“Libahunt”

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Nii tore, et Sul on raamatu kirjutamise kõrvalt ka aega blogida. Sest ma nii ootan neid 🙂 Pikk etenduse kirjeldus ja selline tunne, nagu oleks ise ka seal kõike kogenud. Ja vähemalt teadmine, et ise järgmine kord teatrisse minnes oskan asju paremini vaadata ja teadlikult tunnetada

  2. Aitäh! Endal on ka hea kirjutada, siis paneb mõtte käima. Ennistki mõtlesin veel sellele… Ma saan tegelikult aru, miks eestlased on selles pidevas kollektiivses kaitseasendis. Me oleme liiga vähe aega saanud olla peremehed oma maal. Aga siin on miski tunnetuslik probleem… Kaitseasendis VABAKS ei saa. See on ikkagi endise orja mentaliteet, kui sa kõike kardad. Ja samas, seda me suures osas oleme. Endised orjad.

  3. Naljakas. Vaatasime seda etendust 29. juulil Viinistus ja mina olin üks neid (väheseid), kes peale vaheaega enam tagasi saali minna ei soovinud. Mul ei ole elu kunagi varem kehva teatrikogemust olnud, aga see etendus tegi küll nõutuks. Ka minule on Libahunt oluline tekst ja tõenäoliselt kõige paremini tuntud eesti tükk üldse (palju loetud, filmi nähtud jne.), ilmselt lootsin väga, et näen “midagi muud”, mingi teise rakursi alt, midagi võõrast ja erisugust (ikkagi jakuudi lavastaja!!) – aga kahjuks ei midagi taolist. Langen üldiselt kergesti teatri lummusse, sedakorda aga ei suutnud näitlejad mind veenda ja see oli ka pettumuse peamine põhjus. Esimene vaatus kestis ju küllaltki kaua (1,2 tundi?), kuid ka veel vaatuse lõpus olid näitlejad minu meelest kõigest punt inimesi, kes midagi MÄNGIS. Karjudes ja halva diktsiooniga, mõtlen, et võib-olla selle tõttu ei suutnud nad isegi sisse elada oma tükki – eestlane ju ei karju ega märatse, võib-olla oli see ka näitlejate endi jaoks võlts?
    Meie üle 20-pealisest pundist vaatas rõhuv enamik etenduse siiski lõpuni, aga paistis, et eriti paljud ei olnud selle valiku üle just rõõmsad. Minul endal on siiski kahju, et ma teist vaatust ei näinud. Tahaksin seda näinud olla, aga ei raatsinud siis ega raatsiks ikka veel oma aega reaalselt kulutada.

  4. Vaat siis… No mina ja mu sõbranna jäime väga rahule, koduteel arutasime…

    Me istusime teises reas, äkki see ka aitas.
    Ja mul on selle karjumise osas mõte, Liisa Pulk pidigi seda tegema, see oli tema rollisoorituse võti, et ta oli ebatavaline Mari, pahupidi pööratud. Tunded pinnal.

    Aga põhiliselt on ikkagi see moraal, et kui palju inimesi, nõnda palju tõlgendusi. Ma olen ühe korra elus tulnud vaheajast ära, “Caligula” Priimäe lavastuses aastaid tagasi, pärast lehest lugesin kiitvat arvustust…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar