Naljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…
Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Niimoodi see elu on, et täna olen ma juba uude projekti mattunud (otsin ja jutustan ümber lühimuinasjutte, neid hakkab ilmuma alates jaanuarikuust “Pere ja Kodu” lasteküljel ning tulevikus loodan ka raamatu kokku panna).
…ja samas on vaja ajas tagasi minna, sest sulle, armas lugeja, on just täna see päev, kui sa raamatut esimest korda katsuda, nuusutada ja lugeda saad. (Muide, minu enda autorieksemplarid seiklevad kusagil Atlandi ookeani kohal postituvidega…)
Juhtusin vaatama ühte oma vana märkmikku. Aastal 2006 olen ma kirjutanud sinna väikese visandi, tüdrukust, kelle isa läks ära välismaale tööle. Kaudselt oli inspiratsiooniks mu õe perekond, aga oli juba näha, kuidas selliseid peresid aina tekkis. Et sul nagu on isa, aga ei ole ka. Kuhu ta läks? Välismaale. Tööle. Raha TEENIMA, see sõna oli mul juba esimeses visandis suurte tähtedega kirjutatud, sest tundsin, et rääkimist väärt on see, mismoodi kõik seda raha nagu jumalat teenivad. ja mismoodi lapsed märkavad sõnade taga olevaid teisi tähendusi.
Huvitaval kombel samast 2006. aastast näen märkmikus ka ühe teise loo algust. Selle raamatu peategelaseks olin ma plaaninud poisi nimega Jass! Aga see lugu on siiani lõpuni kirjutamata. Praegu vaatan, et peale peategelase nime on sama mu äsja ilmunud raamatu kangelasega ka see, et tal on suur fantaasia ja tundlik meel.
Huvitav, miks just see nimi, Jass?
Ja mulle meenub, et mul oli umbes 20aastaselt üks umbes 6aastane sõber (meie peresõprade poeg), kelle hüüdnimi oli Jass. See poiss on nüüd suureks kasvanud ega teagi, et ta mind niimoodi inspireeris, nii oma olemuse kui ka oma nimega…
Kolmas “Jassi passi” raamatu allikas on aga seesama eelmainitud ajakiri “Pere ja Kodu”, nimelt kutsuti mind sinna kirjutama, esialgu kolumnistikohale, aga mina ise pöörasin pakkumise ümber: küsisin, kas ma laste lühijutte tohiks pakkuda. Ja sain jah-sõna ning avasin siis arvutis faili. Esimene sõna oli “JASS….”
Sest Jass ikka väga tahtis paberile tulla.
Osa neist “Pere ja Kodu” ajakirjas avaldatud lühilugudest on nüüd raamatupeatükkideks muutunud, aga mitte kõik. Sest ajakirjas oli vaja konkreetse alguse ja lõpuga lühilugusid. Aga kui ma siis ühel hetkel hakkasin neid kokku tõstma, siis nägin ma lookaart ja nägin, kuhu pidin uued tükid kirjutama.
Minu meelest on see kokku suur lugu. Arenguromaan lausa, ainult et lastele. See poiss Jass muutub raamatus käsitletava poole aasta jooksul, ja iga peatükk läks sisse selleks, et seda arengujoont toetada.
Ja natuke on nö kriminaalset hõngu ka. Mis selle isaga siis ikkagi juhtus? Kas ta tuleb tagasi või ei?
See raamat läheb minu isiklikku ajalukku ühe rõõmsa näitajana: elus esimest korda sain ma kultuurkapitali toetust! Tegin kodus rõõmutantsu ja lapsed küsisid, kes see Kulka on selline. Varasemate lasteraamatutega olin ka toetust küsinud, aga ei olnud saanud. (Samas “Anna hambad” sai Kulka aastapreemiate nominendiks lastekirjanduse alal ja sellegi üle olin väga rõõmus.)
Ma loodan, et “Jassi passile” tuleb järg. Nimelt elab meie peres juba aaastaid üks tegelane, keda me kutsume Oranžide Täppidega Kolliks, see on selline heasüdamlik tobe kollike. Ja ta hiilis ka Jassi-raamatusse sisse ning sai seal suupärasema nime, Kolli-Volli. Tema on järgmise raamatu peategelane.
(Ja keda huvitavad sugulusvahekorrad, siis mulle tundub, et selle Kolli-Volli ema on peategelaseks meie kirjastuse lühijutukogus “Tartu rahutused”, minu jutus, selle pealkiri oli vist “Soovaim”.)
Ja lõppu tänusõnad!
Aitäh meie keskmisele tütrele Annale. Oli kaks perioodi, kui Marta ja issi olid ära ning ma olin peaaegu-üksikema ja just sel ajal küsis Anna mult neid kummalisi küsimusi. “Kes mõtles keele välja? Kes otsustas, et piim on piim?” või “Kes otsustas, et lasteaed peab algama hommikuti?” Nii aitas Anna mul Jassi-kuju luua, õigemini Anna on seal Jassi sees peidus.
Ja ta ise on selle üle väga uhke. Kui raamat hakkas vormi võtma, siis just Anna soovitas, et pildid võiks teha “See tädi Helina, kes meile tuppa joonistas”. Helina Toater on nimelt põhikohaga seinamaalija, ta koduleht on siin. Ma kutsusin ta meie “Muinasjutud armastusest” kunstnike hulka ega pidanud seda kahetsema. Aitäh, Helina!
Ja aitäh ka kujundaja Piiale, kes alati rõõmsalt mütsi roheliseks värvis, kui mina palusin, ja muid selliseid kapriise täitis. Ja aitäh Tiinale, kes alati kaine peaga kirjastajarolli täitis! Ja keelakammijale Triinule.