Unenägude aeg

(algusse üks unenäoline pilt äsjasest jõuluõhtust. Ja edasi, lugu, mis ilmus/ilmub jaanuari Eesti Naises mu kolumniveerus, panen juba praegu üles, et saaksite teadlikumalt magada!!! :))

UNENÄGUDE AEG

Kaksteist püha ööd.

Kui ma sellest esimest korda kuulsin, tundsin kohe ära: jah, mina usun seda. Jõululaupäevast kuni kolme kuninga päevani olla vanade uskumuste järgi see aeg, kus suuri aktiivseid töid teha ei tohi. See on aeg, kus tuleb magada. Korralikult ja unenägudega.

Sest see on aeg aastast, mil inimene on kõige paremini iseendaga kontaktis.

Mina igatahes olen juba aastaid katsunud nende kaheteistkümne öö ajal magada nii palju kui võimalik, ja alati kaustikut-pliiatsit peatsis hoidnud. Sinna saab siis veel poolunes viibides unenäo kinni püüda, võibolla kiirelt ka mõned tõlgendused-assotsiatsioonid, sest minu meelest pole mitte keegi parem tõlgendaja kui äsjase une autor.

Kuidas und püüda? Ärgates ei tohi end kohe liialt liigutada, sest muidu võivad äsjased meelepildid jalga lasta. Need on mingid kummalised pildid, aistingud, mis on veel värskelt su sees, ja need tuleb kõigepealt enesest uuesti läbi lasta, üle korrata, meelde jätta… Siis saab pliiatsi haarata ja need üles tähendada.

Miks just need kaksteist, aasta pimedaimasse perioodi kuuluvat ööd? Ratsionaalselt ei pruugi sellel olla mitte mingit muud seletust kui et see on lihtsalt üks kokkuleppeline aeg: ühe perioodi lõpp, teise algus, kus inimene enese ümber ja enese sisse vaatab. Aga ka vaid ratsionaalselt vaadeldes on selline aeg vajalik.

Eelmisel aastal õpetasin ma unede üleskirjutamise nippi ka oma vanimale tütrele. Isegi kui ta suurt kirjutada ei viitsi, siis midagi on ta üles täheldanud. Ja ma usun, et laste maailmas on selline inventuur ja iseenda unede meenutamine täpselt samamoodi vajalik oskus, nagu see on täiskasvanute maailmas.

“Lendasin tähtede kohal,” loen ma tema unenäokirjeldust. “Aga maa peal põles.”

Mis see võis olla? Igaüks on ise oma unenägude analüüsija, kõrvaltseisja võib vaid hüpoteese teha. Lendamine tähendab näiteks minu unenägudes seda, et ma olen loomingulisel lainel. See on vabanemine, enda jõu tunnetamine… Kas see tähendab sama ka mu tütrele? Mõni teine ütleb hoopis, et lendamine tähendab rahuldamatust, rahuolematust. Aga mida tähendab see, et maa põleb? Kas mu lapse elu on olnud liiga ebastabiilne? Või on põleng hoopis puhastuse ja arengu sümbol?

Ma ei tea neid vastuseid, ja täpselt teada ei saa mitte kunagi. Aga ma usun, et on hea mäletada ja meenutada, mis lugusid me endale öösel jutustame. Mitte ainult kaheteistkümne püha öö ajal, vaid absoluutselt igal ööl tegutseme me selle eneseteraapiaga.

Olen märganud, et mul on üks ohumärgi-uni. See kordus juba lapsepõlves: tean mingeid mälupilte hommikutest, kui ma selle une meenutusega ärkasin. Selles unes seisan ma keset taluõue ja ma tean, et kusagil siin õues on sügav kaev, nagu soolaugas, ja ma tean, et ei tohi sinna sisse astuda. Aga kus see kaev on? Seda täpselt ei tea, ja just see ongi õõvastav, mis ärkvele ajab.

Aga vahel näen seda, kuidas ma liigun nagu puutükk vees, mu ümber on varjud. See kipub olema haiguse alguse uni. Võibolla kunagi eelmistes eludes surin ma näiteks katku ja mäletan seda tunnet, mismoodi ma jões triivisin?… Mis see on, ei tea. Aga ma tean, et hommikul seda une mäletades tuleb ruttu küüslauku ja ingverit süüa, sest mingi haigus on kuklasse hingamas.

“…Emme, kus kiisud on?” küsis mu kaheaastane hiljuti ühel hommikul uneähmaste silmadega.

“Mis kiisud?”

“Kollased kiisud.”

Kollased kiisud? Ma vaatasin ta silmadesse ja mulle tuli meelde, et just eelmisel hommikul olin mina näinud unes kollasetriibulisi kassipoegi.

Mis see nüüd oli? Kas laps kuulis seda, kuidas ma mehele oma eredast unenäost rääkisin (seda ma tegin) ja see inspireeris tedagi kassilainele? Või oli neis kassipoegades mingi laiem sümbol?

Ei tea. Aga igatahes loodan, et saabuva kaheteistkümne uneöö ajal saan oma sisemuse taas natuke selgemaks.