Palju õnne! Nii öeldakse. Õnne?…
Minul on olnud viimased viis nädalat üsna õnnelikud, täis päikest ja kirgast kuiva kõrgmägede õhku.
Ja ma vaatan ikka iga päev netist ka Eesti lehti ja mõtlen, et minu jaoks on seal teisel pool planeeti ootel mitu Eestit.
1) Lapsed.
Ma igatsen eesti lastega kohtumise järele (mul on siin küll oma eesti laps Maria, ja tema aitab-inspireerib mind palju), ma tean seda tunnet, hea kohtumisõhtu aurat: siiras õhin ja see teadmine, et ma kindlasti suudan neile rääkida midagi sellist, millega nad haakuvad ja mille najal tekib midagi uut… harimine, inspiratsioon, uus lugu.
Ja mul on nii hea meel, et Eesti riigi sada kulmineerub minu jaoks siin kirjanikumajas väga konkreetse Eesti lastele mõeldud kingitusena. Teen siin “Meie Eesti” töövihikut, see tuleb märtsis raamatupoodidesse müüki. Nii et ma olen nagu päkapikk töös, ja see on parim viis tähistamiseks.
2) Loodus.
Olgem ausad, sellega on mul vastuolulised suhted. On kohti ja hetki, mida igatsen. Ja on ka seda, mis mulle siin, Colorados, paremini istub. Jah, päikesest räägin. Ma kahtlustan, et eestlaste paha tuju sündroom on üheses seoses pilvealuse ilmaga.
Soovin Eestile palju päikest!
3) Meedia.
Jah, ma tean, meedia on pigem kõverpeegel, ta lihtsustab ja võimendab teemasid, mis päris inimeste vestluses nii hullud ei ole. Aga samas meedia võtab ja viskab teemad puremiseks, ja ka need päris inimesed asuvad purema. Ja muutuvad kurjemaks.
Puremine ja purelemine. Võimetus minna lasta, andestada.
Ma olen endale diagnoosi pannud: minul on avaliku elu tegelasena ja ka niisama elutegelasena õrn nahk. Mulle läheb see korda, kui mulle seljataga-kommentaarides haiget tehakse. Eelmisel aastal oli järjest neid olukordi, kus tundsin, et mina olin meedia poolt pureda visatud. (Väga võimalik, et sina, lugeja, ei mäletagi, millest ma räägin, sest see ongi üldine foon. Teistest erinevad ja veidi kentsakamad saavad ikka võtta iga mõne aja tagant.)
Ja ma mõtlen, mida võib tunda inimene, kes on kogu rahva käes pureda, A-kategoorias, ja väga pikka aega. Mõtled, et nüüd sai läbi, aga ei, väike paus, võetakse uus järamisnurk ja jälle hakkab peale.
…Mitte et kusagil mujal siin planeedil ideaalne oleks, oh ei, ma olen ju praegu maal, kes valis endale presidendiks 30-sekundilise tähelepanuvõimega reality-staari. Ma tunnen ennast ameeriklasena ka, ma tunnen, et peame selle jama üle elama ja hakkama saama.
Ja eestlasena tunnen, et sel nädalavahetusel on ootused eriti kõrged, nagu ikka tähtsal hetkel, ja igasugune võimalik jama saab võimendatud (kusagilt kunagi lugesin mingit statistika-uudist, et inimesed nutavad oma sünnipäevadel palju).
Ma soovin Eestile palju õnne sünnipäevaks, ja ma soovin, et sünnipäevapeo kõne, kleidid ja kontsert võetaks vastu rõõmuga, ilma purelemiseta! Me oleme kõik omad ja kui me ühte ei hoia, siis lähevad tundlikud, kentsakad ja julged lihtsalt minema…
Head omade hoidmist!
Ja tagasi algusesse, mis siis on see õnn, mida soovime…? Palju õnne? Õnn kui seisund või hingeomadus on väga tugevas seoses tänutundega. Teisisõnu, inimesed, kes märkavad asju, mille üle tänulik olla, nemad on õnnelikud. See on teadusuuring, lihtne ja loogiline. Kui ma seda esimest korda lugesin, see tekitas minus ahhaa!-elamuse, ma oleksin seda justki varemgi teadnud. Aga ikka tuletan ma seda endale meelde ja mõtlen: teadlikult saab end treenida tänu tundma (emotsioonidel on oma musklid, umbes nii on öeldud), see on tee õnneni.
Ja ma soovin Eestile ja igale eestlasele oskust olla tänulik. Suurte asjade ja väikeste asjade üle. Ja… aitäh, et te olemas olete!
Meil on eestis õnneks olnud ka palju päikest viimasel ajal, kallistused sulle sinna mägedesse!