“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Jelena jäi mulle silma, teadisin temast muidugi ammu, aga konkreetse  ideeühenduse sain ühe  vana leheloo tõttu, kükakil ahju küttes. Lugesin loo ära, panin sellega ahju põlema, järgmise päeval  hankisin Jelena meili. Kirjutasin: nii ja naa, lapsepõlveajastust lugu, või ka mingis muus retroaknas lugu, meie “aja loo” sarja… Kas huvitaks?

Sain kiire vastuse, Jelena palus helistada. Ja siis oli pikk ja eriline kõne. Tundus, et selle kõne alguses ta veel ei teadnud, kas on valmis kirjutama, aga minust sai see ajend, see õigel hetkel õige inimene…

Ma ei teadnud, mida oodata, aga juba selles algses telefonikõnes oli tunda, et see on üks pingega teema. Mis vormis antud pinge vallandub ja milline tekst selle tulemusena  sünnib, seda ei teadnud tol hetkel keegi.

Ja seepärast ongi hea, et ma julgesin autorile ligi astuda. Sest: sündis “Marmorluik”!

Autor oleks ilmselt ka niisama selleks valmis olnud, kunagi, võibolla kümne aasta pärast. Ei tea ju.

–

Jelenaga seostub mulle niisiis kompleks, et ma pole piisavalt lugenud vene klassikat. Aga ühe romaani avalauset ma ikka tean. Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu… (“Anna Karenina”)

Loodan, et Jelena nõustub minuga: tema lugu on düsfunktsionaalse pere lugu. Eriti emaliin. Hobipsühholoog minus oleks veel rohkem tahtnud seda mustrit suguvõsast saada, lugeda: mis oli enne, ja veel enne, miks see ema oli selline, nagu ta oli? Kust see halb DNA (peremustrite mõttes) küll tuli? Ja kas autor, Jelena, on selle ahela katkestanud, nii et ainult õepere kandis seda edasi?…

Jelena lugu oli hoogne ja valus. Kohati oli gaas nii põhjas, iga lause andis uut infot, keeras uude kurvi. Pärast lugesin neid kohti üle ja mõtlesin: mina nii ei julgeks. Ma kardaks, et lugeja ei pea vastu ja lendab mõnes kurvis välja…

Ja oli kohti, kus autoris ärkab luuletaja, ja mina mõtlesin: mina nii ei oskaks, lihtsalt ei oskaks. Eks metafoore tekib igal kirjutajal.

Aga näiteks see, konkreetse loo kontekst oli isa üsna asine sõjamälestus, mis keeras edasi nii:

“Okste küljes punsusid politseinikud.

Ja otse nende puude all jalutasid naised, sirutasid ennast neiud kasutamata jäänud valgetes kleitides.

Jalutu lõõtsamees istus soojas mustmullases rattaroopas.

Politseinikud okstel kiikusid, uni hakkas peale tulema.

Magusad tolmused puulehed kleepusid naiste käte külge.

Täitusid mahlast, täitusid magusast üleküpsenud lõhnast puude otsas rippuvad laibad.”

(Ja kirsse kukkus seal tekstis ka enne ja pärast, kontekst oli laiem.)

See oli üks neid kohti, mida üle lugesin ja mõtlesin: kuidas ta seda küll tegi? Mis siin kõik kokku segatud on?… Aga õnneks ei saagi selliseid asju koostisosadeks tükeldades mitte midagi suurt selgeks.

–

Mõtlesin ka Jelena isiksuse peale. Tuli meelde, kuidas üks mu tuttav hiljuti inimesi klassifitseeris: on Suured Isiksused, on karismaatilised inimesed, ja on lihtne mass. Mina arvan, et Jelena on see suur isiksus, viited sellele karjuvad tekstis, aga lisaks on ka kaudseid mõtlema panevaid alateemasid. Miks ülikooli ajal kursus teda vihkas? Lihtsalt karismaatilist poleks vihatud.

–

Sellesama pika telefonikõne jooksul rääkis Jelena mulle ka sellest, et ta tahaks memuaaride sisse põimida ilukirjanduslikud lühilood.

Praegu tahaksin ma teha lugejaküsitluse ja teada saada: kas keegi üldse suutis lugeda neid lühilugusid nii, nagu Jelena soovitas, memuaarikildude vahele jooksvalt, nagu nad tekstis tulid?

Ma tean, see on jutuks olnud paari inimesega, ja mina ise kogesin seda ka: autori mälestuste tasand on nii põnev, et need lühilood tuli lihtsalt edasi keerata, neisse ei mallanud süveneda, sest oli vaja edasi kihutada memuaariliini pidi. Vahepalasid võib kunagi hiljem lugeda… näiteks mõnes lühivorme võimaldavad mõnusas lugemiskohas (see ei ole raamatule sugugi halb saatus mu meelest, kui ta WC riiulil koha saab!)

Kuulsin ka, et neid lühijutte auhinna-nominandiks pääsenud venekeelses versioonis aastal 2014 veel polnud. Zhürii langetas otsuse just memuaristika põhjal. Hoogsa, värvilise, kurva, mõtlema paneva “lapsepõlveromaani” (autori zhanrimääratlus) põhjal.

–

“Pärast sõda tahtis mu ema väga oma elu elada ja asju osta” – see lause “Marmorluigest” olgu üleminekuks.  Käisin kevadel Krahli teatris vaatamas ka Jelena samanimelise ramatu põhjal kokku pandud tükki, eks ikka (uhh, sisse hingata ja öelda ühe hooga välja:) “Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”.

Mäletan, jõllitasin mingil hetkel enda ees poodiumil rebitud paberitükkide kuhja – lavakujundust – ja mõtlesin: see lavastus ongi selline. Palju pisikesi rebitud tükke. Häälestage end absurdi ja sürri lainele ja vaadake, mis juhtuma hakkab. Narratiiv on ju ka olemas, kugi, tõsi, see just võibki peavalu tekitada, et kogu selle värvilise lärmi sees peaks olema lugu, millel tuleb järge ajada. Elas üks kirjanik, kelle raamatut (ja veel kord, raamatut nimega: “Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda!”) osteti kaheksa eksemplari. Kes ostis ja miks? Ja kuidas nad omavahel seotud olid?

Oli mitmekeelseid kihte, tõlkimist nii ekraanile kui sünkroonis, parukaid ja maske, tantsu ja laulu, tegevus toimus eri tasapindadel ja isegi vahepeal akna taga sisehoovis… Ja kentsakaid ideid oli, õigemini lausa omaette reeglitega maailm. Krematooriumite lahtiste uste päevad ja muud sellist.

Kõige lõpuks olin ma nõutu. See oli üks neid etendusi, kui ma ei oskagi öelda, kas see siis meeldis või ei meeldinud. Samanimelist raamatut olin lugenud diagonaalis, komistanud kusagil liiga keeruliste dialoogiotste peale ja siis pannud kõrvale. Esialgu.

Väga võimalik, et ma ei saanud 90% vihjetele lihtsalt pihta. Kas saab kunsti nautida, kui pole konteksti omandanud? Ma tegelikult arvan, et tundlik natuur (kelleks ma ennast küll pean) ikka saab. Ja ikkagi, miski Jelena olemuses ja lihtsalt tema olemasoleku faktis paneb mind tahtma edasi pingutada. Veel lugeda päris kirjandust, veel ehitada seda karkassi.

–

Huvitav, millise näidendi saaks kokku panna “Marmorluige” memuaariliinidest?.. Selle mõttega uinun.