Kas Eestis ka on “business conflict mediation” proffe? Otsin lahendust…

Ikka seesama kivipoe teema. Vt eelmisi ja üle-eelmisi postitusi.

Kõik mu sõbrad-tuttavad teavad, et pärast esimesi sügisesi šokinädalaid ma lihtsalt ei taha sellest kõigest rääkida.

Ja mõtlevad, et äkki on lahenenud. Aga ei ole.

Kahetsen, et ma juristile detsembris auku pähe ei saanud, et ta otse Helenega suhtlema asuks. “Nii asjad ei käi,” ütles mu jurist, ja suhtles Helene juristiga, kes küll polevatki olnud päris jurist, minu juristi hinnangul.

Nii, kas on ühte sõna selles eelmises lõigus liiga palju?…

Otsesuhtlus ei tule mul endal Helenega ka eriti välja, pehmelt öeldes, ma olen proovinud nii palju kordi ja ma lihtsalt ei saa aru, miks ta niimoodi reageerib ja mida ta siis ikkagi soovib. Ma kujutan ette, et iga inimene ju soovib olukordi lahendada, rahule jõuda.

“Ma suhtlen sinuga ainult kirjalikult”, teatas ta kord mu telefonikõne-üritusele vastuseks. Ja ma saan aru nii otsesõnu kui teiste kaudu, et ta on mu peale vihane (või siis ikkagi olukorra peale vihane, sest see olukord ei aita ju poodi üles ehitada, kui jutud käivad, et mingi jama on selle poe müügiga).

Ma ei saa aru, miks see nii on läinud.

Ja ma tean, et juriidiliselt on minul õigus. Aga lisaks on emotsionaalne õigus. Psühholoogide, võiks öelda ka psühhiaatrite töömaa.

Ühesõnaga, seda jama, kuhu ma olen sattunud (või: me oleme sattunud), võiks võrrelda halva abieluga.

See on inimese enda risk, kellega ta end seob. Ja see on inimese enda vastutus, kuidas ta sellest jamast välja saab.

Aga õnneks on olemas abilised.

Ja on erinevad moodused konflikte lahendada.

“Minu jurist räägib sinu juristiga” stiil ei viinud kusagile, midagi lahendatud ei saanud. Helene pool üritas poodi mu poolele tagastada koos kahjunõuetega, aga ei teinud seda, ilmselt sest selleks polnud alust; siis ähvardas minu poolt kohtusse kaevata, aga ei teinud seda, ilmselt polnud taas alust (ainus mõeldav põhjus tundus laim, aga see ju ei kanna, sest ma pole sõnagi valetanud). Ilmselt nii. Pidev määramatus, harvad kirjad, ähvardused, seda vähemasti loen mina neist kirjadest välja ja mul käib süda rütmist väljas selle jama pärast.

Minu jurist soovitas meie poolel kohtusse minna, et leppes sätestatud summasid kätte saada (aga see tähendaks ju kuude kaupa edasisist agooniat).

Võib öelda, et see pood on mingis mõttes minu-Helene ühine lapsuke, see on minu leitud-remonditud-sisustatud pind, minu korraldatud kaup, millele Helene nüüd on oma panuse lisanud… Ja sellele poele, meie ühisele lapsele oleks igal juhul hea, kui tekiks koostööenergia. Ka praktilises mõttes oleks see kasulik. Sest kes tahab osta head energiat poest, kus seda pole?

…ja siis tuli mulle meelde üks asi.

Ühel põgusal eluetapil käisin ma ka dating-maailma netis uurimas ja tegin seda põnevate inglisekeelsete nurkade alt. Leidsin ühest altertaniivsaidi nurgast ühe huvitava ameeriklase, eksprofessori, kelle ametiks oli “business conflict mediation”. Ta selgitas mulle mu uudishimu peale, et see on amet, mis toob sisse sama palju kui juristi amet, aga see pole võitlus – see on koostöö otsimine, kompromisside ja lahenduste vormistamine.

Sellele inimesele maksavad tunnitasu enamasti konfliktipooled koos (kuigi on erandeid). Ja sel inimesel on tavaliselt kraad psühholoogias, akadeemiline arusaam isiksusehäiretest (nartsissistlik, piirialane, histriooniline jms) ja viisidest, kuidas nendega hakkama saada. Mitte kellestki ei sõideta seaduste ja varasemate kohtulahendite teerulliga üle. Lahe, paindlik, loominguline, õilis, ja mõneti keerulisem kui juristiamet. Tavaliselt toimub spetsialiseerumine kiirelt, kas abielukonfliktidele või ärikonfliktidele, kuigi need võivad omavahel ka seotud olla, nii ta kirjeldas oma kirjades (olimegi kirjasõbrad, ei kohtunud eales).

Maailm sai mulle toona ühe kilukese võrra selgemaks. Et USA pole vaid juristide pärusmaa, ja võitlusele on alternatiiv.

Siis läks aeg edasi, Charles kadus netisilmapiirilt, ma isegi mõtlesin praegu, et kirjutaks talle, aga miks. Mida tema ikka teha saaks.

Minu küsimus on: kas Eestis on sellist ametit?

Või ehk on keegi nõus proovima?

…Kui me suudaks kivipoe teema koostöövormiga lahendada, siis oleks kõik ikkagi hästi lahenenud. Ja teistele ka abiks, kuidas veel saab konflikte lahendada, ei pea alati juriste lahingusse saatma, kuni kõigil veri väljas ja ainsad võitjad on juristid ja klikimüüjad.

Ma ei ole kivipoodi mitte kunagi teinud rikastumise pärast, ma tegin selle õppimiseks. Ja ma olen seda nüüd juba mitu korda üritanud selgitada sinna kõrgemale poolele, et aitab küll, ma olen õppinud ja ma väga sooviks selle õppetunniga ühele poolele saada.

Ma soovin kirjutada ja soovin lastega hetki püüda. Ja ma usun, et kogu sellest jamast olen ma muutunud nii paremaks kirjanikuks kui ka paremaks hetkepüüdjaks. Eriti varsti, kui see kõik möödas ja lahenenud on.