(foto: Indiast, kevadest 2016, kui Mariaga kuu aega seal olime, kive uurimas.)
Ma ei ole tõtt öelda nädalate kaupa kivipoe teemale palju tähelepanu pööranud. Kirjutasin raamatuid ja käisin Petseris kloostris ja alustasin Maria pool-kodukoolitust ja korraldasin oma noortele (sõpradele ja tütardele) käsitööringi ja…
…ja siis ikka vahel tajusin kusagil silmanurgas raskust, ja märkasin, et kogu aeg kummitab see lahendamata teema sees. Niimoodi siiski ei saa, et lihtsalt öelda uljalt “lasen probleemi vabaks” ja “tegelen muuga”, et küll siis laheneb, kui tähelepanu ei pööra.
Jurist ju ütles detsembri alguses, et kipub nii, et hoopis mina pean Helene Otsmanni kohtusse andma, et oma kaupa ja raha kätte saada, sest “Indiast” kivipoe müügiga seotud leping jäi Helene poolt lihtsalt täitmata.
Faktid siis sellised: kokkulepitud summa on maksmata, mind on blokeeritud laoprogrammist, mulle kuuluva kauba osas on mult info ära lõigatud ja kolm kuud (okt, nov, dets) on mulle kuuluvat kaupa müüdud, ilma et oleksin selle eest raha saanud.
KUI absurdne see on, ma arvan, see enam ei huvitagi kedagi.
Meenub Aafrika muinasjutt sellest, kuidas jänes oma onupojale saba laenas ja kuidas orav seda mitte kunagi ei tagastanud, sest kõik harjusid ära ja jänes häbenes skandaali teha. (Detaile saab lugeda mu raamatust “Võlusõnad”.)
Ju see siis ongi loomulik, mõtlesid teised metsaelanikud. Kui ta tõesti hooliks, küll ta karjuks ja oma saba tagasi nõuaks.
Mida teie teeksite? Kui satuksite selle jänese olukorda? Või kui satuksite minu olukorda?
Võimalik muidugi, jaa, et teie ei sattuks iial sellisesse olukorda.
Mina olen see loll, kes usaldab liiga palju, ja see hull, kes viib ellu õhulosse. Ma tõesti armastan ilma ja inimesi, aga samas tajun ma seda, et ma olen “omamoodi”, mul on mingid barjäärid ja pidurid puudu. See on praeguseks üsna neutraalne tõdemus, ei ole selles ei kibedust ega uhkust. Igaüks peab oma elu elama ja mustrisse sobituma, oma potentsiaali täitma. Ja mõne inimese potentsiaal on selline kiiksuga, keeruline täita.
Indiast poe elluviimine oli hullus ruudus. KUI vähe ma magasin, kui palju ma töötasin, nii füüsilise poe remontimisel ja ehete disainimisel kui ka e-poe kokkunokitsemisel, ööde ja päevade ja nädalate ja kuude kaupa… Õppisin sadade kaupa uusi tegevusi. Normaalne inimene ei oleks seda teinud. Jah, ma olengi hullu geeniuse tüüpi, mul tuleb endaga elada ja ma olen täiesti nõus lõivu maksma, aga kunagi peab ju see hullus lõppema, rahu saabuma.
Petseris ma minestasin, kaks nädalat tagasi, ja kui toibusin, oli vasak käsi tuim. Ma ei tea siiani, kas mul oli miniinfarkt või lihtsalt muljusin käe ära. Käisin EMO-s, kahe-minuti-südamefilm olevat korras näitudega olnud. Aga see pidavatki olema kala püüdmine sogases vees, vahel näkkavat.
Ja perearst sooitas sagedamini psühhiaatrit külastada :).
(Psühhiaatrit on muide väga raske külastada, tundub mulle, kui “aegade saamisest” rääkida.)
Minu meelest on minu lõiv see, et minu poolest võibki Helene endale jätta realisatsiooni peale müügiks kõik need ehted ja kivid (aga mul on lihtsalt vaja kirjalikku ülevaadet sellest, mis seal on ja mis ta müünud on, info on turvatunne, on rahu piisab sellest, hetkel mul seda pole, sest mind blokeeriti laosüsteemidest), ja mul on vaja igakuist rahaülekannet sellest, mis ta müünud on… laohinnad, mitte midagi hullu, ei mingit kasumit mulle. Rahu mulle vaid paluks..
Aga seda ei ole. Rahu ei ole. Ma kirjutan 25 kirja, saan vastu ühe. Ähvardava, parastava, süüdistava.
Raamatupidaja, kelle ma ise tööle võtsin, ei julge mulle infot saata.
Ma ei tea, kas see oli algusest peale niimoodi plaanitud. Teise nimega samateemaline pood oli Helenel jah enne juba olemas, ja toona vastas Helene, et ära muretse, see bränd ei jää poeks, vaid hakkab tegema kristalliküünlaid. Nüüd aga nägin, et Helene plaanib mu loodud kivipoe (mu loodud ruumi ja mulle kuuluva kauba) nime vahetada.
Võibolla tahtiski ta kohe võtta üle mu väljaehitatid-sisekujundaud poepinna ja mu ehted-kivid, et need siis oma brändi poolt üle võtta? Nii on nüüd arvatud. Ma ei usu seda.
Aga minu poolest on see ok. Kui nii, siis nii. Kui Helene soovib kaotada sõna “Indiast”, siis las see olla nii. Minus käib vaheldumisi ükskõiksus, kurbus, pahameel, heatahtlikkus ja uudishimu. Võimalik, et viimased kaks on juba hullusele omased. Muudmoodi ei saaks leppida.
Siis võtan end kätte ja küsin: mida ma soovin?
Ma soovin vaid infot ja müüdud kauba eest raha. Las see kõik muu siis jääb. Ausalt, ma arvan, et Eesti metsade lageraie on palju suurem probleem, muidugi on. Tahaksin sellega tegeleda. (Olgu ka selle kohta vihje pandud, lugege Mikita uut raamatut, kes pole veel lugenud, ja siin saab aidata lageraide vastu, kes pole veel aidanud.)
Aga jah. Maailma saab päästa see, kel oma hoov ja oma hing korras.
RAHU soovin eelkõige, hingerahu. Siis saan metsi ja maid ja ilma aidata.
Alles hiljuti kogesin seda, kuidas saada rahu juurde. Poolihääli monotoonselt palvetades, ma olin sellest kuulnud, aga mul ei olnud kognitiivset elamust. (See oli umbes nagu mantra või palve kõrvalt kuulmine, aga sadu kordi tugevam, kui see lõpuks enese sees vibreerima hakkas, mu enda lausutult. Seisundi otsimine see oli, ja seisundit ma kogesin.
Samas. Ma ei saa ju pidevalt palves elada? Ka see on põgenemine, pealtnäha õilis, aga minu meelest ikkagi põgenemine.
Ma pean selle olukorra lahendama.
Kuidas siis?
Kas kohtusse pöördumine lahendaks?
Kes on asjaga kursis, siis Helene kutsus politsei, 19. novembril, kui ma endale kuuluvat kaupa poest vähendada üritasin. See oli õudne päev. Kui ma juristi sõnade järgi teeksin, siis oleks ootamas veel palju õudseid päevi, ma kujutan ette.
Aga kui ma tema sõnade järgi ei tee, siis on ehk lihtsalt… lõputu õudus.
PS. Omapärane olukord neile, kes mult ootavad raamatut “Minu kalliskivid”, selle nö maht on täis, igasuguseid põnevaid lugusid eneseotsingutest laias ilmas ja kivipoe ehitamisest. Aga. Lõpp on puudu.
Kuidas see raamat lõppeda võiks?(Lõpufoto: sügisest 2018, kui olime Mariaga Müncheni kivimessil, seal ma saingi teada, et äsja poe omandanud Helene ei kavatse ülejäänud raha maksta. Oli see alles reis… Aga kivid olid ilusad. Nagu näha ka 7-aastase Maria ilmest.)
Loomulikult tuleb oma õiguste eest seista. No mida see mittemidagi tegemine annab? Asi tuleb kohtusse anda, sellega tegelevad siis juristid, ei pea iga päev ise asjaga tegelema, aga vähemalt saab asi lõpuks lahenduse
Emotsionaalne pool on mõistetav – on tehtud vigu ja olid valed eeldused. Selles osas pole midagi teha. Lahutus kivipoest on toimunud ja sisemine arutlemine on haavale soola raputamine. Et suhe oleks võinud edasi toimida uues kvaliteedis …
Ülejäänud peaks aga olema pragmatism: hagi hind=riigilõiv + kohtukulud võimalikult, et kolmes kohtuastmes + kostja kohtukulud kaotuse korral. Kas võidu korral on laojäägi rahaline väärtus kuludest suurem? Kas on olemas puhversääste, et õigluse nimel, kuid siiski kaotuse korral maksta laojäägile veel peale?
Hagi on küll survestamine kohtuväliseks kokkuleppeks, kuid kas Sinu õiglust toetab piisavalt ka õigus?
(Kunagi oli minu õiglustunne väga suur, tippadvokaadi sõnul toetas mind ka õigus. Kaotasin kõik. Ja mitte ainult raha ja vara. Kaotasin kokkuvõttes hoopis olulisemat. Tagatipuks eneseväärikuse ja -usu. Kaotasin elu, mida oleksin võinud ja tahtnud elada.)
Ma läheks vähemalt 1 kohtuastmesse, ma ei usu, et sa muidu rahu saad.
No saaks muudmoodi ka aga need retriidid jne läheks maksma rohkem kui advokaat ja riigilõiv.
Miks sa siin valeinfot levitad ja mind laimad?
Kui keegi on alatu, siis oled see sina. Igal inimesel on oma lääts, läbi mille ta maailma ja olukordi näeb; miks seda peab laiemale üldsusele jagama ning teist maha tegema?
Kui keegi kellegi kohtusse peaks kaevama, siis mina sinu; lisaks kõigele muule ka laimamise eest. Ma võiksin siia panna ekraanitõmmised meievahelistest kirjadest, mis tõestavad sinu süüdistuste alusetust, aga milleks? Ma jäängi seda tegema siis…pigem teen seda õigusorgani juures.
See, mida sa siin korraldad, on puhas kius. Ja see on inetu. Miks sa üldse panid oma äri müüki? Ise ei tahtnud ja teistele ka ei taha anda?
Sinu blogi kubiseb valedest ja kerjab kaastundmist su lugudele, aga las iga lugeja valib ise pooli kui soovib. Kui nad teaks vaid käputäitki, mis see protsess endast tegelikult kujutanud on…
Ma väga, väga palun dialoogi, Helene. Loodetavasti uus nädal toob selle meie vahele. Ma ei oska siin muud niimoodi kommenteerida kui et kindlasti siin pole kius ja laim, kui sellele mu hetkeolukorrale panna silt, siis see on lahenduse otsimine. Ma olen sügisest peale aina erinevaid lahendusi pakkunud ja siis taas pausi pidanud ja siis taas lahendusi pakkunud.
Kaugemas tulevikus saab sellele vaadata kui ühele kentsakale perioodile ja ma usun, sa pole soovinud halba ja südames soovid ka sina lahendust. Palun väga selle pärast, et me selleni jõuaksime.
Koostööleppepunktidest kõige olulisemast, kokkulepitud raha ülekandmisest, olen nõus ju loobuma, kui ma oma kauba kohta info saaksin ja igakuise müügi kohta ülevaated ja ülekanded saaksin, tasapisi, aasta aastalt. See on suur kompromiss.
Mina ei soovi juristisid lahingusse saata ja pikka kohtuteed.
Epp, võõra blogilugejana ja täiesti eemalt vaadates: 1. selle poe nahka läks tegelikult su abielu 2. sul ei ole tegelikult vaja infot, millal ja palju on müüdud, vaid ainult maksegraafikut ja raha, kui sa seda muidu sealt kätte ei saa, siis mine kohtusse 3. kui sa ei taha minna, siis kirjuta see raha korstnasse ja koolirahaks, lepi sellega et sealt ei tulnud midagi ning tee selle teemaga lõpp 4. tõesti jääb mulje, et sa ei taha sellest poest lahti lasta, ehkki ammu oleks aeg, kui otsustasid ära müüa selle, mis oli kindlalt hea otsus. 5. parimat sulle!
Ei ole laim? Kuidas siis võtta sinu tumedas kirjas kirjutatud lõiku nimega “faktid”?
-miks sa ei kirjuta sellest, mis põhjustel ma ülejäänud raha (kauba eest) maksta ei soovinud? Miks sa ei kirjuta, kuidas vahetult peale inventuuri olid laoseisud jätkuvalt valed? Või et lõid mulle kujutluspildi müügi tõusust ning meelitasid mind sellega tagasi tehingusse, kuigi soovisin sellest loobuda? Kuidas ma avaldasin tahet tehing tagasi pöörata (mõjuvatel põhjustel) ning sa olid sellega nõus, pannes ise notariaja, kuid seda siis 2 korda edasi lükates ning tingimusi muutes; lõpuks siiski loobudes tehingut tagasi pööramast.
-SINA ise panid meie koostööleppesse punkti, et 30.10.18 kuupäevaks loobud laoprogrammi kasutamisõigusest.
-sulle kuuluva kauba osas on sul eelmise inventuuri failid ning möödunud kuude müügiaruanded raamatupidajalt.
-ka see on räägitud, miks siiani pole müükide eest raha laekunud; see on tasutud, kuid fikseerimata kauba tasaarvestus.
Mainimata ei saa jätta lõiku, kus mina “ähvardan, parastan, süüdistan”.
Milles? Kuidas? Sa just ise paar päeva tagasi saatsid kirja, kus ähvardasid. “Kes teisele nime annab, see ise seda kannab?”
Mis dialoogist me rääkida saame, kui sina pead üksi siin monoloogi ja mustad mind maa alla? Minul on enda väidete toetamiseks ka ekraanitõmmised e-kirjadest; kas sinul samamoodi, et enda ülaltoodud “fakte” tõestada?