(pilt: www.indiast.ee küljelt)
Mult on nüüd möödunud nädala laatadel ja raamatukogukohtumistel mitu inimest küsinud: Kuidas sul olukord on? Mis värk on? Kuidas sa end tunned?
(Kõik olid muidugi Ekspressi lugenud. Enne seda, kui lugu avalikuks tuli, teadsid poemüügi-segadustest väga vähesed, peaaegu et mitte keegi, mul oli piinlik ja mul oli ka usk, et äkki see siiski laabub niisama…)
Ma ei tea. Nii ma vastasin neile küsimustele.
Lähemad inimesed ütlevad: ära üldse praegu mõtle kivipoele. Ta on nagu su laps, kes edasi elab omal moel.
Heake küll, jurist küll nii ei ütle, aga ka juristile ütlesin ma, et teeks nüüd time out korraks.
Ja ma tahaks öelda lihtsalt ühte: palun minge ikka Indiast poodi. Ükspuha, mis te arvate sellest, kui hädiselt ma poe müügiga hakkama sain. Pood ise on ju armas, täis imelisi valikuid. Palun valige seda, et see pood ka Helenega koos edasi kulgeks.
Ma käisin viimati seal sisehoovis, pisarad silmas, märkasin seda tünni, mis ma leidsin lehekuulutusest ja kohale tõin, nende poeehituse nädalate jooksul, kus mul siis paljude muude asjade hulgas õnnestus ka teel ära lagunenud tünni kokkupanek. Nii armsalt istus ta seal trepi kõrval siiani, täpselt kuiva katusenurga alla paigutatud, et ikka pikka iga oleks. Terve see pood on täis niisuguseid pisikesi mälestusi. Minu annete hulka kuulub sisekujundus ja jutuvestmine, aga ei kuulu äriilmas laveerimine.
Ja ma ei soovi, et minu annete hulka kuuluks võitlemine, võit iga hinna eest, iga hinna eest kontrolli saavutamine olukorra üle; ma tõesti loodan ja palun südamest, et Helene peaks Indiast poodi edasi ja minul ei ole vaja sellega rohkem kokku puutuda, kui tema soovib, lihtsalt et see minu kaup seal sees oleks kenasti fikseeritud ja müügiaruannetega siis tasapisi mulle teada antud, mis müüdud saab. Tasapisi. “Kivid õpetavad kannatlikkust”, nii olen ma ju ise ka eri olukordades inimestele öelnud.
Mul on elus armastus. Loovus. Usk. Ideed. Edasi kulgemine.
Nii et mu pärast ei pea muretsema. Ja ma loodan, et mina ei ahista kedagi oma muretsemisega.
Ja mis puutub kivipoodi Indiast (uue nimega boho butiik Indiast), siis tema on tulnud selleks, et jääda ja edasi kulgeda, seda ma usun. Need kaks aastat (või kolm, oleneb kuidas arvestada), mis ma selle poe loomiseks veetsin, olid seda väärt. Ja suur aitäh kõigile, kes olete olnud sellel teel abiks!
Indiast kodulehelt: Helene kirjutab: “Aga järgmisel esmaspäeval, 10-ndal detsembril annan poe tagasi tema looja Epu kätesse ning edasi jään pidama vaid omaenda veebipoodi http://www.koidukuma.ee.”
Sina kirjutad, et pood kulgeb edasi helenega.
Midagi selles vusserdamises ei klapi.
Vabandust, ma ei märganud kommentaare lugeda enne (olen kuidagi harjunud, et siin vähe kommenteeritakse, ja olen nii hõivatud uute raamatutega olnud… Ja eks mul ole ka vajadus see teema “vabaks lasta”).
Ja ma ei oskagi seda vastust anda, või kommenteerida täpselt. Helene lootus oli ilmselt see, et tekib kahepoolne kokkulepe notarisse minekuks ja ta annab poe tagasi. Aga minu jurist proovis mitmel erineval moel kompromisse ja neid kuidagi ei sündinud. Tundub mõistlikum, et pood olgu Helenel ja mina lihtsalt ei muretse sellepärast, et mulle kuuluv kaup jäi sinna niimoodi… ja küll tasapisi kulgevad protsessid ikka edasi ja tuleb lihtsalt usaldada. Ma ei soovi poodi tagasi võtta. Ma ei soovi ka vaielda, võidelda. Minu soov oli pood müüa, nii et see kenasti edasi tiksuks. Ja võibolla on see lõppeks ikkagi õnnestunud.