Kes on kulbi laps?

“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

“Arva ära, kes on kulbi laps?”

Näiteks. Laps liigutab korra ajusid ja vastab. Ja küsib sult vastu: “Aga arva ära, kes on kulbi lapselaps?”
(No vaadake, kui kulbi laps on supilusikas, siis lapselaps on muidugi teelusikas… Raamatusse panin sellest lühema versiooni. Kes on kulbi laps? Lusikas…)
Muide, sellest samast perioodist sündis ka mu mullusesse laste juturaamatusse “Jassi pass” üks peatükk. See, kuidas ema ja Jass lasteaia poole kõnnivad ja teineteisele mõistatusi mõtlevad.
Panen siia vahele ka kahe mõistatusega pildi, mis jäi meie “Arva ära?” raamatust lõpuks ruumipuudusel välja, aga olgu tal siis vähemasti siin hiilgehetk. (tundus ka raamatu jaoks liiga abstraktne pildina…)
–

Noore kunstniku Kristi Kangilaskiga sain ma tuttavaks aga nii, et… meie lapsed käisid Viljandi waldorflasteaias koos. Tükk aega oligi ta mul teadvuses ja telefonis registreeritud lihtsalt “Mia ema Kristi” märksõnadega, kuni ma ühtäkki registreerisin ära uue info: et Kristil tuleb välja enda kirjutatud-joonistatud lasteraamat, “Päike läheb puhkusele” (valiti möödunud Põlvepikukonkursil äramärgitute sekka). Edasi tuli tal Kristiina Kassi “Unelinnu pesa” illustreerimine (valiti aasta kaunimate lasteraamatute hulka), ja edasi on mu mälus juba üks pooljuhuslik hetk, kui me istume Kristiga minu köögilaua taga, ta on mulle külla sattunud ja ma ütlen: “Me võiks uuele Põlvepikukonkursile midagi koos proovida!”

Kristi võtab kohe tuld, ma luban midagi kiiresti välja mõelda, ja samal õhtul tõmban lahti oma märkmete-märkmike sahtli. Peaaegu kohe jääb silma üles kritseldatud fraas:”Arva ära? Täpiline ja lendab?”
…Ja seda silmitsedes meenus kohe ka see hetk, kui ma selle sinna kirja olin pannud. Üks tuttav esimese klassi õpetaja kurtis nimelt, kui väike on raamatute valik algajatele lugejatele. Sellistele päris algajatele, kellele on suur asi üks sõna kokku saada ja kes tahaks, et juba paari sõna järel oleks tal eduelamus. “Pole õieti midagi lastele esimesse klassi mineku puhul kinkida,” kurtis ta. Ja sel hetkel saingi ma aru, et meie pere mõistatusmängudest saaks teha just sellise ülikasina sõnavara ja nutika sisuga raamatu algajale lugejale.
–
Kui oli valminud otsus (ka Kristile meeldis see idee kohe), siis tegin paari õhtu jooksul lastega veel intensiivseid mõistatusmänge ja kirjutasin neid hoolega üles. Raamatusse jõudis neist jäämäe tipp. Soovitan teil ka oma kodus niisugust spontaanset mõistatamist proovida – lastega, aga miks mitte ka muidu nutikatega!
Näiteks üks mõnus mõistatus, mille iga nutikas kohe ära arvab, aga mida oleks raamatus raske illustreerida ja nii jäi see välja:
Nagu sool, aga magus?
(Suhkur, eks ole.)
Aga kui olete juba mänguhoos, siis jääb üle lihtsalt vahepeal imestada, mis nipiga suudab su partner kohe ära arvata…
Nagu kivi, aga pehme?
(Padi! Ja kuidas ta küll selle ära arvas?… Ja kui ta siis  vastu küsis: “Nagu kivi, aga paber? Ja sina vastasid: käärid… kuidas sa teadsid, et see õige vastus on? Puhas assotsiatsioonide ahel ja naljategemine. Aga toimib, mõistatuse esitaja ja vastaja olid ühel lainel.)
Raamatusse küll sellised segased mõistatused ei läinud, aga ma siiski toon veel ühe näite meie keskmise tütre Anna loogikast, mille mina läbi hammustasin. “Kes on naise mees?”
(Vastus on: isa. Nojah, miks mitte. Naise mees võib ju ka kellegi isa olla.)
–
Kristi kandis talle piltide tegemiseks antud materjali edasi mõnusalt mängulise lipu all, ja peitis vastused kavalalt ära, nii sõnade kui piltidega. Olen täiesti kindel, et me võitsime Põlvepikukonkursil auhinna tänu Kristi erilisele stiilile.
Ja kui lastepäraste assotsiatsioonmõistatustega jätkata: Mis see on, nagu täna, aga aitäh?
…Tänan! Tänan kunstnik Kristi Kangilaskit ja Päike ja Pilv kirjastust!