1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Sõjafilmide elementaarne teadmine oli puudu. Vahet polnud, kelle poolel. Eestlased tapsid eestlasi.

Selle filmi idee oligi näidata seda, mida me kõik teame, aga mis ehk tõesti siiani rahvuse psyche´s lepitamata oli. (Filmi lõpulause, tsitaat kirjast jäi kajama: “palun anna mulle andeks, kui võid.”) Neil meestel polnud aega, võimalusi või teadmisi, et valida. Ja igasugune valik oli halb. Teatud sünniaastatega meestel puudus keskmine ja hea valik.

Saksa mundrisse sattunutel oli valikuid ka tulevikus pärast sõda vaid kaks: halb ja halb (juhul, kui olid ellu jäänud ja polnud Läände põgenenud). Kas metsavend või vangilaager.

Vene mundrisse sattunul oli edasine valik ka omamoodi halb ja halb: kas madal-vaikne profiil ja oma potentsiaali kasutamata jätmine või „selline tunne, et sööd kogu aeg paska”, nagu filmi lõpuminutitel üks vene poole komandör ütles.

Kõigil meil on oma suguvõsades olnud need mehed, kes 19040ndatel valikutesse kisti. Eriti on neid mehi vanaonude hulgas. Eks vanaohud olid need noored mehed, kellel justkui oli kogu elu ees, aga läks nii, et nad mitte kunagi ei jõudnud naist võtta ja lapsi ei saanud. Peaaegu kõik filmi tegelased said varem või hilhem surma. Minul ka on oma poolenisti äraunustatud sugulased sellised, mõnest teadki vaid nime ja 1940ndatega lõppevat küsimärgiga surma-aega/kohta.

Need, kellest said vanaisad, need olid õnnelikud sellid – neil õnnestus eluga pääseda ja/või mingil hetkel naine leida, lapsi saada… Minu üks vanaisa oleks võinud mobilisatsiooni sattuda, olla üks neist verinoortest sõjalõpu-kahurilihadest, aga ta varjas ennast. (Ma ei arva, et see oleks argpükslik. Mingil hetkel on tark ellu jäämist valida. Ja see polnud ju tema sõda. See polnud eestlaste sõda.)

MÄLETAN, KUIDAS FRED JÜSSI sattus mulle külla just päev pärast seda, kui ta käis „1944” vaatamas. Ta istus ja rääkis, ei saanud juttu mujale sellest märtsirünnakust, millele filmis on ju vaid pisike viide ja Estonia teatri puruks pommitatud tänavapilt. Fred mäletab lapseeast seda märtsipommitamise ööd. See on ja ilmselt jääb tema elu kõige hirmsamaks ööks.

Ja ta rääkis, kui segane oli see aeg. Keegi ei teadnud, kus lähedased on. Ja mis homme saab. Ja mis valikuid teha.

„Ma olen vana mees, mu elu on lõpkorral, ma vaatan tagasi ja mõtlen: ma olin üks õnneliku aastakäigu mees,” ütles ta ka. „Ma ei ole pidanud osalema mitte üheski sõjas. Minu aastakäiku pole mobiliseeritud. Ma olen mees, kes sündis sõdade vahel.” Kuigi ta lapsepõlv sai ju rikutud, aga ikkagi, tal vedas…

Kas ka neil eesti meestel veab, kes praegu on 10, 20, 30,40?

KAS MUL VEAB, ET MUL EI OLE POEGI? See mõte käis ka läbi, ja see võis ka olla juba järgmise filmi ajal… Vaatasin nimelt otsa ka ühe ammuse hiti, millest olin alati hoidnud, „Reamees Ryani päästmine”. Film algab D-Dayga ehk Prantsusmaa tagasivõtmise alguspäevaga, see oli väga verine lahing, mis on Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs iga Teise Maailmasõja entusiasti lemmikteema… Mul oli kunagi USAs elades History Channel mõnda aega peakanal ja sealt sai iga päev annuse D-Day teemat.

Aasta ja isegi aastaaeg niisiis seesama, suvi 1944. Raskete võitluste suvi.

(Ryani päästmise filmi pikk pooletunnine avalahing oli küll äge, aga… vaenlane oli marionett. Sel hetkel olin uhke, et Eesti filmi avastseen on inimlikum, aga hiljem mõtlesin: iga lahing on erinev. D-day lahing, mis algas veest ja pani meestel kõrvad lukku… ja kuidas nad seal oksendasid merehaigusest ja kuidas nad siis olid nagu kirbukesed rannas sakslastele ülevalt kindlustusest sihtida… milline kaos seal valitses… see kõik oli edasi antud adekvaatselt. Ja inglise keelt rääkivale inimesele ei ole ju sakslane sama rahvus… see ei olnud sama lahin mis Sinimägedes või Avinurmes, kus sama keelt rääkiv väikerahvas oli vend venna vastu sattunud.)

Seal Ryani päästmise filmis oli üks kõrvallinn, üks kõhtu haavata saanud noor mees, kes röökis „Mama, mama!” ja ma mõtlesin, et minul ei ole poega ja ma ei saa päris lõpuni seda tunda, mis võiks olla poja emal sellist filmistseeni vaadates. Ma ei suuda kujutada ette oma tütart sellises lahingustseenis.

Tüdrukute saatus sõdade ajal ei ole muidugi ka lihtne. (Sellesse teemasse ma sisse ei lähe,olen teadlikult unustada üritanud igasuguseid ette sattunud lugusid. Läbi ajaloo, igasugustes sõdades. Vist kõige hullemaid asju tean Hiina-Jaapani sõjas tehtu kohta.)

Ma olen ammu – peaaegu alati – mõelnud, et võiks minna naiskodukaitsesse kas või mõneks ajaks, eelkõige indivisualistlikel kaalutlustel: et ellu jääda ja oma lapsi aidata. Ja , mitte vaid esmaabi jaoks, aga et ka paremini laskma õppida.

Kunagi õppisin ma ratsutama ja olen õpetanud oma tütred ratsutama selleks, et kui kunagi äkki maailm muutub ja on vaja põgeneda, siis on üks põgenemisvahend rohkem.  Kes teab, oskus hobuse selga hüpata ja jalga lasta võib osutuda vajalikuks.

Imelikud mõtted? Aga vaadake ajalukku. Ja kasutagem minevikku selleks, et ennustada tulevikku…

Laadida ja lasta oskan ma niipalju,kui kooli sõjalise klassis õppisime. (Meil isegi veel oli see õppeaine, kuigi põgusalt, koolimaja keldris oli lasketiir…) Ilmselt ei oskaks tegelikult.

Ja mis ma tegelikult teeksin? Ma ei tahaks mitte kedagi lasta. Ma tahaksin võtta oma tütred ja põgeneda mägedesse, mitte kellegi pihta lasta, leida üks allikas ja üks koobas… ainuke häda, Eestis pole mägesid. 😉

Õnneks metsa on.

Järgmine selline film võiks tulla metsavendadest. (Metsavendade teemal kirjutan mõni teine kord. Alguse märksõna: meie seto talu ja selle ümbruse lood.)