“Leena peenar”!

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin. 

Eks see lastele kirjutamine ole balansseerimine kahe äärmuse vahel. Ei taha muutuda klouniks, ei taha muutuda kuivikuks.  Ma tean, kuidas Kivirähki “Kaka ja kevad” on pealkiri, mida lapsed jumaldavad ja pedagoogid põlgavad… Ja ma tean, et minugi juttude sees on samasuguseid hetki, kus lapsed ja täiskasvanud võivad jaguneda kahte leeri.

Aga ma usun, et nagu Kivirähkil, nii ka minu perelugudel on laiemad põhjused populaarsuseks, mitte ainult see, et me nö tabuteemasid ei karda.

Jah, populaarsed need mu perelood on. Ma imestan vahel, kuidas lapsed neid isegi peast teavad. Meie enda Maria (õigemini siis Maria Leena, sellesama raamatu-Leena prototüüp) on oma maailmapilti ehitanud nende raamatute abiga. Näiteks on tema üks lemmikjutte “Anna hammastest” üks jutt, mis algab lausega: “Täna on laupäev, täna ei ole lasteaeda. Täna läheb Anna issiga õue jalutama.” Üksvahe küsis Maria igal hommikul, mis päev täna on. Ja ütles siis: “Aga varsti tuleb laupäev, siis ei ole lasteaeda. Siis ma lähen issiga õue jalutama.”ja võite muidugi ära arvata, mida ta nõudis siis, kui oligi päriselt käes laupäev!

Eks see igapäevasus ja arusaadavus on üks põhjus, miks lastele need lood meeldivad. Vanematele meeldivad vist ka: lood on lühikesed. Ja vist ka kergelt humoorikad ka. Midagi ülinaljakat ei juhtu, aga siiski. Minu enda jaoks on siin juttudes naljad igatahes sees. Samuti on naljad sees Piia Maiste soojades piltides. (Mõnikord läheb nali tee peal kaduma ka… Näiteks selles raamatus on lugu, kus Leena läheb salajasse külma vee vanni mängima… Ja Piia ei saanudki kohe aru, et ma mõtlesin oma tekstis muidugi WCpotti! Mul ei olnud pähegi tulnud, et see nali talle kohale ei jõua :)) Aga eks ta siis tegi pildi ümber, sest ta ütles, et see on lastehuumori klassika ja tuleb ära teha.)

Üks hea asi on see, et neid jutte võib lugeda suvalises järjekorras. Ma olen oma lastel alati lasknud valida järgmise loo. Millise tähtsa näo ja süvenemisega nad neid Piia pilte uurivad ja oma valikut teevad! Ja mina vaatan kõrvalt ja ennustan omaette: noh, kas tuleb kümnes õhtu järjest SEE lugu ära? Või on SEE lugu ometi kord troonilt tõugatud mõne uue loo poolt?

Ma mäletan ühte kurba kirja, kus öko-lapsevanem kirjeldas, et nende peres ei teatud sõna “komm”, aga “Marta varvastes” on lugu “Viimane komm”, mis kahjuks kommiteema nii eriliseks ja põnevaks tegi… (Muide, kui meie seda lugu loeme, siis ma kordan “… mangub Marta” dialoogikohta nii palju kordi, kuni kuulajatel kõrini saab… vahel näiteks kakskümmend korda.)

Olen tegelikult nõus, aga samas, eks komme ole ka igasuguseid. Mina olen ka ökoema tüüpi ja ostan ökokomme.

Ja teleka vaatamist ei ole seal raamatutes rohkem kui ühes kohas vilksamisi kõige esimeses raamatus, “Marta varvastes”.

Ja ma räägin uutes lugudes, “Leena peenras”, ju ka sellistes asjadest nagu kodusünnitus (mis tuleb sisse väga loomulikult) ja platsenta matmine elupuu alla. Ma isegi ei kahelnud selles. Kuigi sain samas aru küll, et ma kirjutan asjadest, millest tavaliselt ei kirjutata. Isegi sellest ei räägita lastele, kust tuleb rinnapiim või kust tuleb puuks või  kõõks. Ma üritasin selles raamatus võtta need teemad, mis päriselt beebidega peredes jutuks tulevad, ja rääkida neist a) harivalt, b) naljakalt. (või vastupidi.) Eks lugejad otsustavad, kuidas välja tuli.

Kibelengi praegu, et saaks juba Maria kaissu võtta ja talle lugema hakata. Ta on neid jutte muidugi kuulnud ka arvutist ja pilte näinud arvutist ja ta on juba tükk aega küsinud, millal see raamat trükikojast tuleb. Ta on oma kolme eluaasta kohta väga terane. (Ma muidugi ei tea, mismoodi tema seda trükikoda ette kujutab… aga sõna on ta selgeks saanud :)).

Loodan, et hea õnn saadab seda sarja edasi! See sari algas nii tasapisi ja suust suhu soovitustest sai alguse populaarsus. Nüüd loodan ma, et “Leena peenar” osutub populaarseks ja me saame Piiaga hakata perelugusid edasi tulistama, ja palju sagedamini, kui seni. Sest see on alles algus! Meil on samade tegelastega veel mitu põnevat raamatut plaanis.