Lugu Palestiina tüdrukutest

See mu lugu ilmus kunagises tüdrukute-ajakirjas Stiina, aastal 2000. Mäletan veel, kuidas ma Jeruusalemma äärelinnas neile koju külla sain. (Sinna viis mind kohalik tuttav, üks meesajakirjanik. Läks muidugi umbes nädal aega lubadusi ja ootamisi, mis mulle toona tundus ilmatu pikk aeg, sest polnud lõunamaise asjaajamisega harjunud…) Ikka veel mäletan seda lõhna ja maitset, aga tagasi minna vist ei oskaks.

Hiilime väravast sisse… Ja satume sisehoovi, mis meenutab prügimäge. Toad on kõrge laega ja imeliku hapuka lõhnaga, määrdunud seintele on kleebitud „Titanicu” filmi plakatid. Kolmes ruumis elavad ema, viis tütart, poiss-pesamuna ja vanim poeg oma naise ja tütrega. On ikka ruumikitsikus! „Meil on ruumi küllalt!” teatab ema Nadia (45). See on keskmine araabia pere. Suurtes on ikka kümme last.

Maryam (19) on ema lemmiktütar, sest ta on tüdrukutest kõige vanamoodsam ja usklikum. Ta ei võta ka meiega vesteldes oma pearätti ära, sest mittemoslemite ees juuste paljastamine on sama hull kui teha seda võõraste meeste ees. Teised tütred ei taha isegi tänaval rätti kanda ja on selle eest vahel emalt laksu ka saanud.

Kõige hullem frukt on noorim tütar, 13aastane Nisreen. Ta on väga naeruhimuline ja paraku mitte eriti tubli usklik. Moslemid peavad palvetama viis korda päevas, aga Nisreenil läheb see lihtsalt kogu aeg meelest ära! Selle asemel armastab ta sporti, aga emale tütre hobi ei meeldi – korralik moslemi naine ei tohi end niimoodi asja eest, teist taga higiseks ajada. Enamik moslemi tüdrukuid ei tee üldse sporti või kui, siis väga õrnas tempos ja pikkade riietega.

Ujumas käivad tüdrukud T-särgis ja pikkades pükstes. „Issand, millega teie, eurooplased ujumas käite, te olete nii-ii julged,” õhkab Abeer (15) – ei saagi aru, kas võtta seda solvangu või komplimendina. „Ja ma olen näinud naisi pluusiga, mis jätab kõhu paljaks! Tänaval! Ise nägin, siinsamas meie kodu lähedal.”

Suplusseanssideks on tüdrukutel võetud tavaliselt mingid vanad riided, millega enam koolis või kodus käia ei taha. Veest välja ronides tõmbavad nad tilkuvatele hilpudele rätiku või spetsiaalse pika ürbi ümber ja kiirustavad koju. Alles siis saavad nad riideid vahetada, sest ka avalikus rannas asuvate riietusruumide kasutamist peetakse sobilikuks vaid turistidele, mitte aga moslemi tüdrukutele.

Araabia neiud peavad ilusaks mitte päevitust, vaid piimvalget ihu. Nad ei suuda kuidagi mõista eurooplannade kommet ennast bikiinide väele koorida ja rannal lebada – selleks, et keha pruuniks muutuks?! Pealegi, moslemi tüdruk ei võta ennast mitte kunagi alasti, nad isegi pesevad ennast kehaosade kaupa.

Juuste värvimine ei tule neil neiudel kõne allagi. Meigivad nad end natuke ikka, aga ainult kodus. Värvitud huultega ei tohi iial astuda välja tänavale! Nägin ise, kuidas Maryam välja minnes huulevärvi maha nühkis. Ka miniseelikut ja lühikesi pükste tohib kanda vaid koduseinte vahel.

Aga tänaval ütleb kuldreegel: rõivad ei tohi näidata naise figuuri, ka käsivarsi mitte. Koolis kannavad tüdrukud pikki kleite-seelikuid või lohvakaid pükse. Enamikus Palestiina koolides pole korralikku õhukonditsioneeri ja nii peab suvel taluma kuni 50 kraadi. Kooli spordisaalil pole ka duširuumi, kus ennast vahepeal värskendada saaks… Sest avalik duširuum on riivatus! Higilõhna peitmiseks ei tohi moslemi tüdrukud kasutada lõhnaõlisid või aromaatse parfüümiga deodorante, sealkandis lõhnavad ainult prostituudid või turistid… Mida siis hirmsa palavusega teha? Nisreen avaldab saladuse: „Käime vahetunni ajal WCs ja teeme endal alumised riided külma veega märjaks!”

Poissi ei puutu!

Tüdrukud väidavad, et niikaua kui nad end mäletavad, ei ole nad ühtegi meesterahvast puudutanud. Isegi oma vanemat venda ja isa mitte. Paljudes moslemiusk riikides, näiteks Saudi-Araabias, tohib naine mehe poole ainult ühe korra vilksamisi pilgu heita. Palestiinas on elu veidi vabamaks läinud. Meie vestluskaaslased tüdrukud väidavad, et nemad on poistega kurameerinud küll. „Noh… Räägime telefoniga. Tänaval näeme vahel poisse, teretame ja ajame paar sõna juttu. Ainult et kusagile omaette ruumi ei tohi minna. Tüdrukute ja poiste koolid on üldiselt eraldi, meie mõistes klubiõhtuid ja diskosid seal ei korraldata. Pole ei suudlemist, ei miskit muud seksikat… Tavaliselt pole ka moslemi mehel enne abiellumist mingeid seksuaalkogemusi, sest kust ta neid saakski – abielunaistele võib truuduse murdmine surmaga lõppeda, noortele naistele enne abielu süütuse kaotamine samamoodi.

Meie õekesed ei plaani mitte niipeagi abielluda. „Ülikooli õppima!” teatavad nad nagu ühest suust, kui tuleviku kohta pärida. Aga enne õpinguid ei tasu mehele minna. Muidu võib minna sama lollisti nagu juhtus naabritüdrukutega: enne pulmi lubas mees küll naise perele, et too võib ülikoolis õppida, aga pärast pulmi teatas: „Õige moslemi naine majast väljas ei käi!”

Kuidas mehele saab?

Kord kohtas pere vanim poeg Khlel (praegu 22) Jeruusalemma vanalinnas sirge kehahoiaku ja ilusate silmadega tütarlast. Jälgis teda kaugelt terve aasta ja tundis, et tahab teda naiseks. Läks koju ja kaebas armuvalu emale, kes kiitis poja valiku heaks ja läks siis naise vanemate koju. Esimese kosjaskäigu teevad alati naised, kes vaatavad üle, kas seal peres ikka köögis nõud korralikult pestud. Kui ta jääb rahule, läheb järgmisele ringile suguvõsa meespool, kes lepib kokku rahaasjad. Tulevase peigmehe pere peab pruudi perele maksma mitu tuhat dollarit selle eest, et nad teisest majapidamisest ühe töökäte paari endale saavad. Abiellumise korral kolib naine alati mehe juurde, mitte vastupidi.

Ema Nadia kohtus omal ajal oma tulevase mehega turul. Mees nägi teda kaugelt, armus, nagu moslemitel kombeks, esimesest silmapilgust (sest teist niisama lihtsalt ei järgne), peatas neiu ja küsis: „Oo, kauneim neidis, kus sa elad, kes sa oled?” Nadia ütles oma klanni nime ja siis jätsid nad kiiresti nägemist.

Seejärel läks mees Nadia vanemate juurde ja palus tütre kätt… Vanemad olid nõus, sest mees oli piisavalt jõukas. Aga Nadia nuttis öösel salaja patja: mees oli tast ju üle 40 aasta vanem ja juba abielus! „Ma ei taha olla tema teine naine!” nuttis Nadia salaja. Sellist võimalust aga moslemi tüdrukul pole, et vanemate poolt sõlmitud abielulepingule vastu hakata. Kodust ära põgeneda? Vabandage, kuhu?

Tulidki pulmad. Aga selgus, et pärast paari kraaklust köögis hakkasid ühe mehe kaks naist omavahel hästi läbi saama, nagu ema ja tütar. Eks esimene naine oligi ju nooremast 35 aastat vanem. Tavaliselt hakkavad armukadetsema ja tülitsema ühe mehe need naised, kes on ühevanused.

Nadia meelest toimus tema pereelus murrang siis, kui ta jäi kaks kuud pärast pulmi rasedaks ja mehe esimene naine asus paisuva kõhu eest hoolitsema. Tast sai lastele nagu vanaema – nii lapsed teda kutsusidki. „Kui vanaema lõpuks ära suri, nutsime kõik mitu päeva,” räägib Maryan.

Üks mees ja mitu naist

Kas sa abielluksid mehega, kellel juba on naine või koguni kaks-kolm?

15aastane Abeer (pühalikult): „Kui ma seda meest armastan, siis küll!”

19aastane Maryam (ägedalt): „Kui m i n a seda meest armastaksin, ei abielluks ma temaga! Küllalt kuuldud, kuidas naised armukadedusest üksteisel elu põrguks teevad! Vaat, kui ma ise teda ei armastaks, aga emale see mees meeldiks ja ta paluks mul selle mehega abielluda, siis ma vist oleksin nõus.”

13aastane Nisreen (itsitades): „Üks minu klassiõde abiellus hiljuti ja sai rikkale mehele kolmandaks naiseks. Ja ta on väga rahul! Ei pea enam koolis käima ja saab mehelt palju raha.”

Pärast lahutust… salakloostrisse

Sõna „lahutus” araablased ei tunne. „Noh, ma võin võtta uue naise!” seletab vanim perepoeg. „Võin võtta ametlikult kuni neli naist ja kui tahan veel uut, võin ühest lahti öelda.” Põhjuse leiab alati – mees peab lihtsalt ütlema, et naine ei rahulda teda piisavalt. Ja lahutus moslemite moodi tähendab, et mees peab kolm korda välja ütlema: „Ma ütlen sust lahti.” Nagu muinasjutus.

Aga kui naine tahab mehest lahutada? Jah, teoreetiliselt on see võimalik, aga kerge ei saa nende naiste elu olema. Näiteks üks meie tüdrukute sugulane ei suutnud koos elada joodikust ja peksjast mehega, kelle suguvõsa oli talle määranud. Ta ütles kolm kroda end mehest lahti ja kolis tagasi vanematekoju. Naise isa ja vennad hakkasid teda iga päev peksma. Lõpuks oli ta nii haige, et ema kutsus arsti ja see jooksis kohe telefoni juurde kiirabi kutsuma. Murdunud ribide ja põrutada saanud neerudega noor naine oli mitu päeva haiglaravil. Pärast seda korraldas üks välismaalt rahatoetust saav naisorganisatsioon õnnetukese naiste salakloostrisse. Enamasti ei tea isegi naise sugulased, kus see klooster täpselt on. Seal elutsevad meestest lahku läinud naised ja need vallalised neiud, kes on süütusest ilma jäänud ega ole nii rikkast perest, et neitsinahka tagasi opereerida… Suur osa neist jääb kloostri asukateks elu lõpuni, sest ükski mees selliseid ei taha ja ilma meheta pole moslemi naisel võimalik oma elu ühiskonnas elada.

Ja kõik see toimub praegu ja üldse mitte nii väga kaugel.