(Fotod: Uue Teatri koduküljelt, Renate Keerd, “Tahe”)
Kiire elu üks meeldiv ja samas segav külg on see, et pole aega teatriarvustusi lugeda. Pileti ostmiseks on siiski mahti ja raha olnud ja siis…
Maandun juba mitmendat korda täiesti valge lehena toolile ja ootan seda maagilist hetke, uude maailma minekut…
Seekord jõudsin lugeda kiirelt teatriseinal rippuvast arvustusest niipalju, et Renate Keerdil polnud etendusel nime ja alles vahetult esika ajaks sai see pandud. “Tahe”.
See jäi mind painama, kui sinna uude maailma sisenesin. Mulle nimelt vääääga meeldib pealkirju panna. Ja ma tahtsin mõistagi ka mõista, miks just tahe…
Nüüd, kaks tundi teatrist väljas, ütlen ma oma kergelt läbi seeditud arvamuse… Nimelt: see siiski ei olnud “Tahe”. Minu meelest oli see “Instinkt”.
Minu meelest rääkis see kehateatritükk instinktidest. Nii, nagu kogu sellise loo jälgimine on vaid enda vabaks laskmine, instinktide abil vaatamine, kehakeele ja märkide lugemina mingi omamoodi ürgse mälu ja tunnetusega…
Kui näed kahte või kolme sarnast olendit, siis otsustad (tunnetad), et nad on liik. Neil on oma reeglid.
Kui keegi istub kellelegi sülle, siis otsustad, et see on võimuvõitlus… või flirt, soojätkamine?… (võibolla on see kõik üks ja seesama? ja kohe uus mõte peale, kas sooneutraalsete olendite maailmas saab üldse rääkida soojätkamisest? pidevad allusioonid kusagile kosmosesse, kunagi loetud ulmeraamatutesse…)
Mulle tundus, et ma nägin neis kehaetüüdides palju olelusvõistlust (üritasin end sõnadest vabaks lasta – seepärast mulle meeldibki käia vaatamas selliseid segaseid tantsu- ja kehateatriasju, et saada sõnadest vabaks, teistsuguse endaga kontakti… aga ikka tulid sõnad sisse, eriti seekord, kui ma ju üritasin leida alternatiivset pealkirja. Vaatamise ajal oli see kogu aeg “Olelusvõitlus”, aga mulle tundus, et see oleks olnud liiga otseütlev ja ses mõttes lame. Loomulikult oli seal olelusvõitlus, jänesemask, hundimask, halloo… huvitavam on ikkagi see küsimus, et miks “Tahe”? Kas jänes tahab hundi eest ära joosta, kas hunt tahab jänesele järgi joosta?
Võibolla hoopis “Mängutahe”?
Aga mängutahe ongi juba instinkti osa.
Ja nii ma vaatasin ja küsisin: miks? Inimene on looma moodi, loom on inimese moodi, oleme teletupsude ja kosmoseroomikute moodi, aga miks me oleme sellised? Kui me jätkame sugu või kui me jahime saaki või tahame olla paremad kui naabrid (või näiteks sikutada oma peast kõige pikem punane lint välja, näide etendusest), siis miks me seda teeme? On see tahe või instnikt?
Kui polaarrebane püüab hiire, siis miks ta seda teeb?
Minu arust instinktist.
…Ja kiire elu üks osa on ka see, et pole aega teatrimuljeid kirjutada, nii et selline ta tuli, täpselt kümme minutit! Nõnda tulekski alati teha. Oi, kui palju muljeid on viimasel ajal jäänud kirja panemata.
PS. Renate Keerdi lavastusest olen ka varem kirjutanud: “Põletatud väljade…”.
tahe nagu tahtmine ja tahe nagu vedela vastand.
ja kus see hirmus “sooneutraalsete olendite” maailm on? on inimesed, kes võivad olla raamidest priid, kui soovivad ja teised jällegi raamides, kui soovivad. ja pigem on see termin “sooteadlik” hoopiski.
Renatel on jah mitmetähenduslikud pealkirjad. Mul oleks üldse raske seda lavastust arvustada…
Sooneutraalsete all mõtlesin konkreetse etenduse tegelasi.
Tahe – siis peaks olema tahke. Mul ei tulnud igatahes sellist assotsiatsiooni üldse… Aga igal juhul huvitav.
Huvitavad pealkirjad on tal jah. “Pure mind” kahes keeles mõistetav näiteks :).