Klaarin kahte asja koroonaviiruse ja maailma(lõpu)ga seoses
Siin on mu EPL kirjatükk, vt link: “Neetult huvitav aeg…”. Hetkel ma seda täismahus oma blogisse veel ei pane, olen sellise rutiini teinud, et pistan selle siia umbes kuu pärast ilmumist.
Tean, et sellest loost räägiti Vikerraadio meediaülevaates ja tsiteeriti kontekstist välja rebitud lauset “Inimesi on planeedil liiga palju”. Sain sellest teada, sest sain paar isiklikku kurikirja. Loo kommentaaridesse ma igaks juhuks ei piilunud.
Ma vabandan nende ees, kellele tundub, et ma neid isiklikult olen solvanud väitega, et inimesi planeedil liiga palju on. 🙂
Kas ma peaksin pikemalt selgitama? Mismoodi on seotud tiheasustus ja haiguste levik. Mismoodi on suurenenud inimkond põhjustanud intensiivse põlluharimise jms.
Ma praegu küll ei jaksa. Võibolla kunagi tulen tagasi sellesama teema juurde.
Ma olen pidevalt liiga väsinud ja ma pean oma sõnu hoidma “Kas süda on ümmargune? 3. osa” valmis kirjutamiseks. Selle tähtaeg on kahe nädala pärast. Ja veel nii palju on kirjutada! Reisin oma mõtetes tagasi Indias ja imestan, et kuidas ma küll toona jaksasin. Siin maal elades on päevad kuidagi lühikesed, kogu aeg teen midagi, aga nii sageli on pooled asjad tegemata ja kui ma mingi kirjatüki valmis saan, siis ka selgub, et vist jälle valesti mõisteti.
Teine kentsakas klaarimist väärt teema, Lugesin äsja juttu, kus faktina väidetakse, et mina pidavat salablogi. Prepperiblogi. Maailmalõpuks valmistumise päevikut.
Olen väsinud sellest, et inimesed minust räägivad. Kedagi pole ka vastutusele võtta. Ühes anonüümses blogis väidetakse, et teine anonüümne blogi on Epp Petrone kirjutatud. Ainult mina olen see loll, kes on oma nime ja näoga igale möödakäijale saadaval. Ja mine tõesta siis, et sa pole kaamel.
Ma tean, et reageerin praegu üle. Las räägitakse. Kui see niisama lihtne oleks.
See algas vist sellest õudsest telefonikõnest, mõni aasta tagasi, kui mult küsiti, kas ma olen teinud plastilisi operatsioone, minu konkreetse “ei” järel tehti uudis sellest, et Petrone eitab enda plastilisi operatsioone. Mullu olid “lemmikloomade äraandmise kuulujutud” ja “kukkede metsaviimise kuulujutud” ja võimalik, et ma olen midagi ära ka unustanud. Mine tõesta, et sa pole kaamel. Ei, pole vaja tõestada, las räägivad.
Tahaksin oma energiat hoida, mitte niisugusele jamale seda kulutada, soovin energiat koondada, kirjutada ära südameraamatu, mis aastaid ootel olnud, ja siis hakata koos Mariaga jälle Unejutu ja Hommikujutu podcaste tegema! Ja tahaksin, et minust vähem räägitaks. Samas ma ju tahaks, et mu India-loole tekiks lugeja, aga et see lugeja mind kohe pärast raamatu lugemist ära unustaks ja hoopis iseendast mõtlema hakkaks.
Mis sellesse va anonüümsesse maailmalõpu blogi pidajasse puutub, siis on see üks tark naine. Sama tark kui see teine, kes minu nime kohta uue kuulujutu sisse tõi. Neis on olnud tarkust pidada oma blogi anonüümselt!