Palju õnne, kivipood! Ja minu elu(s)olust

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Täna hommikul just sirvisin oma bloginimekirja, et leida midagi lugemiseks haiguse ajal, ja mitu korda läks pilk sinu blogi peale. No näed siis 🙂
    Ma ei ole kunagi siin kommenteerijnud, aga olen ammune lugeja ja jälgija. Ikka väga ammune. Mõne blogiga tekib kohe oma suhe ja selline mõnus kaasaelamine. Et kuidas teil seal ikka läheb…
    Mind kõnetas täna Rosma kool (kus ma olen külas käinud ammu-ammu ja siis kõnestas ka väga) ning teie perekonnakorraldus. Olen üks neist (vist?) vähestest emadest, kelle juures lapsed pärast lahkuminekut ei ela.
    Mina põgenesin linnast maale, mis oli minu ammune unistus, kuid mille sättisin alati tagaplaanile, sest see ei sobinud laste isale. Lapsed jäid isa juurde, sest neil on seal kodu, kus nemad kasvasid, lähedal asuv kool ja lihtne logistika, sõbrad. Noorim on rohkem minu juures, vanemad poisid on juba 17 ja 15 ning neil on omad tegemised ja sotsiaalne võrgustik. Tundsin selle pärast süümepiinu, samas kui mu lapsed on olnud selle korraldusega rahul ja mingil hetkel sain aru, et neis ei ole hirmu, et nende ema pole enam nende jaoks. Vastupidi. Nad teavad, et ma olen alati olemas, kui vaja, ning tegelikult korraldan samamoodi edasi kõike, mis puudutab kooli, huviringe jne. Mina olen see, kelle poole nad pöörduvad, kui on mure või rõõm. See teadmine rahutas. Ja ma usun, et ühel hetkel kui meie hullumeelne koduehitus jõuab sinnamaale, et lastel on oma koht, kus olla, leiavad ka vanemad lapsed oma tee siia tihemini.

  2. Aitäh selle kommentaari eest! Ma juba harjunud, et siin blogis ei kommenteerita eriti, unustasin vaadata… ja nii heameel lugeda. Ikka võib jah kommentaare jätta…
    Ma tean seda stigmat… et miks pole kõik lapsed kogu aeg ema juures… ja tean seda tunnet jah, kuidas sa lood uue hingerahu ja maailma, kuhu neil on võimalus tulla. Ma ei suuda konkureerida kommertsmaailmaga sealsete reeglite järgi, mul tuleks omale paha maitse suhu. Siin talus on see oma maailm, marjad, seened, aed, mets, suitsusaun…no wifi… Ja ma näen, et lapsed (ka teismelised) tulevad siia ja see maailm võtab nad vaikselt mahedalt endasse. Ma usun, et see on perspektiivis nii, et nad tulevad, kui täiskasvanuks saavad, üha enam, sest kui neil oma lapsed sünnivad, siis käib peas üks klikk, mis muudab… tekib suurem vajadus loodusrahu järele ja vajadus seda uuele põlvkonnale edasi anda.
    Nii et vahel tuleb olla koldehoidja, isegi kui lapsed kõik seal kolde juures polegi. (ja mina kindlasti ei ole ideaalne koldehoidja olnud, ma ise palju rännanud, aga ma olen aus ja ütlen, et ilma rändamisteta ei oleks ma saanud siia puu alla istuma tulles aru, et siin ongi kõige parem. Nagu juhtus selle mehega, kelles Buddha sai. Enne oli tal vaja rännata, kui ta rahu ja valgustuseni jõudis. Ja võimalik, et ka meie lastel on vaja enne veel palju rännata. Olgu neil koht, kuhu tulla.
    Ok, lobisema kukkusin. 🙂

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar