Lugu ilmus jaanuaris 2020 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis. Foto võetud aadressilt www.filmiveeb.ee, ja olgu öeldud, et “Põrgupõhja uus Vanapagan” on väga hea film, YouTube kanalil täies mahus vaadatav.
Aga minu lugu…
Kujutage ette, et te saate oma riigilt toetuse oma maja juurde kalli kõrvalhoone ehitamiseks.
Päris palju on paberitööd, aga asi on seda väärt, täituda saab suur unistus. Paberimajanduses on sees ka see klausel, et pead võtma tööde tegemiseks kõige odavama pakkuja. Sa teed seda. Innuga ja ausalt ajad oma asju, taganjärele mõeldes oled Põrgupõhja uue Vanapagana moodi, nii väga loodad oma ausa tööga õndsaks saada. Ja siis… kujutage edasi ette (ja suure tõenäosusega olete seda ka ise oma elus kogenud) on teie odavpakkumise loogika järgi valitud ehitajad kas soss-sepad või venivillemid või mõlemat. Juhtub see, mida kahjuks väga sageli juhtub: on näha, et ehitus ei saa plaanitud ajaks valmis. Mis edasi?
Minu tuttaval mahetalunikul juhtus just selline lugu. Ta palus seepeale PRIA-lt tähtaja pikendust seoses lepingualuse objekti ehituse venimisega. Kes vastutab, kui ehitaja alt veab? Selgus, et vastutus laseb täielikult töö tellijal. PRIA polnud nõus paarikuise tähtajapikendusega, nõudis kogu toetussummat tagasi, lisaks ka suuri viiviseid, mis sõltumatu finantsinimese sõnul olid tugevasti üle raha turuhinna.
Selle loo rääkis mulle otseallikas, seesama talunik ise. Ta ei soovi oma näo ja nimega meediasse tulla. Nad üritavad oma talu kriisist välja tuua. Ikka veel Vanapagana moel, oma higi ja tööga. Noorpere rügab praegu välismaal, et PRIA-le raha koos viivistega tagasi maksta. Vanapere on kordamööda südamega haiglas ja talus ületunde tegev. Soovitasin neil võtta välismaalt mõni vabatahtlik appi ja hakata oma imeilusat talukohta “like a local” teenusena pakkuma: välismaalased olla väga huvitatud sõnnikuviskamisest nii, et ise maksavad sellise eksootilise võimaluse eest peale. Üks on selge, see pere ei julge riiklikke toetusi enam kunagi kasutada (“Ja ärge kindlasti tehke sellist tempu, et ehitustööd PRIA abiga teha!” soovitavad nad teistele.) Linnainimesed tuttavad soovitavad perel jurist võtta, aga nad ütlevad, et ei julge: asi võib veel kallimaks ja nõmedamaks minna. Mahetalunik tahab oma loomi-linde kasvatada ja põldu harida, mitte protsessida.
“Sündinud kabinetis” naeru ja pisaraid
Maal liikudes kuuleb ikka selliseid PRIA-lugusid. Olen lausa seltskonnas olnud, kus saunajärgselt hakkas jutt minema taas sinnapoole ja peremees lõi lauale: ärme hakka jälle… rikub laupäevaõhtu ära! Maainimesed on PRIA-ga keerulises suhtes. Lood räägivad ju ka ilusatest algusaegadest: kuidas kunagi sai toetust väga lihtsalt, näiteks kopsakas summa küüslaugukasvatuse rajamiseks. (Kes põllundusest midagi teab, see naerab: kabinettides keegi uskus, et küüslauku võiks olla keeruline ja kulukas kasvatada…) Kelles oli seesmist Kanal-Antsu piisavalt, see sai kenasti hakkama. Aga tasapisi hakkasid “sündinud kabinetis” määrused naeru asemel pisaraid põhjustama. Näiteks olla kabinetis otsustatud, et mahekasvatuse küülikutel peab olema koplis vaba jooksuruum. (Kes jäneseid on pidanud, see teab, kui lihtsa vaevaga küülik end sellisest jooksuruumist välja kaevab: idee võis olla ilus, aga reaalselt mittetoimiv.)
Hätta jäänud maainimeste kohta olen kuulnud korduvalt seda “läks välismaale, et võlgu maksta” lugu. Aga olen kuulnud ka lugu, kuidas PRIA tõttu pankrotti läinud talunik lõpetas depressiooni ja vabasurmaga. On see tõsi? Oleks hea, kui pealinna kabinettidest tuleks keegi ajakirjanik neid rahvasuus liikuvaid PRIA-lugusid uurima. Mu siinne kirjutis on napp, kipub osaliselt minema folkloori kaardistamiseks. Ka mina olen samamoodi maatööde lõksus ja lihtsalt pole aega, nii nagu kõigil neil, kes maal elavad.
Siin on ka vastus küsimusele: miks PRIA vastu nii vähe sõditakse?
Võimalik, et maaeluminister Järvik ajas õiget asja, kui ta selle neljatähelise “riik riigis” organisatsiooni võimu uurida ja tuulutada soovis? Minu andmed siit Kagu-Eesti nurgast räägivad, et paljud siinsed EKRE valijad on küll oma valikus pettunud, aga toetuspunkt tuleb just tänu sellest loost: “Järvik hakkas PRIA vastu võitlema, aga ei jõudnud kaugele, võeti enne maha.”
Miks maainimesed ise midagi ette ei võta, kui asjad tõesti hullud on? Miks ei tehta sotsiaalmeedia rühmasid ja kampaaniat, miks ei moodustada MTÜ-sid, mis koondaks (väidetavalt) ebaõiglaselt trahvituid?
Omaette mureteema on need inimesed, kel on maaelamised intensiivpõldude lähistel, nii et nad peavad elama üle “mürgipritsid”, olenevalt viljast, paar korda hooaja jooksul. Eriti karm on raps, õrnuke taim, mida keskmisest rohkem “pritsima” peab. Teadlikud hoiduvad poes rapsiõli ostmisest, arvestades milliste mürkidega selle õli tekkimine seotud on. Aga mis teha, kui su oma kodu lähistel neid mürke pritsitakse?
Helistasin enda maa kõrval oleva suure põllu omanikule. Kas me saaks teha kokkuleppe, et te rapsi ei kasvataks? Olen nõus maksma sellise lepingu eest, pakkusin ma tõemeeli. Olen mõelnud mesilaste võtmisele ja kuulnud mitut lugu sellest, kuidas rapsipõldude mürgitamine kilomeetrite radiuses mesilaste peresid on tapnud…
“Raps tuleb,” vastas ta. “Järgmisel aastal tuleb, ma ei saa siin midagi valida, see klausel on mul PRIA vahelduvviljelduse lepingus sees.”
Jätaks siis elumajade juurest pritsimata?… “Ei saa, mul on PRIA leping peal, vaja saada korralik saak.” Nii et jälle PRIA? (Või siis intensiivpõldniku bluffi ka?)
Aga miks me siis midagi ei tee? Kõik need, kelle (suve)majade või mesilastarude lähistel on intensiivpõllud, miks me ei ühine?
Sest kevadel, suvel ja sügisel ei ole meil selleks aega.
Õnneks on praegu talv. Adraseadmise ja kaugemale vaatamise aeg on just nüüd.