VASTUS ROSMA KOOLILE, KES UURIS KAGU-KANDI KANDIDAATIDE KOOLIMEELSUST…
(pildil: mina ja mu sugulane-ja-sõber Helina, meie kooliukse ees.)
Olen ise käinud oma esimesed kooliaastad väikeses koolis (19 saj keskel asutatud, vanas palkmajas, kõik tundsime kõiki, tegime igasuguseid töid ja tempe kõik koos) ja ma usun, et selline suure pere laadne koolikeskond on lapse arengule hea ja õige. Arvan, et kooli asutamine (ja pidamine) võiks initsiatiivi näitavale lastevanemate rühmale lihtsam olla, olgu see koolivajadus maal või linnas. Erakoolide vintsutamine tuleks lõpetada.
Ma soovin, et väikeseid koole oleks Eestis rohkem. Näen kooli ideaalse (küla)kogukonna kõige olulisema osana, aga samas näen ideaali nii, et kool oleks soojalt ja mõnusalt integreeritud kogukonnakeskusega. Nii see mitmel pool maailmas ongi. See tähendab, et majad on kasutusel enamvähem pidevalt, hommikust õhtuni ja ka nädalavahetustel, ja ka koolilapse teised pereliikmed käivad sinna majja…
Üldse usungi sellessse, et hobihariduses võiks olla eri vanused (ja ka lapsevanemad koos lastega) palju rohkem kokku lastud, kui praeguses süsteemis on.
ERAKOOLIDE TOETAMISEST?
Ma olen ise olnud MTÜ Tartu Lastehoiu seltsi (siiani elujõulise võrgustik!) asutajaliige ja tean, et kui soovida ja asja ajada, siis on võimalik oma lapsele hea keskkond ise luua. See oli keeruline aeg, aga tehtud me ta saime. Kindlasti oli ka Rosma kooli alustamine omal ajal raske. Ja paraku! Mu staazhikamad eraharidusega kokku puutunud tuttavad kinnitavad kõik seda, et 90ndad ja 2000ndate algus olid lihtsad, just nüüd on erakoolidel aina keerulisemaks läinud. Ütlen ausalt, ma ei ole kõigisse detailidesse jõudnud süveneda, aga minu üks parimaid sõpu on Liivika Simmul, Tallinnas kahe erakooli asutamise juures olnud inimene (Rocca Al Mare ja Püha Johannese Kool), tema arvamust ja kurtmist ma usaldan ja igal juhul plaanin edasi panustada just sellesse, et erakoolide olukord muutuks lihtsamaks. Olgu panustamine siis poliitikuna või (aja)kirjanikuna.
HUVIHARIDUSE TOETAMISEST?
Soovin, et nii Rosma kooli jaoks kui üleüldse kõiki Eestimaa lapsevanemate ja lastega seotud inimeste jaoks oleks olemas läbipaistev ja kutsuv süsteem, kuidas hobihariduse toetuseks raha küsida.
Minul on arusaam, et huvihariduse projektitoetust võiks samamoodi kui näiteks kultuurkapitali taotleda ühest konkreetsest instantsist üle Eesti ja samamoodi nagu kulkat võiks seda hobiharidusraha taotleda saada ka eraisik.
Ehk et: kui ma soovin korraldada kogukonna lastele hobiringi, siis ei pea ma selleks MTÜ-d looma või mõne muu olemasoleva instantsiga end siduma, saan seda taotleda, tõestada ja läbi viia ka üksi. Voorud võiks olla avatud regulaarselt ja info peaks olema kõigile kättesaadav, arusaadav, selleks ei peaks olema kaval ja kogenud projektikirjutaja. 🙂
–
Panen siia ka oma vastuse LõunaLehe debatis, kus küsiti, MILLISE KULTUURINÄHTUSE eest ma seisan. Vastus tuli mul ikka samasse nurka…
Minu plaan on tekitada nii infoteenus kui rahatugi selleks, et tekkiks juurde elujõulisi seltsimaju. Kui seisab tühjalt vana külakool või mõni muu “tondiloss”, siis rahval olgu võimalus see korda teha. Riigipoolset tuge saab anda mitmeti, oleks vaja KredEx-tüüpi laenugarantiisid külaseltsidele ja vallale kohustust võtta enda kanda osa riske, aga oluline on ka abifondide olemasolu kohta teavitustöö tegemine. Tulemuseks oleksid pärandkultuuriga seotud keskused, täis elu hommikust õhtuni ja nädalavahetustel: lastehoid, pikapäevarühm, hobiharidus nii lastele kui täiskasvanutele, võibolla väike külakool (mille asutamise soovin teha lihtsamaks). Mulle oluline teema on ka roheline haridus – seda on meil vaja igale vanusele, ja seda saaks seostatada tugevamalt pärandkultuuriga. Minu ettepanek on, et Eesti Kultuurkapitalile lisanduks sihtkapital, kust saaks taotleda raha just taaskasutusega seotud kultuuri arendamiseks.
Olenemata sellest, kas mulle usaldatakse mandaat Riigikogusse, on mul igal juhul plaan Obinitsa külakeskusesse rohkem elu saada, tegutsen sealses algatusrühmas, olen käinud uurimas teemat Moostes, Sännas ja Urvastes.
Suvisel ajal näen sellistes keskustes võimalust õpetada pärandkultuuri laagrite vormis, nii omadele kui ka väliseestlastele ja linnalastele. Lisaks tegelen suvise talutöö-laagri ideestikuga. Meie endi talus tuleb selline laager pilootprojektina, aga mu lootus on tekitada talulaagrite võrk, kus tutvustatakse pärandkultuuri – ja seda võimalikult isemajandavas vormis, töökasvatusena, nagu see oli endisaegses talus.
Võib kaeda ka: