“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Tere!
    Ai-ai, mul hakkas korraks selle hauarestorani-idee peale õudne. See ju ongi see kõik-müügiks värk, mille vastu ja üle ja ümber minu arusaamist mööda Taarka pärimusteatri etendused käivad.

    “See päev, kui omaste haudadel käiakse söömas ja napsu viskamas ja kui ikka kadunukestele ka kallatakse. Ka sel teemal oli etenduses mõnus sketš: kalmistu-restoran, vanatädi Oksana haua peal broneeritud kena tsässoni-vaatega koht, saabub ettekandja. See võiks ka päriselt toimida! Oma eksootiliste kommete müümine turistidele – nii see globaalne küla toimib.”

  2. Väga sisukas ja huvitav oli lugeda. Selle üle väga palju arvamusi ei ole leida, aga selline äratundmistunne tekkis. Midagi tõesti läks kaduma, kui nõukaajal inimesi jooksutati paari aasta tagant taas uude kolhoosi, ilmselt nad teadsid väga hästi, kuidas rahva juured lühikeseks lõigata. Ja see õnnestus kohati vägagi hästi vanema põlvkonnaga, kes ei tea ena midagi oma juurtest ja kultuurist. Seto kutltuuriala ulatus otsaga kaugele, nii et see ei olnud mingi väike kultuurikihike Eestis, pigem mõjuvõimas ja tuntud üle maa. Aga hea on kõike seda lugeda 🙂 Ja tõsi see on, et see õige tunnetus algab siis kui käia suitsusaunas ja magada heinte peal….jne, see on hoopis midagi enamat kui sõna. Tore blogi.

Arhiiv

Hiljutised kommentaarid

Sliding Sidebar