1944. Valikutest.

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ma panen siia ka sama filmi muljed oma sõbra Kaja blogist http://kaja.ekstreem.ee/ katkendi. (blogiposti alguses ta räägib sisu mu meelest liiga hästi ümber, sellepärast ma otse linki igaks juhuks ei pane…)

    Koos kirjaga võtab Jüri üle ka peategelase staatuse ning sõda hakatakse nägema Punaarmees sõdinud eestlaste pilguga.

    Ja kõik kordub.

    Same shit.

    Mis mind sellest filmist alatiseks kummitama jääb, ongi see võimsalt tõmmatud paralleel, kui sarnane oli Vene ja Saksa poolel sõdinute saatus. Kõik keesid ühed katlas, valikud ja valikute puudumised olid ühesugused. Nojah, Saksa poolel sõdinud näisid filmis kuidagi rõõmsamad. Või vabamad? Ilmselt oli neil siiski usk, et sõditakse õige asja eest. Punaarmees võitlevad eestlased olid aga pideva surutise all: teadmine, et tullakse küll koju, aga ei tulda üksi, oli ilmselt raske kanda. Sest mis saab Eesti riigist? „Tahtsin tuua mehed koju, aga kuhu ma nad tõin?“ küsib partorgi poolt rediseks (pealt punane, seest valge) nimetatud komandör. Sama vari on üle kõige ja kõigi.

    Aga kõik muu on sama. Ühel pool kingib karjerist-ülemus ellujäänutele Hitleri pildi ja teadmise, et kuulutakse Aaria rassi. Teisel pool püüab (isegi samasuguste ümarate prillidega) karjerist-ülemus Jürit pealekaebajaks värvata. Ühel pool lastakse armu paluvad vangid maha, teisel pool samuti. Korduvad isegi fraasid. „Kas see toob sulle Saara tagasi?“ küsitakse vangide pihta tulistajalt (kelletaoline tüüp, prillidega õrnhing, on olnud võitlemas ka teisel pool). Kõik kordub, küll pisut teises kontekstis, aga kordub.

    Nojah, teoreetiliselt olin seda samasust ju kogu aeg teadnud. Aga ma polnud seda teadmist kunagi endast läbi lasknud.

    Minu kui naisesilmaga vaataja jaoks on tähenduslik ka filmi lõpp. Karli õde, kellesse Jüri kirja viies armub, peab lõpus vastu võtma veel ühe kirja – selle, kus Jüri tunnistab, et just tema oli Karli tapja. Kirja saades kasvatab Aino aga väikest tüdrukut – sama, kelle ta vend lennukipommide alt päästis ja kelle Aino on nüüd orbudekodust juhuslikult enda juurde võtnud. Väike Eesti, aga mitte see pole oluline.

    Oluline on see, et ka selline lõpp kannab sama lugu. Mehed, nii ühel kui teisel pool sõdinud, on saanud surma ja elu edasi kandma peavad naised üksi. Ja enam polegi tähtis, kas ja kus oli tõde. Kiri jääb avamata lauale. Sest mis vahet seal on. Same shit.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar