Üks vana lugu Küproselt

Küpros paisutab taljet ja uimastab meeli

(Ilmunud ajalehes Postimees, juuli 1999)

«Küprosel kaotasin oma vöökoha!» Seda kurdavad vist kõik seal käinud naised. Keskmiselt tuleb sellel muinasjutusaarel nädalaga juurde 3-4 kilo kehakaalu, sest te lihtsalt ei suuda vastu panna kurikuulsa Küprose köögi ahvatlustele. Tundub, et absoluutselt iga toiduaine omandab sadu kordi parema maitse, kui seda on puudutanud Küprose kokkade võluvägi. Kõik need spetsiaalsed küpsejuustud ja kalapraed, oma maja veinid, seene-spinatipirukad, õuna-sidrunisufleekoogid, täidetud pannkoogid vahukoorega… Arvestage juba sinnasõidul, et koju tagasi tulles peate mõnda aega olema kaalujälgimisrežiimil.

«Ja kui sa veel mezet saad!» ähvardasid küprioodid, rääkides lugusid turistidest, keda on ületoitumise tõttu kiirabiga restoranist ära viidud… Mis toit see selline siis on? «Häh, meze on ju meze!» vastasid kohalikud. Lõpuks selgus: see on hoopis kohaliku õhtusöögi üldine nimetus. Kui restoranis mezet tellite, saate väga rikkaliku valiku Küprose imeköögist µ 10-30 eri suupistet, mis järjest lauale kantakse. Kui miski väga maitseb, võib ettekandjalt ka juurde küsida.

«Two-in-one» puhkus

Armastusjumalanna Aphrodite sünnisaar on eestlastele viisavaba, kuid kui sisenete riiki omapäi ja ebatraditsioonilisest küljest, näiteks laevaga Iisraelist või lennukiga Lääne-Euroopast, siis võite hetkeks hätta jääda. Ma käisin Küprosel selle aasta märtsis ja mais – mõlemal korral oli sama probleem: «Eesti? Viisavaba?! Mis kuupäevast? Olete kindel? Võibolla on turismigruppidele?» Esimesel korral viidi meie väike, omapäi reisivate eestlaste grupike kontorisse, kus ametnik boheemlikult kirjutuslaualt paberipahnast midagi otsis ja arvutist midagi kontrollis ja siis relvitukstegeva lapsenaeratusega vabandust palus. Teisel korral aitas passi näitamisest: näete, teie tempel, ma olen ju käinud siin riigis ilma viisata!

Turismiteatmikud väidavad, et «Küpros on üks neid väheseid kohti maailmas, kus võite tund aega pärast mägedes suusatamist merre ujuma minna». Troodose mägedes saare keskel võib nimelt talvel ka lund sadada. Kohtusin paariga, kes oli kombineeritud puhkust proovinud ja nimetas suusatamist rohkem sümboolseks: liiga vähe lund ja liiga lühikesed rajad.

Reisibürood reklaamivad ka teist kombineeritud puhkuse varianti: head võimalust nautida ühekorraga nii rannamõnusid kui kultuuriväärtusi. Küprosel on ajalugu rohkem kui üheksa aastatuhande tagant µ rahvusvaheliselt olulisi antiikmälestusmärke, näiteks Dionysose maja mosaiigid ja Jumalate Hauad Paphose linnas. Limassoli lähedal on väike küla, endine antiiklinn Kourion, kus asub vabaõhuteater – võimalus vaadata Vana-Kreeka näidendeid vanakreeka tüüpi lavastustes. Mäetippudele linnadest välja on ehitatud imeilusad kreeka õigeusu kloostrid. Sinna minnes peab aga riietus olema jalgu ja õlgu kattev.

Vihatud türklased

Üksainus kord nägin, kuidas sõbralik küprioot vihastub.

«Miks te siin kebabi pakute, see on ju türgi roog?» tahtis üks turist välikohvikupidajale oma tarkust näidata.

Ja kohvikupidaja ei hoolinud sellest, et kliendil on alati õigus. «MIS?!» müristas mees siiras vihas. «MIS?» Toit on igale küprioodile püha ja see on lausa toidu rüvetamine, kui seda türklasega ühes lauses kasutada. «Kebab on kreeka roog! Kreeka!» kordas ta ja nägi nii välja, et võib solvava turisti toiduta jätta. (Huvilistele teadmiseks, et see liharoog on neutraalsete teatmeteoste andmeil kreeka-türgi päritolu.)

Küprose põhjaosa on türklaste kontrolli all. Küprioodid nimetavad seda okupatsiooniks, kuid samas ei saa salata fakti, et saarel on alati elanud peale kreeka kogukonna ka etnilisi türklasi.

Pärast territooriumide jaotamist liikusid piirist lõuna poole jäänud türklased elama põhja, Türgi aladele, ja põhjast kolisid kreeklased lõunasse. Praeguse lahendusega võiks ju kõrvalt vaadates rahule jääda: ühel pool piiri üks rahvusgrupp, teisel pool teine. Kuid küprioote ei maksa selliste mõtteavaldustega pahandada. Ja kui olete kunagi Türgis käinud, siis ärge parem ka seda küriootidele mainige.

Ja ärge parem küsige tüüpilist võhikliku turisti küsimust: «Kas on võimalik minna ekskursioonile Türgi poolele?» Jah, on võimalik, Nicosia kesklinna piiripunkti kaudu, kuid sellest ei räägita kohalikele. Üks kohalik turumüüja kaebas: «Mult küsitakse seda päevas mitu korda! Mingu ja uurigu reisibüroost! Mul lööb nagu noa südamesse iga kord, kui keegi mult seda küsib, sest mu perekond on just sealt, okupeeritud aladelt pärit, ja meie ei saa neid maid ju enam üldse vaatama minna!»

Müüris olevast piiluaugust jäi igatahes äärmiselt troostitu mulje: kas see ongi Türgi? Hallid parandamata majad ja kole krobeline tööstusmaastik. Justkui oleks sõda lõppenud eile, mitte veerandsada aastat tagasi.

Aga kus on vargad?

Sel kevadel ja suvel kohtas Küprosel pea igas odavas hotellis-hostelis põgenikke Jugoslaaviast. Serbia soost põgenikke. Ühine õigeusk on Küprosest teinud serblaste mõistja ja sõbra.

«Sõjas ei ole süüdlasi, sõda on õnnetusjuhtum,» ohkab 30aastane serblanna Nadja diplomaatiliselt, kui talt küsin Milosevici kohta. Kodumaale tagasi ei kavatse ta minna isegi siis, kui Kosovo konflikt lõpeb – «sest seal meie kandis nad jäävadki sõdima, iseloom on selline, naistele-lastele ei mõtle keegi!» Nadja naabri laps sai päevase pommitamise ajal surma («Päevased õhuhäired on hullemad! Öösel saad lapse kaasa keldrisse kahmata, kuid päeval tahavad nad ju ikka õue mängima saada.») µ seepeale pakkis Nadja kaks kotti, võttis oma kuueaastase tütre ja seikles Küprosele. Nüüd elab ta teist kuud väga kokkuhoidlikult Larnaka noortehostelis, otsib restoranidest tööd ja on täitnud hulgaliselt Küprose elamisloa taotlusblankette.

Eurooplaste ja araablaste kõrval on Küprosel üsna palju vene uusrikastest turiste. Sain tuttavaks reklaamitegijatega Vene televisioonist, kes on ostnud autod ja korterid Küprosele, käies seal end iga paari kuu tagant «tuulutamas». Venelastel ja küprootidel on peale usutausta ka rahvusnatuur üsna ühesugune: laisavõitu, kuid samas lapselikult lihtsameelne ja külalislahke. Isegi Küprose kulla ja karraga tikitud linikute kohta tahaks öelda «liiga kirev ja venepärane».

Kuid mis on väga erinev Venemaast – Küprosel ei ole vargaid ega vargakartust. Avastate end näiteks poes ihuüksi kõndimas ja peate pärast kassa juures veel müüjat ootama. Või tahate kohviku WCd kasutada ja avastate tagaruumist, WC-ukse kõrvalt suured järelvalveta apelsinikastid. Larnaka noortehosteli uksed on ööd-päevad lahti: turist tuleb, paneb ennast raamatusse kirja, otsib suurest kapist endale linad-tekid, siis leiab toast laua pealt purgi sildiga: «Hostel maksab neli naela, jätke oma raha siia purki, sest omanik käib siit harva läbi…» Esimesel päeval on küll veidi kõhe tunne oma varandust hostelli täiesti ilma valveta jätta.

Larnakas kohalikul suvistepeol aga ei jõudnud ma ära imestada: terve rannaallee oli täis laadaputkasid, mille kaup seisis hommikust pärastlõunani valveta, lihtsalt kiled lettidele ette tõmmatud. Õhtul, kui pidu algas, tuli poekese omanik, tõmbas kile eest ära ja hakkas müüma.

Võibolla on võõrustajate usaldavast natuurist tingitud seegi, et ka kinnisemad inimesed muutuvad Küprosel avatuks ja siiraks. Minuga juhtus korduvalt nii, et astusin mõnda pisikesse toidukohta sisse ja arvasin, et kõik inimesed on omavahel vanad tuttavad: nad lõõpisid, ajasid juttu, laulsid koos ja tegid üksteisele süüa välja.

Võimalikud vapustused

Paljud kohalikud reisibürood pakuvad paaripäevast viisavaba reisi lõbusõidulaevaga Iisraeli või Egiptusse. Kui teiste laevafirmade tase on enam-vähem talutav, siis firma Poseidon Lines on Vahemere häbiplekk, millest kaugemale peaks hoidma. Mina sain seda paraku alles tagantjärele teada ja reisisin just selle firma laeval. Näiteks selline pikantne detail, et avalikul tualettruumil polnud ust.

Kes Inglismaal või mõnes muus vasakpoolse liiklusega riigis ei ole harjutamas käinud, võib Küprosel kerge liiklus¡oki saada. Varahommikul, äsja riiki saabununa, unisena, astusin ma väljakul seisva liinibussi juurde ja asusin stoilise rahuga ust lahti kangutama… kuni märkasin üles vaadata ja nägin naeru kõhistavat bussijuhti. Eks reisijad pidanuks bussi sisenema ikka reisijate, mitte bussijuhi uksest!

Et Küprose linnades on palju kitsaid kahesuunalisi tänavaid, siis saab neid siit-sealt ületades närvikõdi: jälle sammute otse auto ette! Selgub, et sügavale instinktidesse on sisestatud tänavaületamist alustades vasakule vaadata ja alles paari sammu järel teisele poole pilk heita.

Kui kavatsete minna jalutama uuemasse linnajakku, siis arvestage: teie peale ei ole suurt mõeldud. On ju enamik kohalikke autostatud inimesed ja turistidki rendivad masina või ühinevad turismibussidesse. Nii on mõnes kohas keset linna tänav lihtsalt ilma kõnniteeta, või suur ristmik uhkete fooridega, millest mitte ükski ei ole jalakäijaile mõeldud.

Küpriootidele tähendab «hea talv» seda, et sajab palju vihma. Saarel puudub ju põhjavesi ja elatutakse vihmaveest: mägedesse ehitatud mahutid sajavad talvel täis ja neist peaks jätkuma terveks aastaks. Kui talv on vihmavaene, annab omavalitsus kodudesse vett üle päeva, jõukad majapidamised ja hotellid on aga ehitanud endale paagid, mis kuiva päeva tarbeks vett täis tõmmatakse. Kallis hotellis elavat turisti veepuudus ei puuduta, kuid odavamates hotellides-hostelites võite kohata silti «Ära ole du¡i all üle viie minuti» või isegi «Enne kui kraani avad, mõtle, äkki saad ilma hakkama».

Veel midagi

Kindlasti soovitaksin teil võtta üks päev vabaks ja minna väikese seltskonnaga mõnda mägikülla. Kui rendiautot ei ole plaanis võtta, siis ka liinibussiga saab mägedesse (bussiühendus töötab reeglina vaid kella seitsmeni õhtul!) ja linnadevaheline takso maksab üllatavalt vähe. Elu on neis külades püsinud peaaegu aastasadu muutumatuna. Rahulik lilli täis kuhjatud siseõu, lambad määgivad ja kõlistavad oma kuljuseid, tädi kutsub tuppa, et teile siis savitaldriku pealt pakkuda… mmm, värskelt küpsetatud viinamarjalehtede rullikesi, kus täidiseks salapärane, aga väga maitsev segu.