Märkused endale ja riigile äsjase tormi asjus

Kas teie teate täpselt, meetripealt, kus on teie taskulamp, kus on patareide abil töötav raadio, kus on tagavara patareid?

Ma olin siin Kagu-Eesti nurgas oma arust tormiks valmis, selge oli ju see, et sügis taevasse ei jää. Ja kui tuleb torm, siis läheb elekter. Tavaline stsenaarium. Aga…

Esiteks, ma ei saanud oma elektigeneraatorit käima. See oli ostetud kalli raha eest – on avalik saladus, et maal elamine on luksus veidrikele ja romantikutele, ja selle luksuse osa on sagedased elektrikatkestused. Märkus riigile: mõni programm võiks laiemalt toetada maale elektrigeneraatorite ostmisi. Märkus endale: vajan “õppehäiret”, praktilist läbimängimist. Mu kallis generaator oli paigaldatud, bensiin sisse valatud, aga midagi oli valesti, käima teda kriisihetkel sabistades ei saanud.

Teiseks, ma ei taibanud varuda vett. Olin selles osas sama rumal nagu enamik Võru linnast. Võru linnapeale heideti hiljem ette, miks saatis ta telefonisõnumi “palun koguge joogivett” alles kaks tundi pärast seda, kui lendas ära Võru alajaama (naabermajal) katus ja Võrumaa elekter. Sõnumi saabumise ajaks olevat enamikul adressaatidel juba ka telefonilevi ammu ära lennanud.

Mina, muide, ei ole nende tormikriisipäevade jooksul saanud mitte ühtegi selleteemalist telefonisõnumit, ei enda elektriga varustajatelt ega valitsejatelt-seatutelt.

Veehäda osutus aga tol elektrivabal pärastlõunal, õhtul ja ööl suuremaks, kui alguses aru sain. Küll ma kahetsesin oma suvist käegalöömist: mul ei õnnestunud paigaldatavale puurkaevule saada juurde käsipumpa (“Milleks käsipump, see on ju ebamugav? Jah, kusagil Venemaal neid müüakse, aga mitte Euroopa Liidus,” nii ütles puurkaevupaigaldaja ning sinnapaika see jäigi, Venemaale ma pumpa ostma ei läinud.) Just seda olingi ma oma moodsa puurkaevu puhul ette kartnud: elektrisõltuvust. Õnneks oli saunapajas juhuslikult niipalju vett, et saime ise juua ja ka oma lindudele-loomadele anda, ka pajapõhja hägune vesi sobis januga, jõime end kriisi lõpuks tilgatumaks.

Küsite, mis vanast kaevust sai? Sinna panid suvised puurkaevumehed jooksma oma rauafiltri puhastuse süsteemi, hoiatusega, et see pole joogivesi. Ma nii janusse ei jäänud veel, et ämbrit vanasse kaevu visata ja sealset vett maitsta. Aga nii janus olin küll, et mõista: riiklik hajaasutuse programm oma puurkaevude toetuse süsteemiga on tänuväärne, aga tekitab samas maale väga haavatavad majapidamised. Vana kuivavõitu kaevud tuleb kriisiolukorraks säilitada. Sellega nüüd tegelen.

Kolmandaks. Kust see torm siia järsku tuli? Kust saada infot? Jah, mul oli kindlas kohas olemas patareipõhine raadio, aga olin seda kasutanud elektripõhiselt, mis igapäevaelus on mõistlik. Patareid raadio sees olid paraku vanad ja tühjad. Lisapatareid olid olemas, aga neile konkureeris ka taskulamp. Sest – tagasi punkt ühe juurde – ma ei saanud ju minna oma generaatoriputkasse masinat käivitama küünla saatel! (Sellega oleks võinud postuumselt Darwini rumalate surmade nimekirja saada: blondiin ostis bensiinigeneraatori ja läks siis küünlavalgel masinat käivitama…) Märkus endale: lisapatareisid olgu mitmekordne ports.

Neljandaks, telefonilevi. Jah, ma olen maale kolinud selleks, et olla levist väljas ja mastidest kaugel, aga tegelikult… mitte liiga väljas, mitte liiga kaugel. Sellises olukorras on inimesel vaja infot, on vaja suhelda. Samas, ilmselt on vaja rahvast koolitada ka sel teemal, et kriisiolukordades olgu meie kõigi ühine kokkulepe suhelda kiirelt ja lühidalt, hoida liinid vabad ja koormus madal. Võimalik, et kogu viimase kahe päeva levisegadus Kagu-Eestis on seotud ka sellega, et nii, kui levi korra tekkib, jooksutab liigne koormus selle taas kokku.

Viiendaks, või õigemini esiteks: ilmateade. Kas keegi oleks võinud mulle saata telefonisõnumi “esimese kategooria tormi hoiatus”? Kas oleks võinud sellise hoiatuse saata kõigile Eesti telefonikasutajatele? Võibolla pole seda vaja, võibolla on see juba lumehelbekeste-ajastu mõtlemine? Sest iga mõistlik inimene näeb ju taevasse vaadates ära, et torm hakkab tulema? Mõistlik inimene asub siis mõistlikult tegutsema, jookseb oma hoovis ringi, paneb ära kergekaalulised objektid, viib peitu loomad-linnud, pargib auto puudest eemale. Küsimus on lihtsalt, mitu minutit on mõistlikul inimesel aega seda kõike teha.

Mina olin oma meelest mõistlik inimene ka sellepoolest, et ma tegelikult kontrollingi igal hommikul ilmateadet. Mulle meeldib elada koos ilmaga, selle järgi oma päevategusid sättida, see on üks luksus, mis käib kokku maaeluga. Aga seekord lubas mu hommikune ilmateade ju lihtsalt keskmisest suuremat tuult. Selleks ajaks, kui tekkisid tõsisemad iilid, oli telefonilevi juba läinud, mul ei olnud võimalik kusagilt teada saada, et torm on oodatust tugevamaks muutunud. Mõistagi märkasin ma seda isegi, ja sel hetkel algas aja ja tuulega võidu jooksmine. Ei tea kust lendas üks eterniit (ahjaa, puuriida pealt) otse mu suunas, kui ma jooksin generaatoriputka poole… Ja silmanurgast fikseerisin, et kasvuhoone on lennanud laiali, plaadid kinni õunapuude otsas. Mul oli plaan ta nagunii lahti võtta, see oli tegemata tööde nimekirrjas. Kas ma oleksin oma talutööde kõrvalt pidanud iga paari tunni tagant värsket ilmateadet kontrollima? Märkus endale: seda tuleb ilmselt tõesti teha (kui levi on).

Kõige kurvem on see, et kuigi puuriidakatus ja kasvuhoonetükid lendasid mööda aeda ringi, ei olnud see sugugi ülisuur torm. Olen hullemaid oma elureisidel näinud.

Ja kui vähegi teadlaste prognoose uurida, siis võib väita: meil on ees palju suuremaid torme kui see äsjane, ja neid hakkab tulema pigem tihedamalt.

Mismoodi me selleks tulevikuks valmistume?

Mul on heameel tõdeda, et maal ellu jäämise alustalad on nii minul kui väga paljudel eestlastel olemas. Meil on puupliidid, on hoidiseid täis keldrid, on kaevud, kust pangedega vett ammutada. Kui meil tegelikult kriis tuleb (midagi suuremat kui keskmisest tuulisem ilm), siis on need maakodud kohtadeks, kuhu suguvõsadel koguneda tasub. Kui teede peal liikuda saab, siis liikuge kiirelt maale ja jääge seal ellu, kasutades vanarahvatarkusi. Teisisõnu: praegust traditsioonilist maaelu tuleb hoida, mitte kõike nutindada ja haavatavaks teha!

Ma ei ole samas masinalõhkujate esindaja. Haiglatele oleks vaja jätkusuutlikumaid generaatoreid. Pumbajaamadele ka, praegu on näiteks Meremäe terve asula endiselt elektrita ja seetõttu ka veeta, kortermajad ka ilma kütteta.

Ja olgu öeldud, mobiililevi võiks ka paremini vastu pidada. (Märkus riigile: meie julgeoleku huvides on taastada telefonide analoogside ja nõuda mobiilioperaatoritelt iga masti isevarustamise võimekust.) Vahepeal viskas siin Meremäe-Obinitsa-kandis telefoniekraanile “Tere tulemast Venemaale” sõnumeid ja saabus piiri tagant kohale vene levi. Kust iganes ta saabus ja kas ta oli siin kogu aeg latentselt olemas, kes teab, infot on kasinalt. Ilma selle vene võrguta oleks see kentsakas ööpäev veel keerulisem olnud.

Aga mitte ainult tormikindlaid generaatoreid pole vaja. Meil oleks vaja lollikindlaid õppusi, koolitusi, enda muutmist ellujääjaks.

Kas teie näiteks teate, et kui vedeleb elektriliin niiskel maapinnal, näiteks pärast vihma, näiteks maha kukkunud puu käest obaduse saanud postilt, siis võib see maapind anda teile surmava elektrilöögi, isegi kui olete mitmekümne meetri kaugusel? Ja sellisel puhul on vaja ohukohast lahkuda hüpates: kahte jalga korraga maha panna ei tohi, siis tekiks keha läbistav vooluring?

Kas teie laps teab seda?

Kas teie laps oskab pliidi alla tuld teha? Kas ta teab, kust puid hädaolukorras juurde saada? Kas ta saab aru, et esimene asi elektrikatkestuse (ohu) puhul on vett koguda? Kas ta oskab kaevust vett kätte saada? Kas ta teab, kust looduses janukustutust leida?

Mina soovin, et mu lapsed oskaksid neid asju. Ma õpetan neile neid ellujäämisoskusi ka ise, aga mulle meeldiks, kui riiklikes kooliprogrammides kõigile lastele midagi sellist õpetatakse. Lihtsalt “112” helistamisest pole tolku. Kas teie laps on teadlik sellest, et igasuguse suurema kriisi puhul on see telefoninumber pigem hõivatud ja ta peab ise lahendusi leidma?

Siinkandi koolides pole siiani elektrit ja vett, seetõttu on lastel praegu koolivaheaja pikendus. Nii on lihtsam. Aga samas võiksime teha ühe kriisiõppepäeva, kus koos lastega ellujäämisoskuste üle arutleda? Pakkusin selle idee meie koolile välja, aga selgus, et kuna välikäimlat ei ole, siis on tehniliselt raske isegi poolt päeva Meremäe koolimajas korraldada ilma toimiva veeta. Sest ellujäämiskursuse järgsed torutööd läheksid liiga kalliks. Kahju, et kooli hoovis vana välikäimlat alles pole…

Teadlased prognoosivad, et ekstreemsed ilmastikuolud “muutuvad epideemiliseks” üle kogu planeedi. Ellu jäävad need, kes oskavad kriise läbida looduse osana – see valem kehtib mis iganes kriisi puhul, ja mis iganes kriisi puhul on selge ka see, et elekter on meie süsteemide haavatav osa, mis “läheb ära”.

Mis kriisidest me veel rääkida saame, peale sõja? Lisaks kohalikele tormidele võib meid tabada geomagnetiline torm Päikese poolt. 1921. aasta maikuust on fikseeritud kolme päeva jooksul toimunud kentsakad sündmused: telegraafisüsteemide katkestused, raadiolainete puhangulised tugevnemised, väga tugevad virmalised. Mis saab, kui nüüdsel kõigi mugavuste ja nutindustega planeedil tuleb üle elada oma süsteemi südame, Päikese aktiivsuse puhang? Kas tuumajaamad peavad vastu, sellele ei taha mõeldagi… 1989. aasta märtsi ühte suurt Põhja-Ameerika elektrikatkestust seostatakse samuti Päikese aktiivsusega, tuumajaamad pidasid vastu, aga toonane geomagnetiline torm oli väiksem kui sajandi alguse oma. Võite gugeldada ja teaduslehtedelt rohkem lugeda.

Ja võite alati ette kujutada ka ühte üleilmset kiirelt levivat nakkushaigust. Selleks on vaja vaid kolme näitaja kokkusattumust: õhu teel levivat piisknakkust, mis oleks piisavalt pika (näiteks kolmepäevase) peiteajaga ja mis oleks tapva iseloomuga. Niisuguse stsenaariumi manab geneetikuharidusega Mari Järve oma ilukirjanduslikus romaanis “Esimene aasta”. Soovitan seda raamatut lugeda neil, kel plaanis kriise edukalt läbida. Ellujääjate punt Lõuna-Eesti metsatalus. Elekter, mis kadus kiirelt, sest elekter vajab ju kohusetundlikke inimesi, kes teda tekitaks. Laibad kõikjal, kus on tsivilisatsioon puntras. Marodööritsejate kambad hajaasustuse kallal. Valitsuse kiire maapakku minek. Raadio kui ainus infovahend.

Ja – mu lemmik – episoodiline tegelane, lehmaga naabritädike, kes nii raamatu alguses kui lõpus ikka samamoodi oma lehma ja kaevuga edasi toimetas, muu ilmaga ei suhelnud, kusagile ei jooksnud, mitte midagi ei vajanud. Lugejast jäigi ta sinna apokalüptikasse elusalt maha, omaette oma lehma ja kaevuga toimetama.