/See on ajakirja “Kodu ja Aed” veebruarikuu numbris ilmunud lugu./
Kuidas seletada reisisõltlasele taluelu?
Mul on üks sõber. Selline mees, kellest Hemingway kirjutas: eestlane igast sadamalinnast. Aastaid juba elab ta rändlindudega samas rütmis, lahkub septembris ja tuleb mais. Me saadame teineteisele pikki audioklippe, mida saab rääkida ja kuulata näiteks jalutamise saatel. Tema on parasjagu kusagil Aasia ja Okeaania piiril, saadab mulle oma jutu siia Setomaale, Venemaa piiri lähedale. Tema on rannas. Mina kasutan ära sulailma ja tassin puid kuuri.
Ja ta küsib: “Ma ei saa aru, kuidas sa jaksad?”
Mina omakorda ei saa aru, kuidas tema jaksab ikka veel niimoodi rännata, iga uue implusi peale innustuda, iga päev olla valmis uuteks petuskeemideks ja avastusteks. Kunagi olin ma ise selline, aga siis käis üks lahvang. Ilmaisu põles läbi. Kõige viimane leek, mis minu sees maailma jaoks leegitses, oli ilmselt mullukevadine Riigikogusse kandideerimine. Tundsin, et soovin maailma muuta, saada ja jagada uusi kogemusi, soovisin tõsimeeli avatud ja avalikku olemist. See teekond ise – inimestega kohtumine ja netiraadio tegemine – oli huvitav, aga päädis hoopis sellega, et kolisin kogu täiega maakoju.
Seda perioodi tähistas ka tõeline tuli: käest ära läinud kevadlõke. Hea, et ma esimeste lõkkest eemale limpsivate leekide peale helistasin kohe nii päästeametisse kui kohalikku kohvikusse. Tänu kiirelt saabunus abijõule saime tulele piiri enne metsa. Mida see põleng mulle tegelikult tähendas, hakkan tasapisi aimama. Kui tuletõrjujad lahkusid, oli endisest võsast alles must maa, alepõld. Seda vaadates sündis mul idee külvata lilleaas. Ja kui juba, siis kogu kirega: ka aed sai korraga lilli täis. Hiilimisi võttis aiandus mind endale. Ja kanad. Ja puude istutamine. Ja lauda soojustus, sauna tõstmine, elumaja laiendamine… Ning ilma, et oleksin märganud, millal, oli minust saanud see, kelle kohta sõber kõrvalt küsib: kuidas sa jaksad, kuidas sa viitsid? “Mul on ema samasugune, väsimatu maainimene,” räägib ta ja imestab tavalise eesti naise üle. “…lõpetab ühe asja, juba plaanib teist…”
Kui vaatan oma teise kesapõllu peale, siis näen reaalsust, aga lisaks sellele on silme ees kaks erinevat fantaasiat. Kas teha ka siia lilleaas, külvata võluvat punast mooni? Või istutada puid, ehitada roigastest onn ja panna sinna suveks kalkunid? See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on need fantaasiad. Rändaja plaanib laias ilmas, mina rändan siin, oma hektaril, oma aeguumi-fantaasialendudes.
Kütt-korilane kodumetsas ja maailmas
Ma arvan, et oleme kõik väga seotud oma ürgse olemusega. Kõige kauem on inimene olnud kütt-korilane. Isegi põllumajandus on meie kui liigi arengut vaadates värske samm, rääkimata nutimajandusest. Meie kehale valmistab naudingut see, kui ta saab minna metsa – ja midagi seal metsas teha: küttida, korjata, koristada. Ilmselt saab saagina ette kujutada ka kümmet tuhandet ärakõnnitud sammu ja häid fotosid. Mina seda ei tee, mulle meeldib midagi füüsiliselt korjata. Pärast torme käisin ja murdsin maha langenud puude küljest männi-ja kuuseoksi, kaunistasin maja, kanalat, tegin lindudele vitamiinileotist. Millist rõõm on kõndida ja tunda, kuidas koos kehaga liigub ka mõte! Kui okste teema sel kujul hakkas ammenduma, asusin otsima pikki ronte, millest kevadel ehitada onn. Liigun edasi kiiresti, koer kusagil läheduses sama õnnelik, vean kahe käega puid, hingeldan sisse metsaõhku ja taban end mõttelt: kas see on töö? Aga kas kirjutamine on töö? Ma ei tea, kuidas tööl ja naudingul vahet teha. Ka nauding võib väsitav olla.
Kõndimisest saab mu rändursõber hästi aru, eks temagi kõnnib, linnades, maal ja mägedes, eks temagi on kütt-korilane, korjab oma saaki, tavaliselt virtuaalset, aga ka inimsuhteid.
Ja eks ka nutiilmas elavad korteriinimesed tunnevad, et enda keha on vaja liigutada. Kes käib sörkimas, kes joogas, kes jõusaalis. Mulle meeldib see, et ma liigutan end sihiga: tassin tuppa puid, teen tule alla, tassin tuha välja, lükkan lund, viin lauta põhku. Kuidas ma jaksan? On see töö? Seda kõike saaks teha tundmisega, et “igati tüütu, segab mind mu elu elamast”. Oluline on, et inimene tunnetaks lõpuni selle, milline on tema elu, see sadam, kuhu ta lõplikult jõuab ja kust edasi ei lähe. Minu jaoks on see siin.
Me sajame täna vihma
“Mu kevad algab pääle jõulu juba,” nagu Marie Under on öelnud. Aga enne kevadet algas sügis ja enne seda talv, kõik siin mu ümber ja sees. Kas tõesti iga aasta detsember on nii pime, imestasin ma keset keskpäevaseid videvikuvarjundeid, ja õhtul kanade juures käies jäin keset hoovi seisma, ajasin pea kuklasse, et sisse hingata taevast: olgu ta täis tähti või udu. Ja kas igal aastal on juba jaanuaris nii palju kevadet? Mitte ealeski varem pole ma niimoodi nautinud ilma – mis iganes ilma.
Ma ei näe oma koduaknast ühtegi teist elumaja, ainult oma aitasid, aasa ja metsa. Niimoodi tunnen end looduse osana palju ürgsemalt kui eales varem. “Ja täna me sajame vihmana alla,” tunnen ma, aga täna on meil lörts, täna me sajame lund. Täna oleme sauna taga metskitse näol uudistamas sisse kollase tulukesega aknasse. Me oleme kõik koos: loodus,
Kas mul rännates tekkis sellist kõiksuse-tunnet? Mäletan välgatusi. Lennukist pilvede peale vaadates olen tajunud armastust planeedi vastu. Aga need on olnud põgusad, peaaegu-puudutuse hetked, mis kiirelt minema libisevad, sest liiga palju on ümberringi inimesi ja liiga lähedal on reisimisega seotud süütunne. Lihtsam on olla inimene, “nagu teised”, mitte üritada loodusega üheks saamise igatsuse sisse minna.
“Tuleviku kriisis jäävad ellu need, kes oskavad olla looduse osa.” Kust ma selle lause võtsin, ei mäleta, aga ma tean: olgu mis iganes kriis, mina ei lähe siit mitte kusagile. Ma ei ole teel, ma ei kihuta teele, ma ei kavatse paanitseda. Mul on oma kanad ja puud ja ahi. Ja need, kes on teel, jõuavad ka kohale, ma loodan. Igatahes üks mu fantaasiaprille on olla tulevikus mõnus maavanaema – ja jutustada kunagi kuulajaile lugusid oma endiste aegade rännakutest.