REPLIIK: Viirus on kohal, kas ka vabatahtliku “Dekameroni” ajastu?
Siin on lugu, mille kirjutasin sel hommikul, kui Eestis esimene koroonaviiruse-kandja tuvastati. Avaldatud Eesti Päevalehes.
Täna sajab meie kandis laia jõulurahulund. Ja selle lume valguses võtab täna hoogu (sotsiaal)meediapaanika. Ekreiidid ja liberaalid võitlevad teemal “pagulane tõi meile koroona”, siinseal on siunamisse segatud teemad nagu Hiina valitsus, WHO peadirektor, Eesti Terviseamet…
Ma ei tea, kas poodide juures on parkimiskohti. Mina poodi ei lähe. Täna kindlasti mitte. Juba mõnda aega oli näha, et koroonaviirus on meie moodsa teadus- ja meediapõhise ühiskonna paanikahoog, milleks on – tõsi! – põhjust rohkem kui paljude eelmiste paanikahoogude puhul, aga paanitsedes hakkab energia kuluma ebaefektiivselt ja fookus kaob.
Mille peale minu meelest ei tasu praegu aega kulutada? Minevikku ei saa muuta, erimeelset ei saa netis toksides ümber veenda. Sotsiaalmeedia on meid killustanud, siinseal kohtume vaidluspuhanguteks. Mind näiteks kutsuti Facebookis värske rühma “Koroonaviirus” moderaatoriks. Omakeskis, moderaatorite vahel, pidime kiirelt arutluseks võtma küsimuse: kas on meil mõistlik suunata see rühm pigem ühele rahvakillule? Vandenõuteooriate postitused välistada? Sest info kogumise-jagamise asemel hakkame muidu genereerima mudamaadlusplatsi? Aga kust läheb kogu selles tänases virrvarris üldse piir info, teooria ja arvamuse vahel? Meil ei ole head vastust.
Aga mul on hea soovitus, minule see mõjub ja olen seda ise täna mitu korda kasutanud: hingata sügavalt sisse ja lugeda kümneni, enne kui kusagil sotsiaalmeedias vaidlema asuda. See ei tõsta terveolemist mingilgi moel. See kulutab su aega ja energiat, jooksutab su tühjaks, viib fookuse valesse kohta.
Mida siis tasub teha? Peale korraliku kirurgi-stiilis kätepesu… Igal moel immuunsust tõsta. Õue värske õhu kätte minna. End korralikult välja magada. Võtta appi sipelgapuukooretilku, jõhvikaid, värskelt pressitud apelsinimahla, ingverit, küüslauku, D-vitamiini, punast päevakübarat jne.
Aga mis sama oluline: minu meelest tasub karantiinipuhkusele või siis niisama vabale õhtupoolikule minna oma (vana)vanemate juurde. Ütlen välja selle, mida iga numbreid uurida oskav inimene ka ise näeb: Covid-19 levib lähinädalail meile ja Covid-19 on osal juhtudel surmaga lõppev kopsuhaigus. See rahvusvaheline statistika on meist kõigist ühe google-kliki kaugusel: üle 80aastaste haigestunute seas on suremus 15%, 70-79aastaste seas on see number 8%, 60-69aastaste seas 4%. Trend jätkub samamoodi, kuni faktini, et 0-9aastaste suremus on siiani olnud 0 ja 10-29aastastel 0,2%.
Mida me neist numbritest välja loeme? Kui oma lähedaste poole vaatame?
Ekreiidi ja liberaali ühisosa on vana ema ja isa (või vanaema-vanaisa), kellega juttu puhuda. Kui siin keegi meie netikakluste kõrvalt ootamatu viirusega manalasse läheb, siis nemad.
Nii ongi minu soovitus just see: mingem oma memmedele-taatide juurde, nende lugusid korjama. Kui nad ka meie hulgast lahkuvad, ja varem või hiljem teevad nad seda nagunii, siis oleme enne nende lood ära kuulanud, suguvõsa mälu taastanud. Väga võimalik, et paljudel meist pole viimate aastate neti- ja töönarkomaanias selleks aega jäänud. Meenutagem “Dekameroni”: katkuaegses Itaalias on pisike seltskond omavahel, ootel, jutustades lugusid. Tehkem “Dekameroni”! Parim, mis riik teha saaks praeguses seisus, on soodustada vabatahtlikke karantiine.
Lisaks suguvõsapärimusele võiksime uurida ka vanade aegade nn elunippe. Kui majanduskriis peaks suurenema (ma ei näe võimalust, kuidas see olukord ilma suure veniva majanduskriisita laheneda saakski), siis on hea memmede-taatide teadmisi meelde tuletada, ja kui mitte kasutada, siis talletada igal juhul.
See tundub mulle väga palju olulisem kui internetis “rinnet hoida”.
Ma ei tea, kas poodide juures on parkimiskohti. Mina poodi ei lähe. Täna kindlasti mitte. Juba mõnda aega oli näha, et koroonaviirus on meie moodsa teadus- ja meediapõhise ühiskonna paanikahoog, milleks on – tõsi! – põhjust rohkem kui paljude eelmiste paanikahoogude puhul, aga paanitsedes hakkab energia kuluma ebaefektiivselt ja fookus kaob.
Mille peale minu meelest ei tasu praegu aega kulutada? Minevikku ei saa muuta, erimeelset ei saa netis toksides ümber veenda. Sotsiaalmeedia on meid killustanud, siinseal kohtume vaidluspuhanguteks. Mind näiteks kutsuti Facebookis värske rühma “Koroonaviirus” moderaatoriks. Omakeskis, moderaatorite vahel, pidime kiirelt arutluseks võtma küsimuse: kas on meil mõistlik suunata see rühm pigem ühele rahvakillule? Vandenõuteooriate postitused välistada? Sest info kogumise-jagamise asemel hakkame muidu genereerima mudamaadlusplatsi? Aga kust läheb kogu selles tänases virrvarris üldse piir info, teooria ja arvamuse vahel? Meil ei ole head vastust.
Aga mul on hea soovitus, minule see mõjub ja olen seda ise täna mitu korda kasutanud: hingata sügavalt sisse ja lugeda kümneni, enne kui kusagil sotsiaalmeedias vaidlema asuda. See ei tõsta terveolemist mingilgi moel. See kulutab su aega ja energiat, jooksutab su tühjaks, viib fookuse valesse kohta.
Mida siis tasub teha? Peale korraliku kirurgi-stiilis kätepesu… Igal moel immuunsust tõsta. Õue värske õhu kätte minna. End korralikult välja magada. Võtta appi sipelgapuukooretilku, jõhvikaid, värskelt pressitud apelsinimahla, ingverit, küüslauku, D-vitamiini, punast päevakübarat jne.
Aga mis sama oluline: minu meelest tasub karantiinipuhkusele või siis niisama vabale õhtupoolikule minna oma (vana)vanemate juurde. Ütlen välja selle, mida iga numbreid uurida oskav inimene ka ise näeb: Covid-19 levib lähinädalail meile ja Covid-19 on osal juhtudel surmaga lõppev kopsuhaigus. See rahvusvaheline statistika on meist kõigist ühe google-kliki kaugusel: üle 80aastaste haigestunute seas on suremus 15%, 70-79aastaste seas on see number 8%, 60-69aastaste seas 4%. Trend jätkub samamoodi, kuni faktini, et 0-9aastaste suremus on siiani olnud 0 ja 10-29aastastel 0,2%.
Mida me neist numbritest välja loeme? Kui oma lähedaste poole vaatame?
Ekreiidi ja liberaali ühisosa on vana ema ja isa (või vanaema-vanaisa), kellega juttu puhuda. Kui siin keegi meie netikakluste kõrvalt ootamatu viirusega manalasse läheb, siis nemad.
Nii ongi minu soovitus just see: mingem oma memmedele-taatide juurde, nende lugusid korjama. Kui nad ka meie hulgast lahkuvad, ja varem või hiljem teevad nad seda nagunii, siis oleme enne nende lood ära kuulanud, suguvõsa mälu taastanud. Väga võimalik, et paljudel meist pole viimate aastate neti- ja töönarkomaanias selleks aega jäänud. Meenutagem “Dekameroni”: katkuaegses Itaalias on pisike seltskond omavahel, ootel, jutustades lugusid. Tehkem “Dekameroni”! Parim, mis riik teha saaks praeguses seisus, on soodustada vabatahtlikke karantiine.
Lisaks suguvõsapärimusele võiksime uurida ka vanade aegade nn elunippe. Kui majanduskriis peaks suurenema (ma ei näe võimalust, kuidas see olukord ilma suure veniva majanduskriisita laheneda saakski), siis on hea memmede-taatide teadmisi meelde tuletada, ja kui mitte kasutada, siis talletada igal juhul.
See tundub mulle väga palju olulisem kui internetis “rinnet hoida”.
ESITEKS kuulun vanuse poolest riskirühma, kes peaks kohe surema, kui seda viirust kaugeltki näeb. Aga ma ei kavatsegi veel surra, ükskõik kui palju te ei kirjutaks, et seda on rahvaarvu harvendamiseks vaja.
TEISEKS: vanainimeste pärimuse kogumine ja kuuldavõtmine võiks olla ja peaks olema kogu aeg toimuv teguviis, aga mitte väljenduma selles, et kui on mingisugune oht epideemiaks, tullakse mälestusi koguma ja kantakse vanainimese koju pisikuid, viiruseid jms.
KOLMANDAKS: neist viimastest blogipostitustest nähtub, et nende autor on paanikas. Mis ei ole sugugi hea. Aga sellel ma pikemalt ei peatu. Püsige terve ja olge elurõõmsam!
Tõesti vabandan, kui te niisugused sõnumid mu lugudest välja lugesite!
1. Muidugi pole vaja surra ja niimoodi ma pole mõelnudki, viide oli ilmselt sellele loole, kus ma rääkisin viirusest läbi keskkonnaprisma. Ja kindlasti pole ühe inimese kirjutamisel seesugust kaalu. Minu meelest on oluline surma mitte karta ja tunnetada ühtsust suurema süsteemiga… loodusega, jumalaga, teiste inimestega.
2. See on viide repliigile ja see repliik oli mõeldud noortele, nende endi emade-isade vanaemade-vanaisade märkamiseks. Muidugi on igasuguses olukorras viiruste ja pisikute oht, aga… mälu on surematu. Kahju, kui mu mõte ei tulnud läbi…
3. Ma ei ole paanikas :). Kindlasti mitte. Mul on heameel, et kevad käes ja mul sai just ammualustatud käsikiri valmis. Soovin ka teile kõike head!