(Ja siin on äsja ilmunud, detsembrinumbri Eesti Naise kolumn. Ma ei teagi, kumma pealkirja all see lugu ajakirjas ilmus… Pildiks panen ühe Justini tehtud foto mullusest Viljandi waldorfkooli jõululaadast.)
NIISIIS, KUIDAS JÕUDA…?
Ma alustaksin oma jõulukingituste juttu hoopis kaugemalt – tahaksin rääkida tänulikkusest.
Hiljuti sattus mulle näppu uuring, mis vaatles, mil määral erinevad inimesed on valmis sõnastama enda tänu ümbritsevate olude ja inimeste suhtes, ning mis sellest välja saab lugeda. Uuringu tulemused olid ühesed: selgus, et inimesed, kes suutsid oma tänu sõnastada, olid üleüldse oma eluga rahuolevamad ja õnnelikumad.
Mis on siin põhjus, mis tagajärg? Tänumeel või õnnelik olek? Ei tea täpselt, aga tundub, et tänusõnade kaudu on sellesse positiivsesse ringi siseneda lihtsam. Meenub näiteks Dalai Laama ütlus: iga tunde taga on mõte ning kui me ka oma tundeid ei suuda teadlikult hallata, siis oma mõtteid suudame küll. Niisiis on meie enda otsus, meie küsimus iseendale igal hommikul: mille üle me tänulikkust tunneme? Kui sõnastame selle vastuse, siis olemegi juba sisenenud õnnelik-olemise-ringi.
Mulle meenub üks ere hetk, kui tundsin tänu. See oli ühel laupäeval möödunud aasta talve hakul, Viljandi waldorfkooli hubases saalis. Meile, huvitatud lastevanematele, oli külla saabunud Rosma waldorfkoolist õpetaja Heli Kudu, kes rääkis aastaaegade ja inimloomuse rütmidest. Akna taga oli veel hämar hommikuahetus, tuul ründas ja vilistas, meie ees aga põles soe küünal ning mõtted rändasid Heli jutuga kaasa… Ja ma tundsin ühtäkki tugevat, lausa kontideni mind embavat turvatunnet. Ning mõnu, mida on minus läbi aegade suutnud tekitada just see: hea õpetaja. Ma mäletan sellist tundehoogu paaril korral algkoolist, rohkem tuli seda ette juba hilisemas eas, eriti ülikoolis ja magistratuuriõpingutel. See on olnud ikka seesama eriline segu elevusest ja kojujõudmisest. Õpetaja sõnad viivad kokku erinevad minu sees ulpivad killud ja tekib suur äratundmine…
Tol hommikul rääkis õpetaja Heli advendiajast. See kasvab välja pimedast novembrist, kui väliseid meelepilte peaks jääma aina vähemaks ja algab enesesse vaatamise aeg. Kas me talume iseennast selles vaikuses? Kas me suudame nii kaua rahus olla, näiteks küünla võbeluses istuda, kuni jõuame oma vaimse tuuma äratundmiseni? Just see on see sümboolse lapsukese sünd, mida me kristlikus traditsioonis ootame…
Jaa, hüüatasin ma enda sisimas selle jutu peale. Just nii see on. Ma olin juba aastaid tundnud suurt segadust, sest igal pool advendiajal kirendasid mu ümber kohustused, plinkisid kommertstuled, ja samas oma hinges teadsin ma, et see on ääretult oluline aeg, aga hoopis teistmoodi oluline. Nüüd, sellel varasel talvehommikul küünlavalgeloengus sain ma aru. Olin õigesti teinud, et ostukeskustest eemale soovisin hoida ja ka oma lapsi nendesse ei lasknud, eriti sel jõuluootuseajal. Nagu õpetaja Heli oma loengut jätkates ütles: “Eredas tekib pimestumise hetk ja kaotad täiesti tee. Ning sa ei saagi iseendaga kokku.” Hämarus, küünlad, vaikse rahu otsimine – just selles suunas olin ma instinktiivselt oma jõuluaega üritanud arendada. Ning olin aru saanud ka sellest, et hinge saab puudutada vaid siis, kui on ootus. Advendaiaja osa on ootus, ning selle jaoks on vaja tühja aega meie ümber.
“Sa pead ostma, pead tellima, pead kinkima…” need on kohustsed ja traditsioonid ilma sisuta, ma teadsin seda juba aastaid, aga olin selle teadmise juures nõutu. Kuidas siis kinkidesse sisu saada? Sel hommikul loengus sain ka kindlalt aru, mismoodi see ring käima peaks. Kõigepealt on pimedus ja vaikus ning enesesse vaatamise aeg… Sellest sünnib tänulikkus kogu oma elu üle – ja vaat sellest rahust ning tänust saab sündida rõõm! Jõulurõõm ei saa tekkida kärarikkas kaubamajas ostunimekirja täites ja kohustuslikku jõulumuusikat tarbides!
Ma sain sellest aru. Ja ka sellest, et alles niisuguse sügava jõulurõõmuni jõudes on mul sisemine õigus teha kellelegi kingitus. Siis on sellel kingil sees vägi, nii minu enda kui ka kingisaaja jaoks.
Ja jõulurõõm, see ongi eelkõige kingi tegemise rõõm, mitte kingi saamise rõõm.
Nii palju sai mulle selgeks tol hommikul. Õnneks oli see veel advendiaja algus ja mul oli aega oma lapsi ning iseeneast õigel rahu-ja-rõõmurajal hoida, nüüd juba teadlikumana kui varem.
Sel aastal on see protsess raskem, sest selle advendiaja oleme Ameerikas. Ma olen aastaid tagasi siin üle elanud nii mitmedki kaootilised, plinkivad ja kärarikkad jõulud, täis ülekinkimist, ülepakendamist, ülesöömist, ülesuhtlemist… Aga ma usun et keegi kõrgem jõud usub, et mina ja mu abikaasa oleme selleks väljakutseks valmis ja me saame sellega hakkama. Me ei lähe ostukeskustesse jõulusid otsima. Me põletame küünlaid ja käime kodu lähedal looduses jalutamas ja otsime pimedusest seda valgust, mis aitaks meie sees tekkida rahul ja sellest sündival rõõmul. Veidi asjalikumalt sõnastades: meie pere teeb jõulukingitused ise. Fotode ja noa ja lõnga-varraste abil. Olgu need pealegi väiksemad kui siinmail kombeks, nende sees on peidus see ime, kuidas me iseendaga keset aasta pimedaimat aega kokku saime.
Ilusat jõuluaega!
Ohh, kuidas su mõttekäik mind puudutas…! Kuidas küll teha, et selline arusaamine, äratundmine, jõuaks kõigini…