Viljandist! (Pikk intervjuuvastus Sakalale)

Tänases Sakalas on minuga intervjuu, aga küsimus, mida ma Viljandi asjust arvan, läks ruumipuudusel sisse üsna lühidalt. Ma panen selle pika vastuse siis siia üles.

Illustratsiooniks üks pildike, mis Facebookis praegu viiruse kombel levib: Viljandi värvidemäng, fotograaf Tiina Vilpart.

Mis oli Teie meelest Viljandis head ja millised olid häirivad seigad?

Minu meelest on Viljandil tohutult hea potentsiaal olla väga mõnus elukeskkond ja külastuskeskkond. On imearmas vanalinn, lossimäed, loodus, järved. Ja tänu kultuurikolledžileakadeemiale on siin palju kultuuri ja huvitavaid inimesi. Minu jaoks on Viljandi suurim trump just kogukond: kolledž, teater, waldorfkool, pärimusmuusika ait… Igatseme siin Ameerikas elades taga näideks aida regilauluringi.

Aga samas oli Viljandis elades sageli tunne, et siinsamas on inimesed, kes ei hooli linna suurimatest trumpidest. Mu hea sõber Viivi Luik kirjutas teie lehes hiljaaegu sellest, et hoidke puid. Minu kodu lähedal Sepa tänaval võeti seoses teetöödega maha suur vana kask, et äkki kuivab ära, osa juuri oli kahjustada saanud, aga puule ei antud ka võimalust näidata, kas ta ikka tõesti otsustab ära kuivada… Ei tahaks emotsioonidesse laskuda, aga meie peres täitsa nuteti selle puu pärast. Aga teel lasteaeda möödume Laidoneri platsist, seal köndistati puud vist eelmisel aastal, nii lühikeseks kui võimalik, kui uurisime, miks nii palju, siis saime vastuseks, et nii on odavam ja lehti ei pea koristama. Huvikooli ees pargis võeti maha imeilus vana puu, ka sama jutuga, et muidu tekitab siin lehti ja linnukakat… Ma olen täiesti kindel, et linna unikaalsus on just selles, kui palju on siin rohelust. Iga puud tuleks hoida.

Kahju, et linna tegevustoetust ei saanud Lossi tänava alguses asunud lastekirjandusmaja ja see sulges kiirelt oma uksed. Kõik teavad, et eelkooliealistele lastele või peredele pole Viljandis just palju tegevust. Aitäh raamatukogule, seal toimub asju, aitäh Päikesekillu perekeskusele. Aga sellest ei piisa. Nii hästi mäletan neid nädalavahetusi, kus ilm oli kehv lihtsalt õues mängimiseks ja seisime selle küsimuse ees: mida teha, kuhu minna? Kas jälle Tartusse või Pärnusse?

Ma ei tahaks sorkida vanas haavas, aga… Viljandi veekeskus? See aitaks hoida Viljandi peresid ja tekitaks lisapõhjuse ka linna külastamiseks mis iganes aastaajal. Ma ei saa aru, miks iga kord on see veekeskuse idee soiku jäänud. Samal ajal on mitmel pool mujal Eestis ehitatud-avatud asju, ere näide võiks olla Jääajakeskus Äksis. Võibolla oleks vaja Viljandi linnal üks korralik projektikirjutaja palgata, kes leiutaks idee, milles sees kino, veekeskus, midagi muud viljandilikku? Ja küsiks raha sealt, kus raha on.

Sihtasutustest rääkides – kirjutasin hiljuti EAS-i tellimusel teatmiku perereisideks Eestis, see ilmub suurtes tiraazhides ja paljudes keeltes ja on tasuta jagamiseks üle Eesti. Viljandi oli giidide poolt antud materjalis vaid põgusalt sees, folgi ja hansapäevadega. Samas Rakvere oli sees tugevalt (veekeskus, linnus, politseimuuseum…). Ma oleksin tahtnud Viljandi rohkem sinna sisse kirjutada, aga mul polnud selleks volitusi ja pealegi – kuidas? Millega meelitada?

Mult endalt küsis suvel üks sõbrapere, et kas soovitad Viljandisse paariks päevaks suvitama tulla. Mida ma peaksin vastama, kellele lojaalne olema, sõpradele või Viljandile? Vastasin, et soovitan muidugi tulla, järve ääres on mõnus mänguväljak, aga järve vesi ajab paljudel naha sügelema. Nad ei tulnud.

Ja see pani mind veel kord mõtlema sellele, mis on Viljandi arenguhoo oluline epitsenter: järve vesi! Pangem resursid tööle ja uurigem ometi välja, mis on selle aastaid kestnud sügelusprobleemi põhjus ja kuidas sellest jagu saada. Kui see probleem on lahendatud, hakkab energia õiges suunas tööle. Juba on Viljandis olemas head erilised kohvikud ja käsitööpoed, neid tekiks veel juurde, tekiks veel pärimuskunstiateljeesid ja antiigipoode, tekiksid pisikesed töötoad, kuhu saab sisse astuda… Kokkuvõttes tekiks selline oma unikaalse näoga linnakeskkond, kuhu tullakse kultuuri-ja kuurortreisile. Ma olen maailmas küllaga selliseid väikelinnu näinud. Kuniks aga järve vett korda ei saada, ei saa ka kogu seda protsessi korralikult käima ja Tartu tänava karakteriga pisipoed jäävad hoopis aina tühjemaks, pannakse kinni… Lõpuks jäävadki vaid kolakad uued ostukeskused Uku, Rimi, Selver. Lugesin just hiljuti uuringut, et turistidele ei meeldi ostukeskused. Neile meeldivad autentses keskuses asuvad ostutänavad. Aga jah, selliste tänavate jaoks on vaja turiste. Ja on vaja korras järvevett.

Mis veel? Tulemas on rahvusvahelised hansapäevad, see on üks võimalus linnale saada uus arenguhoog. Mina ja mu sõbrad hoidsime peast kinni, kui kuulsime plaanist ehitada Valuoja orgu plastmassist Disneylandi stiilis linnak. Südamest loodame, et seda ei tule! Polegi tähtis, kes selle kinni maksaks, see lihtsalt on maitsetu meie meelest. Viljandi on pärimuskultuuri ja eheda elu pesa, aga võltslinnak oleks just vastupidiste väärtuste kandja.

Küll aga võiks suurteks hansapäevadeks teha vanalinna veel edasi korda, näiteks leida juurde raha, millega vanalinna majade korralikku värvimist toetada. Jah, olen kuulnud, et osale turistidest just meeldib see, kuidas kõrvuti on ilus ja geto. Maitse asi? Samas need narmendavate värviräbalatega majad on ka tuule ja vihma võtta ja see ei ole mõistlik.

Veel üks asi, see ei puuduta ainult Viljandit, vaid ka teisi Eesti tiheasutustega puumajade regiooni. Talvine õueõhk ei kannata kriitikat, see on kohati nii tossu täis, see on kahjulik nii õhule kui ka inimeste kopsudele. Hea, et seoses tänavate remondiga läksid mitmed vanalinna majad üle kaugküttele. Olen asja uurinud: see on kõigi asjaolusid arvestades sellises kohas keskkonnasõbralikum kui ahiküte.