(Ilmunud ajakirjas Eesti Naine, september 1999)
Üldiselt on Iisraelis paika pidanud kodunt kaasa võetud eelarvamused. Raha üle oskavad nad tõesti arvet pidada. Juudi mees võib küsida sõbrannalt: „Mida sa tahaksid? Kingi? Hea küll, ma sõidutan su poodi, kust sa saad osta kõige soodsama hinnaga.” Juudi tüdrukud oskavad sellist kingitust hinnata. Lennujaama tax-free kaupluses võib näha, kuidas juudi pere lükkab kahte ostukäru, mis on täis peeneid parfüüme: saab ju odavalt ja neid saab pärast edasi vahendada!
Teise mu eelarvamuse kohaselt peavad juudid siiamaani üldrahvalikult oma püha sabatit ehk laupäeva. Et sel päeval ei sõida auto, ei põle pirn ega podise pada… Jah, tõsiusklikud elavadki nii. Isegi tööst rääkida on patt. Söök on valmis tehtud eelmisel päeval. Ent suur osa juutidest on hobiusklikud, kellele sabat tähendab midagi sellist nagu meile pühapäev, kui võib vedelda rannas, kohvikutes ja restoranides, kuid vajadusel teha ka törtsu tööd.
Veel eelarvamusi: juudid pidavat siiamaani vihkama sakslasi. Jah, vanema põlvkonna juudid ei salli neid tõesti. Olen kohanud inimesi, kes lahkuvad ruumist, kui kuulevad saksa keelt. Ometi on Teine maailmasõda ja Hitler noortele juba liiga kauge ajalugu. „Oi, ma olen kuulnud seda holocausti-juttu varasest lapsepõlvest peale ja mul on sellest kõrini! Ma ei kavatsegi sakslasi vihata!” teatas üks juudi tüdruk. Andestada teisele on ju lihtsam kui andestada enesele.
Iisraeli tänavatel kohtab palju saksa turiste. Võibolla on see mingi enesepainajalik massisüü, mis tõmbab neid sellesse riiki? Holocausti muuseumis kohtan nutvat teismeeas saksa poissi, kes kükitab surnud laste susside kuhja juures ja katsub end kokku võtta. Muuseumi külalisraamatut lugedes hakkab mul neist saksa külastajatest peaaegu sama kahju kui juutidest, kelle kallal sakslastest vanaisad korraldasid koonduslaagrites inimkatseid…
Teises maailmasõjas kannatanud juutidele ja hukkunud juutide järeltulijatele on Iisralis omaette ouhkekodud, kus teenindajateks on palgatud noored Saksamaalt. Kohtasin kahte kristlasest saksa noormeest, kes olid läinud puhkekodusse tööle just selleks, et lunastada iseenda silmis nrahvuse süüd.
Juudid on kummaline rahvas, Nad armastavad rääkida kuulsaid juudi anekdoote ja viskavad nalja stiilis ”juutide lemmiklektüür on raha”. Ent kui samu anekdoote räägib mõne teise rahva esindaja, siis… Siis nad eriti ei naera. Ka Eesti meedia ei julgenud juudi anekdoote suurt puudutada, tundus poliitiliselt ebakorretkne. Kuni Eino Baskin võttis kätte ja asus neid avaldama. Tema võib.
Nad on aja jooksul pidanud taluma nii palju solvanguid, alandust ja eraldatust, et kahtlustavad seda siiani. Mäletan, kuidas paar aastat tagasi tegin isikuintervjuud Eri Klasiga ja küisin ta käest: „Kuidas te suhtute holocausti? Kuivõrd te tunnete ühisosa selle piinarikka perioodiga oma rahva ajaloos?” See oli erapooletu küsimus, mis ei sisaldanud muud kui tahet teada saada. Maestro vastas mõnevõra ärritunult; „Miks te seda küsite? Mis puutub siia minu rahvus?!” Ja keeldus vastamast.
Mulle juudid meeldivad. Nad on intelligentsed ja neil on selline ajalugu, muille üle enamik teisi rahvuseid võiks kadedust tunda. Raamatupoest – siin on võrratud raamatupoed ja neid on igal sammul! – tassisin oma üürikorterisse kaks kotitäis trükiseid juudi ajaloo ja kultuuri kohta ning lugesin mitu ööd. Siis tundsin end juba ise peaaegu juuditarina ja luiskasin poolkogemata-poolkatsena juhututtavale, et mul on ka juudi verd…
Ja mis juhtus?! See oli väärt katse, mida kordasin veelpaaril korral. Järsku tundsin ma end ringis sees ja mulle räägiti asju., mida tavaliselt välismaalastele ei räägita. Näiteks sain jutule New Yorgist pärit tedretähnilise punakasblondi juuratudengiga, kes oli tulnud Iisraelisse suvepraktikale. Ta rääkis mulle, et pole öelnud osades ringkondades ülikoolis, et ta on juut, „Mõistad, et elu mitte keerulisemaks teha.” Ja ma peaaegu et mõistangi, kuigi pean veel pingutama. See kõhetu noormees talub vapra naljana tehtud komplimenti: „Kuule, sa oled ju veel hullem kuui su teised sugulased juudid!” Selliseid nalju visatakse New Yorgi juuraringkondades mittejuutide vahel siis, kui keegi on eriti tark ja kaval.
Shalom! Seda öeldakse siin nii tervituseks kui hüvastijätuks.
I couldn’t resist commenting. Very well written!