Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema.

Ja nüüd siis katkend (pildid alles joonistamisel, aga illustratsiooniks sobib üks foto Martast Kreeta rannas). Looke on enamvähem tõesti sündinud. Kui ma Milano katusel puugipõntsust tervenedes oma märkmeid uurisin ja raamatuks vormistasin, siis ajas naerma küll… Olin selle rannas üles kritseldatud loo vahepeal teadlikus sfääris ära unustanud, aga vaat, ebateadlikult vist sain inspiratsiooni ja hakkasin vahepeal ise ka kivipoodi mängima. (Vt ka www.indiast.ee) 🙂

KIVIPOOD

„Hah,“ ütleb Anna. „Mis sa nende kividega veel teed?“ Ta vaatab, kuidas Marta on rannast hunniku väikeseid värvilisi kive kokku korjanud.

„Kivipoe teen muidugi,“ ütleb Marta tähtsalt. „Igaüks võib tulla ja siit endale mõne kivi osta. Palun, astu ligi!“

„Mul ei ole raha,“ ütleb Anna. „Aga oot, ma lähen otsin endale raha!“

Natukese aja pärast on Anna tagasi. Vahepeal on pood korda tehtud. Suure kivi peale on ritta pandud väikesed kivid ja poemüüja ootab oma esimest ostjat.

Ostjal on peod raha täis. See tähendab teokarpe. Need on ju raha moodi küll. Ostja paneb oma rahahunniku korraks poe kõrvale maha ja hakkab valima. Kõige ilusam on üks roosa kivi halli triibuga. „Ma võtan selle,“ teatab ostja väärikalt.

„Jaa, hea valik! Väga ilus maitsekas kivi,“ kiidab müüja. „See maksab kakskümmend teokarpi. Aga ma teen teile hea hinna! Ainult kümme teokarpi.“

„Misasja?! Vaata, kui ilusad teokarbid need on!“ Anna arust võiks üks kivi maksta ühe teokarbi. Või hea küll, võibolla kaks. Siis saaks ta oma teokarpide eest osta ikka palju kive. Aga Marta nii ei arva.

„Üks teokarp on hind, eks,“ proovib Anna veel. – „Ei, kümme!“ – „Hea küll, kaks.“ – „Ei, kümme!“ Kui poes müüja ja ostja päriselt niimoodi vaidleksid, siis oleks küll raske elu! Aga raske on niiviisi ka mänguelus mängupoodi mängida.

Ja Anna ei viitsigi rohkem Martaga vaielda. Ta teeb oma teokarpidest Marta poe kõrvale mustri ja tõuseb püsti. Aitab naljast! „Mina hakkan nüüd hoopis prügi korjama,“ ütleb ta. „See on minu uus mäng.“

„Hah,” ütleb Marta. „Mis sa selle prügiga veel teed?“

„Hakkan seda uurima!“

„Hah,“ ütleb Marta. „Ma tulen ka!“

Ja nüüd songivad nad toigastega liivas ja otsivad prügi, jälle vanad sõbrad koos.