“Vereliin”
Nii, esiteks juba see sõna. Milline vinge sõna. VERELIIN. Ma teadsin sellele otsa vaadates, et asi puudutab mind.
(Pilt: teatritasku.ee)
Tüki tegevuspaigaks oli minu meelest igavik. Põhupallid (keset Olustvere heinaküüni) toetasid igavikku, ürgsust, see tungis kohe pooridesse, ninna, hinge. Õhustik sõna otseses mõttes.
Tegelasteks keset igavikku olid üks 100aastane mees ja tema isa, kaks alles jäänut, viimane suguvõsa ots. Väga hästi mängitud, täiesti eapäraselt :), vaimude ja inimeste maailma vahepeal seal põhu sees kraaksudes.
Nii. Ja just siis, kui hakkas tunduma, et see dialoog hakkab end ammendama ja kraaksumine igavaks kippuma, tekkis intriig. Poeg tunnistab isale, et umbes 70 aastat tagasi… oli kord hetkeks üks neiu Mary. Ja vereliin ei olegi välja ehk surnud? Maryt pole hiljem nähtud, aga kindlasti tal sündis poeg! Pidi ju sündima!
Selleks hetkeks olin täiesti ära võlutud: vana Euroopa tudises jalgel ja otsis lunastajat… mingid õrnad, aga samas väga tugevad allusioonid käisid hingekihtidest läbi.
Nad asusid teele, umbes nii, et ühel polnud kätt ja teisel jalga. Vaatasid kaugelt mingit maja ja põlastasid: need on turistid, need on siis ainult viiskümmend aastat elanud! Vägev usk enda loosse ja igasuguse “uue vere” põlgamine. Minu meelest haakus see täiesti sellesuvise pagulashirmu täis vana Euroopaga. Aga see on juba mõistus, mis nüüd räägib. Eelkõige ma nautisin lihtsalt neid tundeid ja instinkte, mida sain. Istusin esireas ja sain põhupebrepahvakaid füüsilisel moel vastu nägemist, kui jalutu ja käetu vaim tuiasid otsida mööda maailma (või siis näiteks ka kahe iiri küla või maja vahet… kõik oli tinglik…)
…Vaheajal muljetasin. Mu tuttavatele pigem ei meeldinud, et selline jube imelik tükk. Ja mu kõrvalistmetelt lahkus paar, nagu pärast vaheaega selgus. Tundsin isiklikku häbi. Ma ei tea, kas näitlejad märkavad sellist hambaauku esireas. Või elavad nii sisse, et ei märkagi?…
Teine vaatus jätkus iiri teemadega, muudkui iiri ja iiri ja kangelased siin ja kangelased seal, kõik käigult liialdatud. Taas: võrratult ajakohane. Ka Eestis on õige see, kes kogu aeg vaid Eestit pröökab ja oma vereliini teemat taob. Ja kui näiteks “Libahunt” võtab hinge kraapima, siis minu jaoks oli “Vereliini”-rahvuslus mõnusam, selline iirilik “keel põses” lähenemine.
Öeldakse ju vahel, et eestlased ja iirlased on oma ajaloolise suurnaabrite-poolse rõhumise ja sellest ka teatud elutunnetuse poolest sarnased, ja sellepärast Eestis nii palju iirlasi lavastatakse. Ma loodan, et me oleme sarnased… aga ma kardan, et väga ei ole: iirlased on siiski palju rõõmsamad. Siiski, meil näiteks on Kivirähk. Olid seal etenduses ka legendid, mis väga Ivan Orava lugusid meelde tuletasid.
Aga jah, muldvana ja muldvana isa tuikusid oma otsinguretkel kalmistule, hakkasid põhu seest hauaplaate välja nühkima, legende kraaksuma. Ja siis tekkis kalmistunurga põhust üks hulkurnaine. Ma kujutan ette, et näidendi tekstis võis see olla iidne vanamutt, aga kuna selles kokkuleppelises põhupallide-vahelises reaalsuses ei olnud vanusel tähtsust, siis oli see üks väga vana naise tarkusega väga noore näoga naine. Ma ei tea algteksti, aga mulle meeldib mõelda, et see oli lavastaja vimka. Ja erootika, mis edasi tekkis, selle noorvana naise ja muldmuldvana mehe vahel (sama hästi oleks muidugi lavastada saanud ka vanavanamuti erootikat, selle lavastuse maailmas tundus kõik võimalik)… Sama kummaline ja omamoodi dimensioonis oli see erootika, nii nagu ka ennistine muldvana ja muldmuldvana mehe edasiliikumine laval. Kui ma pärast oma sõbrale kiirelt ütlesin, mis see etendus endast kujutab, siis oli mul kaks sõna: “Teine reaalsus…”
…ja väga usutav reaalsus. Kui vanamehed loobivad õunu nõmeda kiirrongi pihta, see tundub loogiline. Ja kui hulkurmutt jutustab (umbes nii): te ei kujuta ette, mida inimesed tänapäeval teevad. Nad istuvad koos oma lastega ja vahivad kogu aeg ainult mingeid imelikke asju, nad ei vaata üksteisele otsa… Jah, igavikust vaadates tundume ikka täiesti lollakad. Meie reaalsus on mitteusutav.
Lõpuni ma ümber ei jutusta. Kas siis leiti poeg või ei? 🙂 Aga kui lõpuplaks käis, siis tundsin: nagu unenäost tuleks üles ärgata. Aitäh, Ugala teater ja lavastaja Margus Kasterpalu, ja kõik neli osalist, kes olid väga head ja erilised. Ma loodan järgmisel hooajal uuesti nende reaalsuses ära käia.