/Pilt: mina Indias, kunagi holi-värvifestivali raames end pähe sadanud värvist puhastades./
Ma ei tea, kuidas sinul, kallis lugeja, aga mina näiteks ei mäleta, kuidas kõik asjad mu elus juhtusid, aastal 2008 näiteks. Ei tea, kui palju sellest mittemäletamisest ajada vahepeal üle elatud puukentsefaliidi peale ja kui palju on siin loomulikku inimlikku unustamist.
See aeg tundub nüüdseks nii kaugel. Meie teine laps Anna oli sündinud, me elasime Tähtveres ja ma sõitsin rattaga kodust Petrone Printi kontorisse. Seal, Kastani 1 päkapikulossilaadses Saksa kultuuri instituudis asus üks hubane koopalaadne ruum. Ma istusin seal, meie keldrikorruse kontoris, kirjutasin, vahtisin aknast välja, silmitsesin aknast paistvat kõrvalmaja katust… Veel ei teadnud ma, et aastaid hiljem elan oma perega sellesama katuse all… Ja kirjutasin ja kirjutasin, hingepõhjast ja mälupõhjast, ise aru saamata, kas see on nüüd ilu- või elulookirjandus. Kas sellest saab romaan või reisikiri? Tükk aega oli mu tööfaili pealkirjaks „Minu maailm“, ja ma tõesti ei mäleta, miks me seda lugu toona ikkagi „Minu“-sarja ei pannud. Oli seal mingeid vaidlusi, arutlusi, või tegin ma selle otsuse iseenese sees? Nii või teisiti, ilmselt oli otsustajaks selle loo maht: oli näha, et lugu, mida ma ühe kaarena ette kujutasin, ei mahtunud potentsiaalselt ära ühe tavalise „Minu“-sarja raamatu sisse. Sinna pidi mahtuma hull periood vana hipiga lõunamaa turgudel, pidi mahtuma reality TV Malaisias ja pidi mahtuma elu India aašramos. Võimalik, et kaalusin „Minu maailm“ kolmes osas tegemist, aga küllap tundus see liiga suurejooneline.
Ja mõelda, kui oleks tulnud see otsus teisiti, siis ilmselt poleks meil Tiit Pruuli „Minu maailma“. (Ja varsti tuleb meil üks teine „Minu maailm“ ka, aga sellest mõni teine kord.)
Samal ajal, 2009nda paiku, tegelesime kirjastuses aktiivselt reisiromaani-sarja käima lükkamisega. Ma polnud veel saanud seda kogemust, et sari võib ka vettima jääda, mitte niisugust hoogu sisse saada, nagu „Minu“-sari sai. Raamatusarjadest mu elus võiks üldse palju pajatada. Ma olen sarjade koguja, olin seda juba enne selle kirjastuse tegemist. Mis mul siis on? Mirabilia krimka, Öölase krimka, Europeia klassikud, Maailm ja mõnda, Seiklusjutte maalt ja merelt, Saja rahva lood… Uhke ja vastutusrikas on see tõdemus, et Minu-sari kuulub siia ritta, see on üks Eesti kultuurilukku kuuluv vägev sari.
Aga reisiromaanidega läks nõnda, nagu enamiku sarjadega, mida kirjastajad alustavad. On ja ei ole ka. Võibolla oli selle sarja häda algusest peale see, et ta oli ka oma žanrilt liiga „on ja ei ole ka“, justkui tõestisündinud lugu, aga ilukirjanduse ambitsoonidega… Lisaks sai sarja pandud ka täiesti ilukirjandust, nii et ise ka sogasime vett.
Igatahes tagasi ma sealt päkapikulossist kodu poole väntasin, iga kord hing õhinat täis, ja järgmisel päeval tagasi… Ja sain selle esimese osa üsna kiiresti kirjutatud. Kusagilt tuli see pealkiri mu juurde, „Kas süda on ümmargune?“
Jah, kas siis on?
Ma ei tea, kas tavaline lugeja viib selle küsimuse kokku Priit Pärna traagilise multifilmiga (ja miltifilmiraamatuga): „Kas maakera on ümmargune?“ Just see inspireeris mu pealkirja. Muide, ei maakera ega süda ole täpselt ümmargused. Neile on võimalik ringi peale teha, aga nad on tegelikult pigem siiski sopilised.
Mitu aastat hiljem sain end lainele, kuidas kirjutada ära teine osa, see sündis suures osas ühel lõunamaareisil, kuhu ma koos aastase Maria ja lapsehoidjaga kaheks nädalaks kirjutama läksin.
Aga kolmas osa… sellega on läinud kuidagi eriti pikalt. Ma olen seda kirjutanud mitu erinevat satsi. Üks kirjutamiskoht, mille hõngu siin raamatus minu jaoks tunda on: Lusika paastutalu Viljandi lähistel. Sinna olen ma korduvalt käinud, kaustikud kaasas. Olen kaaspaastujatele katkendeid ette lugenud ja on juhtunud, et aastaid hiljem küsivad nad: oot, kas see raamat pole sul ikka ilmunud?… Ja 2015. aasta sügisel läksin ma seda raamatut Indiasse lõpetama, aga sellest käigust sai alguse hoopis üks teine lugu, see va kivilugu, millest räägin mõni teine kord, kuigi osaliselt kukub mõni kivi ka „südame“ kolmandasse osasse sisse. Selge on aga see, et tänu kividele ja kivipoele lükkus raamatu kirjutamine aastaid edasi. Raamat pidi tulema Indiast ja seeasemel tuli kivipood „Indiast“. Veel ei oska ma seda lugu täpsemalt jutustada, mis ja miks siis ikkagi juhtus. Aga selge on see, et “süda-kolm” jäi toppama just seoses kividega.
„Istu lihtsalt maha ja kirjuta see lõpuni!“ ütles mullu jõulu eel üks mu sõber, kes on ka selles raamatus tegelane. „Tee see ära!“ Ja nii ma siis veetsingi möödunud aastavahetuse üksinda. Ei mingeid pidusid ega lähedasi inimesi. Justkui maailma lõpus, igaviku lõpus, vaatasin oma tare aknast kaugusest paistvaid ilutulestikke ja kirjutasin… Päevi ja nädalaid alustasin oma hommikuid südamelainel… Üritasin. Vahepeal tegin asendustegevusena teoks ühe uue sarja (sellest mõni teine kord), siis olin asendustegevusena koroonaviiruse huviline ja siis tuli lõpuks see lõpulaine…
Minul kirjutajana on – kuigi täiesti surfivõõra inimesena – tunne, et kirjutamine on nagu surfamine. Ootad ja kutsud mõttes seda õiget lainet ja kui see lõpuks tuleb, pead valmis olema!
Ma olen juba ammu valmis selleks, et mind ei võeta vastu päris asjalike inimeste maailma. (Kas olen sinna kunagi kuuluda soovinud, see on küsitav.) 2018-2019 aastal juhtus minu elus nii palju kentsakat: mu heast südamest tehtud kivipood ebaõnnestus, äpardunud müügi tõttu, kaotasin palju raha ja jutusalvestusi, kaotasin mainet ja hingerahu; siis tulid kentsakad lained sotsiaalmeedias, kus inimesed nagu loomakari mu kallal nokkisid, kui ma oma koera või lindude osas nõu küsisin. Neid nokkimisi tuleb siiani ette. Ma olen muutunud. Süütuse aeg on läbi, usalduse aeg on läbi, ja samas paradoksaalselt on see kõik tekitanud olukorra, kus ma tean, et mul pole enam mitte midagi kaotada. Mul pole vaja mitte kellelegi meele järele olla, ja sellest on sündinud mingit uutmoodi usaldus.
Ja mul pole vaja isegi seda äsja valmis saanud raamatut müüa, see tähendab turundada. Nii palju võiksin ma meie kirjastuse osanikuna küll kingituseks saada, et kirjutan raamatu ilma turundusplaanita.
On üks hea inglisekeelne ütlus, kõlas vist nii: „There is the price of writing a book. You have to do the marketing for it.“ Ehk siis raamatukirjutamise hind on see, et pead pärast turunduse läbi tegema. No ega see alati nii hull ka pole, aga vahel on ikka küll… Eks olen minagi sõitnud Tallinnasse piparkooke glasuurima või viimase hetke vile peale televisooni esinema, et pärast kuulda, kuidas Perekoolis on kägude koor mu rasvumisastet või uut soengut arutatud…. Ja rohkem ma seda ei tee.
Heake küll, aga raamatutest ka veidi!
Kas “Kas süda…?” on dokumentalistika?
Jah. Kui valida ühesõnaline vastus, siis jah.
Päris mitu korda on mu elus juhtunud, et annan need raamatud („süda 1“ ja „süda 2“ lugeda inimesele ütlusega, et tead, ma ei viitsi rääkida, mis kõik juhtus, aga loe siit. Loomulikult on need lood samas „lihtsustatud ja liialdatud“, sest nagu iga kirjanik teab, siis võtab lugu endale hoo sisse, kui teda jutustama asuda.
On olnud perioode, mil ma kahetsen, et ma kirjutasin need raamatut dokumentalistikana. Oleks ju olnud nii lihtne peategelasele Mari nimeks panna. On olnud hetki, mil ma mõtlen, et eetiliselt ei olnud õige mu eksmeest dokraamatu tegelaseks teha. Isegi kui ta on kõrvaltegelane ja tema nimi on muudetud. Võibolla tõesti nii. Kahjuks polnud sel hetkel head nõuandjat. Ja nii sai see “Minu”-sarja ehk doksarja kiiluvees tehtud. Ja sai hiljem neid asju klaaritud ja loodetavasti ka andeks saadud. See on igipõline kirjanike tragöödia, või peaks ütlema: kirjanikele lähedale sattunud inimeste tragöödia. Aga: tragöödia pluss aeg võrdub… kas unustus või uus kvaliteet. Ma loodan muidugi, et mu südameraamatute tulevik on uus kvaliteet, et neid ei unustata, et neid saab lugeda palju-palju aastaid hiljem, kui see enam pole tähtis, kes olid tegelaste prototüübid.
Igatahes ei kahetse ma seda dokumentaalvormi enam.
Praegu tunnen, et 1) ma pidin need asjad endast teraapia mõttes välja kirjutama, 2) kõik need imelikud seiklused ja olukorrad maailmas olid kaante vahele panekut väärt, 3) ka nende kirjapaneku häbenemine oli lihtsalt etapp.
„Ka see läheb mööda,“ nagu ütleb üks idamaade mõistujutt.
Ja samas ei lähe mitte miski mööda, kui sul on lisaks hajevil mälule ka päevikud. (ja võibolla ei lähe miski ka siis mööda, kui mõni päevik kaduma läheb.) Ma olen justkui ikka seesama, kes magamata näoga ja sassis peaga, seljakott seljas, samasugune sassis sõber käekõrval, keset ööd end Mumbai lennujaama ees avastab…
Ja just nii algab mu lugu, mu kulgemine Indias. Juba aprillis saate lugeda! Praegu läheb käsikiri (keele)toimetamisse!
PS. “Kas süda on ümmargune” 1. osa on siin ja 2. osa on siin… ja 3. osa kohta linki veel pole :).
Epp sa oled nii tubli , ma ei jõua ära oodata, kuna see raamat müüki jõuab. Ja sina ole ikka sina ise ja kui keegi arvustab või halvustab, siis tea et neil inimestel on probleemid,mitte sinul. Nina püsti ja ikka edasi.
Just lõpetasin 3. osa lugemise, see puudutas mind väga. Sinu kogemised, tunded ja taipamised olid mulle nii tuttavad, olid kui mu enda omad. Ka minu elu on olnud üks üsna segane teekond enda ja jumala juurde. Aga õnneks ka leidmine ning taipamine, et kõik ongi üks ja ainus religioonide ülene Jumal ning ei ole midagi väljaspool tuhandenäolist Teda.
Suur tänu sulle elamuse eest 🙂