Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Hakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti.

Võibolla see uus lehekülg pidigi niimoodi “järsku” tulema, mõtlen ma nüüd. Oleks ta saanud tasapisi ja teadlikult planeerides üldse juhtuda? Eestiga sidus ju nii palju ja me poleks ehk ealeski seda sammu ette võtnud. Aga teatud kakskultuurise-pereharmoonia jaoks oli seda vaja.

Kas oli?

Ei tea. Elus pole oleksite-maailma. Ja uskuge mind, Justin (ja ka mina) teeme nüüd Eestis omale Eesti juhiload lisaks rahvusvahelistele. S

iiani tundub see juhtunud seaduse-uperpall nii kummaline. Ja siiani pole muide selge ka see, mismoodi legaalselt ajada asju nii, et saaks alles hoida ka USA load (ok, ma ei tahtnud lubadest kirjutada… mõni teine kord…).

**
Ja Eesti elust sai mul “aeg maha” võetud. Elatud kümme kuud ilma mobiiltelefonita ja kalendermärkmikuta. (Liialdan: käisin ju hilistalvel kuus nädalat Eestis. Aga siis oligi kalender täis ja elu kirev…) Ideaalis tahaksin jätkata ka Eestis sellist elu, kus mul poleks telefon sees ja kus  minu kirjutamistoa uks oleks enamiku aja kinni.
Kus?
Tegelikult siiani pole päris selge, kus.

Meil on Lõuna-Eestis kolm linna, mis meid tõmbavad ja kus vahel me kindlasti ka edaspidi liigume.

Vaatan siin aasal ida poole, Euroopa poole, ja mõtlen…

1)
Aastaid oleme armastanud PÄRNUT. Aga see on eelkõige merearmastus, ja teatud tänavanurkade armastus – tunne, mida iga kohtumiskorraga juurde tekib ja mis juba omamoodi nostalgiat kumuleerib.

Aga ega meil palju tuttavaid seal linnas pole tegelikult. (Vabandust, Anne, Helle, Triin! Ja ilmselt aasta tagasi loodud uue waldorfkooli seltskonna seest leiaks kiirelt sõpru…)

2)
TARTU. Kirjastus on ju seal ja sõpru loeb kokku kahe käe sõrmedel, ja lastelgi jagub seal vanu sõpru, sest elasime ju 2007-2010 seal. Tartuga on mul isiklikult väga suur nostalgia: on umbes viis lainet, kuidas ma olen selles linnas elanud alates sellest, kui 17aastaselt sinna sisseastumiseksamitele sõitsin, uljus taskus.

3)
VILJANDI, mu sünnikoht, nende kahe hea linna vahel. Viljandi sõprade üles lugemiseks on vaja sõrmi ja varbaid vähemalt… Ja seal on kõige rohkem ka lastel mälestusi ja sõpru.

Jah, Viljandil on oma hädad, näiteks vahel üle linna hõljuv üle järve tulev Ekseko-sigalahais (siis on tunne, nagu elaksid tõesti maal lauda lähistel, seda ruraalset tunnet tekib ca kord kuus…), aga samas on Viljandi ikka väga mõnus elukeskkond. Ökokohvik-pood, regilauluring, kultuurikolledž…

Meri, jõgi ja järv. Pärnu, Tartu ja Viljandi.

Igatsen ja pean kõike korraga kalliks. Ka seda maastikku mu ümber siin ja täna: hirvesid ja faasaneid ja metskalkuneid, kes siin aasal meie üürimaja ümber ringi sebivad.

Ma pole kunagi varem elanud nii tugevalt eluslooduse keskel kui sel aastal. Ja ma pole kunagi varem lugenud nii palju indiaanlaste muinasjutte. Tunnen, et nüüd ma tõesti armastan seda saart siin. (Long Island, USA, aga mitte see ametlik tänapäevane nimetus ja riik pole tähtis, vaid pigem see, mis siin TEGELIKULT on olnud enne seda, kui valge inimene siiakanti saabus. Enne kui Henry Hudson 17. sajandi alguses üle ookeani siia “põrutas”, kui Eesti meedia rõvesõna kasutada.)

See kant siin, Orient (ja laiemalt Long Islandi kirdeosa) jääb meie omaks alati. Siin on nüüd sõbrad, ja laste sõbrad. Siinne õhk on pooridesse jõudnud, kuigi seda võlu on raske seletada: ei ole lopsakat eksootikat, aga on selline soolane, karge, minimalistlik ja madal loodus. Kui võrrelda siinset aurat mõne Eesti kohaga, siis ehk Kassariga.

Viimastel päevadel olen palju sörkimas käinud, justkui nägemist jätnud. Olen selle aasta jooksul tahtnud siit küll ja küll enne õiget aega minema saada… ja siis jälle järgmisel või ülejärgmisel päeval õnnelik olnud, et siin edasi olen. Eriti kui näen ja kuulen maja ümber neid hirvesid.

Ükski indiaanlane ei elanud ilma teadmiseta, mis looma hõimu ta kuulub. Mina olen hakanud uskuma, et mina siin kuulun hirvede hõimu.
**
Aga jah, tegelikult tahtsin hoopis öelda, et meil on Viljandi kodu müügis: SIIN ON LINK. Me tahaks leida privaatsemat kohta. Mina oleks valmis ka sealsamas elama, aga Justin tahab nüüd Eestis edasi elamiseks aeda, kuhu niiöelda “naabrid sisse ei näe”.
Kellele aga sobib selline: VILJANDI VANALINNAS, OMA AIANURGAGA, TÄIESTI KESKKONNASÕBRALIKE VAHENDITEGA REMONDITUD KODU… Ühenduge.

SETOMAA TALU on ka müügil.

…Oleme teel tagasi. Ja teel kodu – selle õige ja stabiilse – poole. Ma loodan.