Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe
Toimetatud juurde: Sain teada, et Eesti Ekspress oli teinud sellest blogipostist loo, kus oli kirjutanud valest inimesest, niisiis pean siia panema ka nime. Tiina Martinfeld on “Indiast” poe endine müüja ja “Gaia Kristallide” poe omanik. Palun vabandust (eelkõige Eesti ajakirjanduse nimel) Tartu kristalliterapeut Tiina Kalalt ja loodan, et Ekspress avaldab paranduse.
Juhin ka tähelepanu kõigile ajakirjanikele, kes siia blogisse sattuvad: otse blogi päise all on juba aastaid olnud kirjas, et minult tuleks küsida luba enne siit blogist võetud info mujal meedias avaldamist.
Mediteerisin siin öösel ja mõtlesin: miks on nii, et olen kõik viimase aja valusad kogemused sissepoole jätnud. Mis juhtuks siis, kui ma jagaksin? Ja mis sellest muutuks, minu enda sees, lugejate sees? Edasi, kas mul on õigus neid kogemusi jagada? See on ju minu enda elu, minu lugu, miks siis ei võiks… Ja siiski on see kuidagi kurb ja raske, justkui stigma oleks tunnistada seda, et miski on haiget teinud.
Võin välja tuua kolm õpitundi.
Ja alustan esimesest. Palun algatuseks, et mitte parastada, mitte targutada, mitte pooli võtta. Mina igatahes ei vaja seda, minu jaoks olid kõik õpitunnid selleks, et edasi liikuda. Ma vajan ilmselt lihtsalt loo ära jutustamise tunnet.
Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui “Indiast” pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Kes mind tunneb, see teab, et ma ei räägi eriti oma emast ja see on minu õrn teema. Ema kaudu pääseb minu hinge. Kogu selle tohutu hullumaja keskel, poe asutamise ajal, istus mu hinges korraga see sirge selja ja heleda silmaga naine ja ütles midagi sellist, mis tõi mulle pisarad silma.
Ta oligi umbes mu ema vanune, ma arvan, see tähendab, on ka praegu. Või siis ikkagi “oleks”, sest ema ei ole ju siin.
Neil hetkedel, kui ma olen sügavas meditatsioonis proovinud jõuda küsimuseni, mis siis ikkagi Tiinaga juhtus või õigemini kuidas ma saaksin selle loo täiesti vabaks lasta, siis jõuan ma ikka selle hetkeni tagasi. Ground zero. “Su ema tahab sulle öelda…” Just seda on mul nii raske unustada. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle nii uhke…”
See oli kõik sügisel 2016. Indiast pood alustas mõnusa hullu hooga, nii palju inimesi, sära ja särtsu, ainult minul endal kõrvad kuidagi kumisesid. Ma olin selleks ajaks juba vaikselt haige, puugihammustusest, ainult ei teadnud seda veel.
Siis tulid igasugused imelikud ajad. Haiglavoodis veel viimase pingutusega tegin kivipoe teraapiatoa kodulehe valmis, kuigi silmad valutasid. Andsin otsad üle, jäin edasi ametlikult haigeks, olin audis, tervenesin, tulin tagasi, hakkasin sisse elama…
Ausalt öeldes on paljugi sellest ajast minu jaoks nagu unenägu. Ma ei oska praegu öelda, kas puugihaigus tõesti muutis mind nii palju või on see mingi sisemine šokk elust üldse, ja ma ei oska öelda, mis edasi minu maailma tajumise võimest saab. Tundub, et see liigub üha kaugemale reaalsest elust ja üha lähemale kirjanikuks saamise poole.
…Ja ma soovisingi reaalsest elust loobuda, ka siis juba, soovisin vähemasti ühte õlga alt ära saada. Tiinaga olime sellest rääkinud, et ta soovib “Indiast” kivipoe omanikuks või osanikuks saada ja ta poeg tahab seda tema soovi finantseerida. Aga Tiina vist ei uskunud mu juttu, et ma tõepoolest ei olnud firma või osaluse müümiseks veel valmis, sest ma ei teadnud, kui palju raha olin poodi sisse süstinud (teadsin vaid, et palju!) ja et kogu selle inventari korralik omahindadega varustamine võtab aega. Ja ma olin ju alles paranemas.
Ma olin arvestanud, et Tiina ootab. Aga ju ma siis ei osanud seda talle piisavalt edasi anda.
Üks arusaam mulle sellest läinud aastast ongi see, et ma ei ole tegelikult väga tugev “inimeste inimene”. Ei oska selgelt suhelda, ei oska mõjuda ja mõjutada. Elan liialt oma mullis.
Igatahes, minu arust oli kõik hästi. Mina nägin vaimusilmas, kuidas kevadepoole saame ka Indiast poe allkorruse endale ja kuidas hakkame teraapiaid tegema üleval ja poodi all. Siiani on imelik mõelda, kui selged need pildid olid mu silme ees. Nagu oleks need juba juhtunud.
Ja siis tuli teade, keset külma veebruarit, täiesti ootamatu. Tiina lahkub töölt, nädalapealt, ja ta hakkab tegema oma poodi.
Leping seda ei keelanud, tõepoolest.
Klappisime kiirelt neid päevi, mis olid järsku tühjaks jäänud. Jaanikast, kes oli tulnud mind eelkõige www.indiast.ee e-poe osas abistama, sai paugupealt ka pärismüüja täiskohaga… Ja ma ei olnud sel hetkel isegi pahane Tiina peale.
Mõtlen, mis emotsioon see oli… Pigem teatud vaakum, üllatus. Kõrvad ikka kumisesid.
See, et Tiina teeb täpselt samasugust poodi nagu see, milles ta oli enne töötanud, ning peale selle ka samasuguste varustajate baasil, seda sain ma teada tasapisi. Teised inimesed on mulle seda öelnud. Ma ei ole ise siiani Tiina poes käinud, kuigi kõnnin ja sõidan sealt ju üsna sageli mööda. Olen ju mõelnud küll, et läheks.
Minu tehtud kivipood on Tartu vanalinnas, Raekoja platsi kõrval, Rüütli 4, nimega “Indiast”. Tiina tehtud kivipood on Tartu vanalinnast veidi väljas, mäe otsas, vanas Pällis ehk Pepleri ajaloolaste ühiselamus, nimega “Gaia kristallid”.
Arvatavasti jäävad mõlemad poed edasi tiksuma. Suure tõenäosusega müün mina oma poe (või selle enamusosaluse) maha ikkagi, kui aeg on küps… arvatavasti sel äsja alanud aastal.
Nende kahe poe asemel oles võinud olla üks teine lugu, üksainus pood. Aga võimalik, et Tartule on see lõppkokkuvõttes tore, et sündis kaks poodi. Nii, nagu minule oleks nagu kivi pähe löönud, nii tugevalt tuli ju see kividega tegelemise teema mu ellu… võibolla sai Tiina samamoodi kiviga pähe ehk ilusamini öeldes, sai universumi kutse, et tal on vaja pood teha?… Niimoodi liikudes ma jõuan selle loo vabaks laskmise poole küll.
“Ja niimoodi tehaksegi. Rumal, kuidas sa ei teadnud. Trahvid tuleb töölepingusse kirjutada, siis nad ei julge nii teha. Ja müüjatele ei tohi üldse näidata varustajate infot.” Niisugust juttu olen hiljem kuulnud, kaubandustarkadelt. (Nüüd on mul kaks armsat müüjat, lisaks Jaanikale ka Kerli, nad on palju nooremad ja vähem kogenud kui Tiina, ja neil on igaks juhuks pandud töölepingusse klausel ja trahv, et ei tohi teha konkureerivat poodi, ja ma tunnen südames, et ega nad ei tee ka :).
Teraapiatuba “Indiast” poe juures ei läinudki hästi käima. Mis iganes selle põhjuseks oli… tegime selle ümber laste mängutoaks. Teraapiatoa idee ja terapeudid kolisid aga Tiina juurde. Enamik sellest sõpruskonnast, kes tekkis mu ümber poe loomise ajal, ka nemad on nüüd Tiina juures, käivad abiks müümas, hängivad tema poe orbiidil, nagu ma tasapisi siitsealt olen aru saanud. Ma ei tea, miks. Võimalik, et tegu on parema võlukunstiga :).
Indiast poel pole ju ka midagi kurta, kõik on ikkagi ilus, kivid on armsad, inimesi käib, e-pood on lahe, aga see tuumik, kellega ma poe tegin, sellest jäid alles vaid väga vähesed inimesed. Ja elu ongi muutumine, jah… Aga ikkagi on kuidagi kurb mõelda sellele, mis oleks võinud olla. Ma nägin seda õigesti ette, et “Indiast” poe allkorrus jääb kevadel tühjaks. Aga selleks ajaks ei olnud enam seda mustrit alles, mille jaoks ma seda korrust lootnud ja soovinud algselt olin.
Peamine, milleni tulen neil mõttehetkedel tagasi, on see, kuidas Tiina ütles ühel teisel ilusal hetkel, et ema palus tal minu eest hoolitseda. Ja kuidas ma selle peale nutma hakkasin. See kõik juhtus meie suhte alguses.
Ja see on see, mida mul on raske minna lasta.
Ühel hetkel sel talvel kirjutasin talle ja palusin, et võiksime kokku saada ja katsuda koos mediteerida, andestada, rääkida, sest mina ei tea, miks ta ei oodanud ära minu poe osalust ja miks ta soovis ise niimoodi järsku ja kiirelt ja ise kõrvale konkureeriva poe teha.
Tiina vastas, et kui mul on mured, ta võib mulle enda terapeute soovitada. Aga see polnud ju see. See polnud vastus mulle selleks, et sel lool minna lasta.
Ja ma võtsin ja panin taskusse mõtte, et võibolla kirjanikud ei peagi oma lugudel minna laskma. Ground zerod, need kõige valusamad hetked, tulebki alles hoida.
Niisugune on minu esimene õpitund. Nagu öeldud, mina õppisin sellest seda, et mina ei sobi äriajamiseks.
Järgmisest kahest õpitunnist siis ehk ka, lähiajal, kui tuleb taas see tunne, et öises julgushoos võiks kirjutada täiesti siiralt ja hooga, nii nagu kunagi blogimise algusaegadel, kui veel paljud valud oli tundmata :).
Kullake, vastus on väga lihtne, miks nii läks – kaubandus pole sinu tee. Ajakirjanik ja kirjanik oled, seal õitsed.
Mina soovitaks Sul võimalusel oma pood kolida vabanenud allkorrusele, muidugi juhul, kui poepidamine jätkub ja on võimalik allkorrus hõivata. Inimesed ei viitsi enam laskuda keldritesse või ronida treppidest otsima pisikesi poode. Su pood on armas ja ilmselt Sa näed teda kui oma last, kuid kaubandus on kalk ala ja ostja valib, mis on talle mugavam.
Soovin edu kõigis 2018.aasta ettevõtmistes!
Kui üks inimhing on ilmaruumile nii avali ja nii katki….siis tõmbab ta ligi koiliblikaid.
Koiliblikal nimega Tiina on oma lugu. Tema tuli vaid oma õppetunni järele mis teil omavahel eelmises elus kokku sai lepitud. See, et loo dekoratsioonideks on kivid, poed, esoteerika, inglid, varustajad, raha – las nad olla, see ei puutu asjasse. See, et Sina vastu nina said, on Sinu lugu. Kunagi hiljem saad Sa aru, et tegelikult oli see Koiliblikas väga hea õpetaja. Ja heale õpetajale tuleb tänulik olla. Südamest.
Pole vaja raisata enda energiat analüüsiks, rääkimiseks, seletusteks, lootusel, et äkki siis Sinu valu väheneb kui tema tegudest, silmadest ja häälekõlast kahetsust hoomad. Lase tal minna.
Vastused sellele loole on Sinu sees. Lihtsad. Tavalised, nagu meil kõikidel. Kui neid aga ikka ei märka ja ära ei õpi, tuleb järgmine Koiliblikas kes annab pisut valusamalt nina pihta.
See, et Sa omistad palju tähelepanu Koiliblika lausetele emast….see oli võti. Koiliblika valduses olev võti. Võti mis avas Sinus valusa laeka, võti mis äratas Sinu tähelepanu ja usalduse tema vastu. Väga paljud meie seast omavad võimeid….aga võimetega käsikäes ei käi automaatselt empaatia ja eetilisus. Arvatavasti on see Koiliblikas sellest tõust, kes kasutab vaimumaailma võtmeid enesekasu eesmärkidel.
Ilma igasuguse esoteeriata on lause “Su ema oleks/on su üle uhke” täiesti tavaline lause, mida vanemad inimesed kasutavad noorematega rääkides, kui neile see inimene meeldib, kellega nad räägivad, või – halvemal juhul – kui nad ise vestluskaaslasele meeldida tahavad. Umbes 99% 100st on see lause peaaegu et suusoojaks öeldud ja vaid väga vähestel juhtudel tõeline tunnustus või toetusavaldus.
Head Uut Aastat ja Head Kolmekuningapäeva, Epp! Om Sai Ram.
Tänud kirjutamast ja jagamast! Huvitav sisekaemuslik kajastus. Ma olen endiselt pikalt hoogu võtmas, et oma raamatuga maha saada, elu on nii põhjalik ja teatraalne, et naudin seda teatrit ja ei suuda tegelda samas kirjapanemisega. Kogu aeg tulevad uued asjad ja tegemised päevadesse ja näen paljusid asju ruumiliselt kulgevat.
Mis puutub Sinu kogemustesse, siis selliseid on paljudel, paljud ainult ei taha, ei julge, ei oska neid väljapoole elada, kirja panna, jagada… ei pea vajalikuks, oluliseks, unikaalseks. Kuigi kõik on unikaalsed, vaatamata, et sees elab üks ja Sama Mina.
Kunagi rääkis Kanadas elav eestlases arhitekt ja vaimne inimene Rein Kuris Abrukal Sai Baba järgijate suvelaagris sellest, kuidas Jumal meiega mängib – me arvame, et me oleme keegi ja Tema laseb meil ehitada püramiide apelsinidest (oled näinud neid mahlapressijate laudadel Puttaparthis kindlasti), analoogina: laseb ehitada kauneid aedu ja uhkeid maju, püsti panna toredaid ettevõtmisi ja uhkeldavaid ärisid, koguda rikkust ja uhkust – ent siis laseb ta tulla tormil ja tuulel, hulkuval lehmal või mõnel juhmil, kes ajab meie apelsinipüramiidivankri peal oleva kaunisehitise laiali ühe liigutusega. .. Samuti juhtub ka suhetega: me leiame kallima, me abiellume joovastuses ja armastuses (vähemalt nimetame seda armastuseks, ehkki see on pime armumine), siis saame lapsed, siis tabab meid argipäev oma raskuste ja halluse, tülide ja leppimistega ja siis ühel päeval on see läbi – niisama lihtsalt … ja keegi veel sealjuures laseb vee peale, öeldes: “paras!”
Kui kõige selle juures ei suudeta olla rahulik, ennast kõrvalt vaatav, tasakaalus, seesmiselt õndsuses, mis kasu siis on kõigest välisest? Nii võiks enda kohta igaüks küsida.
Guru on meile Üks ja Ainus, nagu ka meie sees olev Mina on Üks ja Ainus igas kehas.
Guru sõnad ja õpetused juhatavad meid olema maailmas. aga mitte olema osa maailmast. Maailm on meie endi looming, ei enam ega vähem. Guru on see, kes juhib meid õiget ja täpset teed pidi. Gurut ei ole võimalik valida, Guru valib meid ja Ta on see, kes on kümneid elusid meid juhtinud kannatliku filigraansuse ja täpsusega, kõike selleks, et meist saaks Tema.
Muud rolli meil ei ole vaja tõsiselt võtta, teised rollid on läbi kõigi elude Mina rollid ja ei kuulu “meile”. Meie, kes me arvame end olevat keegi, ei ole mitte keegi. Väike “mina” on see nimi ja vorm, kaduv, magu maja liiva peal, nagu apelsinidest püramiid, nagu kaunis aed lehmakarja jalge all, nagu puhas sandlipuulõhn autode heitgaasis.
Elu on suurem kui meie tegemised – võta neid õppetunde kõrvaltvaatajana, ära ole osa neist. Nad ei ole Sina, sest Sina oled Mina ja Mina on Jumal.
Rõõmu, Armastust, Küllust ja Rahu igasse hetke!
Armas Epp! Jagamine teistega ongi mingis mõttes lahti laskmine. Igatahes oled sa ehk liiga usaldav… ma ütlen seda seetõttu, et mina ise olen ja saanud oma elus palju õppetunde, aga ikkagi ei õpi, sest mina arvan ikka, et kõik inimesed on head ja ei kasuta sind ära…. Pole parata, ka mina ei sobi äri ajama 😉 Aga suur tänu jagamise eest ja usu, need õpitunnid on meile vaid kasuks ja näitamaks, et peame tegema asju, mis on meie asi. Aga et teada saada, mis on “minu asi”, selleks peab erinevaid asju proovima 😊 Ole julgustatud ja õnnistatud 😇
Päikest..Kui annaks valida,oleksin pigem samuti haavatav aga tunnetega…kui külma tugevusega.Tugevaks saada haavatavatel,ahaa,see juba oleks pähkel külmadele ja tugevatele:)
Iga inimene tuleb Su ellu uut kogemust andma. On see hea või halb õppetund- see oleneb Sinu enda tugevusest.
Ma ei taha oma lugu Sinu omast magusamaks rääkida, aga ühte võin öelda: ole rahulik ja usu hiina vanasõna , mis ütleb- istu jõekaldal ja oota kuni vaenlase laip mööda ujub. Täpselt nii lähebki. Usu mind. Varem või hiljem. Tavaliselt natuke hiljem. 🙂
Teame ju, et asi pole kunagi teises, see on meie endi isiklik kogemus. Niikua kui oleme suhestunud oma emotsioonide ja vanade uskumustega, jääb aktiivseks ka valukeha, see loob aga pidevat kannatust. Vahest eufooria või teiste tegemistest vaimustuses võtame ette asju, mis ei kuulu meie endi peateele. Vaadates eemalt neutraalselt kõiki märke, saame vahest taipamise, et võib-olla käivitas selle sammu hoopis alateadlik trikk, ego, väline vaimustus või midagi muud, mis ei olnud seotud puhta loova energijaga. Siinkohal jagan oma kogemust ühe suurepärase teadliku loomise kursuse kohta, mis algab juba homme Tallinnas http://www.methodraie.net . Soovin sulle avarust ja selgust!
Äri loomine ja arendamine, juhina vedamine ja alluvate inspireerimine eeldavad selle valdkonna teadmisi, süsteemsust, pühendumust, konkreetsust, lubadustest kinnipidamise ja kuulamise oskust, empaatiat jpm. See ongi keeruline ja ehk ei olegi paljude tee selles elus.
Tänapäeval on töötaja motiveerimine, temaga avatud ja inimliku suhte hoidmine võtmesõnadeks ühise väärtuse loomisel. Käsud-keelud-trahvid tekitavad trotsi ja kui viisakusest hoitaksegi end vaos, siis alateadlikult ärgitab see eemalduma. Mõtlemapanev on fakt, et valdkonna entusaistid on kogunenud Tiina ümber. Mida teeb tema teisiti? Võib-olla on osa vastusest(õppetunnist) selle kivi all peidus?
Kahetisi tunded tekitas ka Tiina täisnime avaldamine, mis võib teha ettevaatlikuks edaspidised võimalikud koostööpartnerid. Ei või ette teada, millal mittemõistmise korral loo peategelaseks võib saada. Võib-olla on ka see üks õppetundidest, et ei “pea mõõtma sama puuga”. Näide elust oleks olnud niisama värvikas rääkides ” endisest müüjast” .
Olgem kõikides rollides elus inimlikud ja hoidvad, mõjutame ju teineteist igal ajahetkel.
Ja nagu Enn kirjutas: Rõõmu, Armastust, Küllust ja Rahu igasse hetke!:)
Aitäh kommenteerimast, kaasa mõtlemast.
“Vaenlase laip”, tean seda vanasõna, aga ma kindlasti ei mõtle Tiinast kui vaenlasest. Ikka abiline, edasiliigutaja.
Mina kui juht (vastus viimasele kommentaarile), ma olen olnud juhi rollis üsna palju oma elus, esimest korda juba 19aastaselt, ajakirja tegevtoimetajana, hiljem teles juhtinud rühmakesi, siis oma kirjastuse teinud. Ma saan sellega hakkama, aga ma arvan ise ka, et loomult olen ma ikkagi “kass, kes kõnnib omapead”, ja mulle meeldib inimestega suhelda läbi kirjasõna või siis ka suulise sõna, lugusid kogudes ja jutustades, mitte neid igapäevaselt reaalelus inspireerides-suunates.
See on mulle jah ikkagi seletamatu, miks paljud läksid ära “Indiast” poe orbiidilt. Samas, oli ka neid, kes jäid.
Müüja täisnime lisasin ma seoses Ekspressi looga (kus oli valeinfo), vt järgmine postitus räägib sellest.