Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii.

Huvitav on see, mismoodi mälu reageerib, kui juhtud tagasi samasse kohta või psühholoogilises mõttes samasse olukorda. Ma olen olnud näiteks õpetaja Indias ja olen onud turumüüja Hispaanias, ma ei mõtle eriti sageli sellele tagasi, aga siis juhtub midagi, mis terve selle kadunud aja elustab.

Mis sa arvad, missugune oleks sinu elu praegu olnud, kui sa ei oleks vana hipi ja ehtemüüja Harriga 14 a tagasi sellele rännakule läinud, millest räägib “Kas süda on ümmargune” esimene osa? Missugune sa oleksid ise, kas elaksid koos oma esimese abikaasaga, töötaksid ikka ajakirjanikuna mõnes naisteajakirjas jne?

Me ei tea, kas suund, kuhu me liigume, on meie ees nagunii või mõjutavad seda niiöelda juhused ja ette tulevad inimesed. Kuigi me ju üritame mustreid igal poole näha, ja väita, et kõike saab seletada.

Nii et ma ei tea!

Kui tihti sa vaevled minevikudeemonite käes ja mõtled endamisi, et mis oleks siis kui….on see sulle omane või oled pigem minevikul-minna-laskja tüüp ja elad olevikus?

Pole mul erilisi deemoneid. Mina elan tulevikus! Mul on diagnoositav tulevikuobsessioon, vahel lausa haiglaslik plaanimise ja unistamise vajadus.

Minevikuga on nii, et see on mulle kallis, isegi kõige raskemad ajad saavad aja möödudes kalliks, aga proportsionaalselt ma oma mõttetegevusest eriti palju tegelikult mineviku peale ei pane. Võibolla jääb teine mulje praegu nende “Kas süda on ümmargune?” raamatute tõttu. Need räägivad ajast, mis tuli läbi töötada ja mis ka tundusid mulle “suurt lugu” väärivana, seega läksin teadlikult minevikku tagasi.

Kunagi plaanin kindlasti kirjutada ka oma lapsepõlvelugusid. Ja oma ema loo. Aga kõige raskem on tegelikult – tead, mis? Igapäevane olevikus elamine. Selleks olen ma pingutanud, teinud joogat ja mõtteharjutusi, ja mulle tundub, et mina seda selgeks ei saagi. On vaid põgusad hetked, mil ma suudan teadlikult olevikku nautida, siis libisen jälle tulevikku! Aga eks minusuguseid ole ka vaja, meie ehk liigutame elus rohkem asju kui need, kes oskavad olevikuhetkes õnnelikud olla.

Miks-küsimused sinu elus – kui kergelt sa lased sellest küsimusest ja süüdlase otsimisest lahti?

Ma olen lühikese vihaga, aga hea emotsionaalse mäluga, nii et mine võta kinni. Ei otsi süüdlasi, aga arvatavasti ma mäletan kaua aega, võibolla elu lõpuni mulle pinget pakkunud olukordi.

Ja ma ei tahagi neist lahti lasta. Tundub, et peavoolu psühholoogia tegeleb sellega, et kõigist painepiltidest tuleks vabaneda? Samas kunstnikule ja kirjanikule on sellised painehetked inspiratsiooniks, käimalükkajaks. Kui nii võtta, siis tahaksin pigem kõik endas alles hoida ja mitte millestki tegelikult lahti lasta.

Kas tunned vahel praegugi, et tahaksid kõik jätta ja minna taas – üksinda kuhugi kaugele ära? Kui jah, millistel hetkedel see tekib, mida sa siis ette võtad, et sellest jagu saada?

Muidugi tunnen! Ma ei tea, kas mind on õnnistatud erakordselt intensiivsete lastega või ongi kõigi lastevanemate elu selline… Mina mõtlen sageli põgenemisele.  “Ärge mind otsige, tulen varsti tagasi” kiri lauale ja läheks. Praegu on selles mõttepildis sees, et ma läheksin koos noorema, poolteise-aastase lapsega, nii et päris rongaema pole ma ka mitte eskapismi-unistuses.

Mis see escape, põgenemine sinu jaoks tähendab – on see põgenemine  kellegi, millegi või iseenda eest?

Põgenemine on muide ka mu uue “südame”-raamatu teema, räägin üksikul saarel tele-Robinsonaadi tegemisest. Mis see on, miks inimesed nii väga neid üksiku saare formaate vaadata tahavad? Sest igaühes on unistus heita argipäev ja minna.

Ma arvan, et ideaalis võiks iga põgenemine nagu üldse iga uus olukord viia inimese iseenda juurde, iseendale lähemale. Sest uus olukord peegeldab sind tagasi uutmoodi ja sa avastad ennast. Siin on muidugi küsimus balansis: kui aina uuesti avastada ja aina ringi rahmeldada, siis ei saa ennast ikkagi kätte.

Ja mõnes mõttes on põgenemine, või siis enesesse põgenemine ju hoopis meditatsioonis. See on selline väga unenäo-sarnane seisund. Olevatki kindlaks tehtud, et mediteerivad inimesed magavad vähem, mediteerimisaeg läheb uneaja arvesse. Igatahes see uni või meditatsioon on  tasakaaluks aktiivsele füüsilisele liikumisele-põgenemisele, see aitab muljetel settida ja minema vajuda.

Sa ütled raamatus, et õnn on lastes. Kas ainult?

Ära võta ühtegi sõna mu raamatutes kindla ja lõpliku väitena, ma olen ilmselt igal pool midagi väites ikka mingis rollis. Ma vist mäletan, kuhu ma selle lause kirjutasin, see on “südame”-triloogia esimeses osas ja edaspidi tulevad sisse ka need pained, millest pole ilus rääkida. Kasvõi seesama kuidas sa soovid oma lastest põgeneda, eksole… See tuleb teemaks rohkem kolmandas osas, mida ma veel kirjutan.

 Kirjutad samas, et sinu jaoks oli 26-selt suurim tragöödia see, et sul ei õnnestunud saada lapsi. Nüüd on sul 3 last. Ütled ise, et lapse hinged peavad saama vabalt ise tulla. Kas sa lasid lapsesaamise mõtte lihtsalt vabaks ühel hetkel ja nad tulidki ise? Või pidi olema sinu kõrval (geneetiliselt) õige inimene, et nad saaksid tulla?

Ilmselt mõlemat.

Ma olen kirjutanud neil teemadel, sest need on naise elus niivõrd olulised ja samas omamoodi tabuteemad. Kui palju on neid, kes soovivad lapsi, aga ei saa, olgu siis meditsiiniline põhjus teada või mitte. Aga veelgi tabum tundub olevat see teema, et mis juhtub siis, kui unistus on täide läinud. Kui raske on tegelikult lapsevanema roll.

Kas sul tuleb ette hetki, et tunned end laste ja (pere-, igapäeva)kohustuste vangina?

Muidugi. Ma julgen seda endale tunnistada ja siis julgen ma ka hakata mõtlema, kuidas sellest välja saada. On väikesed tähtsad rutiinid, näiteks igal hommikul üritan omaette mediteerida, iga päev pean saama kõndida värskes õhus ja pean saama endale silma päikest, või siis valgusteraapia lampi pimedal ajal. Aga on ka suured hoovused, millega saab siis kontakti, kui need väikesed rutiinid täidetud on. Kas liigud õiges suunas, kas oled tasakaalus? Kas tuleb suunda kuidagi korrigeerida?  Ja siis ongi märkamatult paremaks läinud, oled end vangist välja mõelnud ja suudad olla hea lapsevanem ja abikaasa.

Minul vähemasti on nii. Lahendustee on ikkagi enese keskne. Mitte keegi teine ei saa mind vangi mõelda ega mind vangist välja mõelda, ikka mina ise.

Kas Justin oli inimesena teie kohtudes samasugune vabadust ihkav hing nagu sina, kas see võimaldaski teil koos edasi veereda? Kas selline koos rändamine nii otses kui kaudses mõttes ongi sinu jaoks hea suhte alus?

Mäletan, kuidas üks tark vana mes ütles mulle kord: kui otsid endale kaaslast eluks, tuleb temaga kolm olukorda läbi teha. Jooda ta purju, proovi järele klapp voodis ja mine temaga reisile. Koos rännates saab teada, kes inimene on.

Meie suhe algas rännates ja sai kohe alguses ka tunda tülisid stiilis “kes on süüdi, et me ära eksisime”. Me elasime intensiivselt paari nädalaga läbi olukordi, mis lihtsalt koos elades oleks ehk paljude aastate jooksul ette tulnud. Minu meelest oli see väga hea suhte proovikivi.

Sa oled ookeanikala, mitte akvaariumikala, eksole? Ja Justin? Kas tunned vahel  hapnikupuudust, mis hetkedel?

Minule seostub see metafoor hoopis avaliku eluga, kuigi ma aiman, et mõtlesid praegu midagi muud.

Me oleme tahtnud kirjutada, ja nüüd oleme end kirjutanud avaliku elu tegelasteks. Ja see häirib meid. Me oleme sattunud akvaariumisse.   Meie ümber on inimesed, kes meid jälgivad. Jälle on mu elus olukord, kus ma olen midagi soovinud ning unistus on täitunud ja selgub, et sellel on oma hind. Kas me õpime sellega rahul olema? Ilmselt on nii, et kui me peaks Eestist minema kolima, siis on peamiseks põhjuseks see, et me ei õpi ära akvaariumikala-rolliga.

Ja ausõna, ma loodan, et ees ei oota rahvusvahelist kuulsust! Käisin just Balil reisil ja mõtlesin vaese ootamatult kuulsaks saanud kirjaniku Elizabeth Gilberti peale, kelle jalajälgi seal saarel reklaamitakse. Tõesti kahju temast, ta läks rändama, kirjutas oma “Söö. Palveta. Armasta” ja nüüd istub akvaariumis. Oma kodulinnas USAs peab ta poodi, aga isegi sinna ei saa ta minna normaalselt, sest kohe tuleb keegi telefoniga filmima ja pistab pärast YouTube´i! Meil Justiniga veab, et meil see akvaariumi-asi ainult väikeses Eestis juhtus. Pealegi on eestlased rahulikud inimesed, siin on lihtsam õppida akvaariumikala rollis elama.

Kas oled kunagi käinud psühholoogi juures või tundnud vajadust sinna minna?

Olen käinud isegi mitme psühholoogi juures, esimst korda kunagi 20ndates eluaastates. See läks minu jaoks kuidagi nii loomulikult, ma võtsin ülikoolis kõrvalaineid psühholoogiast, ja ajakirjades tööle asudes intervjueerisin lugude jaoks psühholooge. Ma adusin küll, et see on paljude jaoks justkui häbiteema, või vähemasti mugavustsoonist väljaminek, aga minule tundus see nii huvitav.

Olen teinud ka näiteks psühhodraama rühmakoolitusi.Mind on alati teater huvitanud, kooli ajal käisin näiteringis ja mingi aeg elasin igal võimalikul hetkel tädi töökohas, teatris… Teatri maagia ja psühholoogilise lahtimuukimise maagia kattuvad minu jaoks just psühhodraamas. Läbi liikumise ja läbi lugude jõuab lähemale sellele, mis su sees siis tegelikult toimub…

Kes on sinu parim psühholoog?

Kõige rohkem on mul olnud tegemist Kiira Järvega, tundsin temaga head klappi kunagi teda intervjueerides ja hiljem olen käinud tema juures nii perekoolis ka kui ka pereteraapias.

Ma ei arva, et psühholoog teab kõike. Aga ta on lugenud-õppinud ja ka oma töös pealt näinud palju mustreid, mida ta saab aidata märgata. Samas, lisaks psühholoogiga rääkimisele tuleb ise lugeda, tuleb end liigutada, tuleb puhtalt süüa… Tuleb ka näiteks massaaži saada. Füüsiline pool on mu meelest ääretult oluline, et end tasakaalus hoida.

India aašramis – kaua seal olid, miks sinna läksid, kudias see sind muutis?

“Kas süda on ümmargune?” teine osa räägib tele-reality tegemise köögipoolest ja niiöelda pattude ajast – räägib sellest, miks ja kuidas ma sellest tulenevalt Indiasse jõudsin. Mul on vahel tunne, et India oligi see koht, kuhu ma jõudma pidin, ja ma oleksingi võinud sinna jääda. Saatuses on neid hetki, kus saab valida, midagi aktiveerides ja midagi kustutades. Aga ma valisin nii, et tulin tagasi. Ja nüüd iga hommik mediteerides igatsen tegelikult selle rahu järgi, mis oli aašramis templipõrandal istudes.

„Hoia endal meeles: reisimine ON raske ja suures osas mõttetu,” kirjutan ma oma päevikusse sõnad, mida justkui jumal ülalt dikteeriks, nii kindlad ja õiged tunduvad need järsku. „Reisimisest tuleks võimalusel hoiduda ja seda tuleks ett e võtt a vaid siis, kui enam kohe kuidagi teistmoodi ei saa! Palju rohkem aega ja energiat tuleks panna stabiilse elu elamisse, mitte kogu aeg uue otsimisse.” Mõtled sa praegu nii?

Oeh, ma just tulin pikalt reisilt ja muidugi mõtlen ma hetkel just nii. Maadlesin reisi ajal korduvalt süütundega, et miks ma olen siin enda aega ja maailma ressursse kulutamas. Sain aru, et ma liigun üha enam pikkade ja väga eesmärgipäraste reiside poole. Kõige mõttetumad ja raiskajalikumad on kiired pakettreisid.

Ma loodan, et järgmine koht, kuhu ma lähen, on umbes kuu aja pikkune aašrami-aeg – ei saagi öelda, et reis! – Indias, läheksin sinna koos noorema lapse ja lapsehoidjaga. Et kirjutada seal raamatut. “Südame” kolmandat osa.

Kuidas sind on mõjutanud ema kaotamine varakult?

Kõik mõjutab meid, aga miski ei saa mõjutada rohkem kui ema. Nii ma arvan. Pealegi olin ma ema-tütar. Aga milline see mõjutus konkreetselt on, raske öelda. Mingid pidurid on minu sees vist maas, sest sees tiksub kogu aeg teadmine, et elu võib lõppeda varakult, ja parem on teha asju, mitte kahetseda tegematajätmisi.

Kui sageli praegu rändate perega, kas alati on ka lapsed kaasas? Mis praegu Balil tegite, kuidas puhkasite?

Ma peaaegu et arvan, et see Balile minek selles koosseisus oli viga! Kõige parem oli antud periood hoopis meie 9aastasele tütrele, kes elas kolm nädalat sõbranna kodus siin Eestis ja muutus selle aja jooksul nii küpseks ja kuidagi eriti heaks lapseks. Aga 5aastast ja 1,5aastast teisel pool planeeti vaadates küsisin endalt küll, et miks me nad siia vedasime. Pileteid ostes oli sees hullude hindade maania ja päikeseta talve depressioon… Aga jah, selles teostunud reisis oli mingi eksistentsiaalne äng sees. Võibolla aastaid hiljem saab aru, miks see vajalik oli. Annan oma parima, et sellele siiski põhjus leida.

Näiteks otsisime taga saladuslikku metsikut valge liivaga randa, kui selle leidsime, vonkleva mägiraja lõpus… siis sain ma närvivapustuse. See oli täis turiste, müüjaid ja mis peamine – tohutult prügi. Sest seda ei koristanud mitte keegi. Lähed ujuma, ühel pool hõljub kondoom, teisel pool vees lahti läinud suur tampoom, paged tagasi kaldale ja saad lainelt valusa laksu mingi vineeritükiga… Vaat sellisel hetkel võib tulla mingi globaalne mõistmine. Kas sa tead näiteks, et Vaikses ookeanis on tohutu suur prügimägi, suurem kui Prantsusmaa pindala? Vaat sinna tuleks šokiturismi teha, inimesed ujuma sinna visata!

Nii et on selliseid hetki, teravaid unistuste läbikukkumisi ja maailma tunnetamisi, mida vist ainult reisil saab juhtuda. Aga ma hakkan aina enam arvama, et lastele on reisimist vaja alates teismeeast, kui tasub tega õppereise, mitte eriti varem. Neile on küll vaja päikest, õhku ja liikumist, seda jah, aga eelkõige on neile vaja stabiilsust.

Milles seisneb sinu jaoks kõige suurem erinevus reisimisel koos pere ja lastega ning üksi rändamisel? Saab neid üldse võrrelda või on nende eesmärk siiski üks – põgenemine…?

Ma olen neil teemadel viimasel ajal palju mõelnud ja sain aru, et ma tahaksin lugeda mõnda reisikirja perelt, kes on väikeste lastega ümber maailma rännanud. Või siis ka ümber kontinendi, ühesõnaga selliselt perelt, kelle jaoks rännak on mõneks ajaks eluviis. Kuidas see neid on muutnud? Kas see on nende lastele head teinud? Mul on praegu alles väga poolikud mõtted sel teemal, aga see huvitab mind.

„Millegipärast kaldusin ma jälle uskuma, et reis võib olla lahendus. See on üks mu elumustreid: probleemile järgnegu laiuskraadi vahetamine“ Mõtled sa praegugi nii?

Ma ei räägiks siinkohal ainult reisimisest, vaid ka kolimisest. Jah, see on ka praegu nii. Tunnetan seda mustrit enda ja oma mehe sees. Kas on võimalik sellest vabaneda? Kas me leiame kunagi sellise kodu, kus on nii hea olla, et me ei taha sealt mitte kusagile ära minna? On see küsimus füüsilises keskkonnas või lihtsalt mõtteviisis?

Kas oleksid valmis praegu kordama seda, mida tegid 14 aastat tagasi? Võib-olla mingil teisel kujul minema eneseotsingutele, elama kuhugi kommuuni näiteks? Minema teadmatus suunas? Paljud noored naised ju teevad seda, jättes oma pere ja lapsed?

Ma oleksin väga valmis seda tegema, aga pigem läheks ikka koos lastega ja pikalt ühte kohta. Me oleme seda arutanud, et mis oleks, kui koliks perega aastaks Itaaliasse. Või Indiasse. Või siis hoopis Californiasse mingisse ökokülla.

Aga meil on siiski suhteliselt hea elu Viljandis ja aastad on ka nii palju pagasit andnud, et liiga uisapäisa me midagi ei tee, pigem lihtsalt arutame ja laseme õhku välja.

Kas kehtib see, et ennast otsima minnes on oht ennast ära kaotada?

Ma arvan, et igas uues olukorras leiad end uuesti.

Sa mainid mitmel korral raamatus süütunnet. Kuidas sulle tundub, kas see süütunde koorem on aastatega suurenenud või oled sa õppinud süüst vabanema?

Arvan, et “süü” ei ole nii väga minu teema. Pigem on “mälu” minu teema. Ma vaatan näiteks oma meest Justinit, tema katoliiklikku tausta, temas on süütundeid palju rohkem. Ja Justini ema on isegi mulle öelnud, et ta meelega lükkab Justini süütunnetesse, sest siis saab ta poja liikuma. Selline peremall. Minul seda ei ole ja ma annan ka oma parima, et minu lastesse seda ei saaks.

Kas sa arvad, et oled elus vahel eksinud või hoopiski pead eksimusi õppetundideks, arenguks? Või siiski kahetsed üht-teist ja pead seda oma eksimuseks?

Ma pean eksimusi arenguks.

Sinu raamatust tuleb välja ja ütlesid vist ka Annes ja Stiilis, et ohtlikud ei ole olemasolevale suhtele mitte uued, vaid just vanad, kunagi varem elust-läbi käinud suhted. Miks nii?

Ma mõtlesin seda iseenda kohta, aga võibolla kehtib see ka laiemalt, teiste inimeste kohta. Ja võibolla kehtib see ka laiemalt ses mõttes, et äkki kohtad kedagi selles elus küll uut, kes on aga sulle tähtis olnud kunagi eelmises elus? Ma kindlasti usun reinkarnatsiooni ja ka seda, et on mingi mälu varasemate kohtumiste osas.

Mul on seda igatahes juhtunud, et tekib mingi kummaline võimas äratundmine, justkui-millegi-mäletamine. Ja just see äratundmine ongi see, mis võib olla olemasolevale suhtele ohtlik.

Kui tihti sa ise võrdled oma praegust suhet varasematega?

Mul on ainult kaks püsisuhet olnud. Eriti küll ei võrdle, ma hakkan juba unustama, milline see esimene oli. Arvatavasti on nad mingis mõttes vägagi sarnased.

Kas oled leidnud mõne sellise võrdluse, mis räägib pigem olemasoleva kahjuks kui kasuks?

See ei ole pluss-miinus skaala. On lihtsalt erinevad kontekstid. Mu esimene abikaasa oli eestlane, ta ema oli pärit minu sünnilinnast, meil oli palju ühist tausta, aga ei saa ju öelda, kas see on pluss või miinus. Teine abikaasa tuli teiselt poolt planeeti ja teiselt poolt raudset eesriiet, me suudame ikka veel teineteist üllatada mingite iseenesest mõistetavate detailidega.

Kas Justin tõepoolest ei ole eriti armukade või jääb see raamatutes varju?

Me ilmselt toetame teineteist sellisel tasandil, kus armukadedus pole oluline. See puudutab kirjutamist. Kõige tähtsam on lugu, selle loo hääl ja selle mahl, mojo, nagu ameeriklased ütlevad. Ta on mulle just seda nõu andnud, et mine lõpuni, ole aus ja vaata, kuidas see lugu elama hakkab.

Ma ei tea küll, kas sellest on mingit suhteabi teistele, aga meie kahe jaoks see toimib. Kirjutamine tapab armukadeduse, õigemini kanaliseerib selle. “Südame”-raamatu teises osas on ju see mees… Ühesõnaga see mees. Kes vajub keskelt kokku, sest ta muutub raamatuks.

Mis sa arvad, kui palju peaks teadma oma abikaasa minevikust? Kas kõike? Kas su mees teab sinu minevikust kõike – nüüd?

Ei, ta ei tea kõike. Ma ei tea isegi kõike.

On sul olnud kunagi sügavat depressiooni?

Mulle tundub, et elu ongi kulgenud ühest kriisist teise, aga samas ei ole ma kindel, kas mul üleüldse kunagi on olnud seda klassikalist depressiooni. Sellist, et ei taha hommikul voodist üles tõusta, nagu olen teiste kirjeldusi kuulnud. Mul on pigem ärevuse ajad, kus ma pean rahu leidma, suuna leidma.

Kas kirjutamine on aidanud sul iseendast ja oma elus toimunust paremini aru saada, on see omamoodi teraapia?

Jaa, kirjutamine on kindlasti terapeutiline. Juba teismelisena pidasin päevikut ja nüüdseks olen ma aru saanud, et mulle on kirjutamine kahes mõttes oluline. See tekitab tunde, et ma olen loominguline ja ses mõttes väärt, viljakas hing – selline tulemuspõhine rahulolu, mis seal salata. Ja samas aitab kirjutamine protsessina paremini aru saada, millest sa kirjutad! Millest sa mõtled, millest muretsed.

Mis on kõige olulisem küsimus, millele sa oled vastuse leinud just raamatut kirjutades?

Viimati “südame”-raamatu teise osa lõpus jõudsin tulemusele, et kusagil on vastus kõikidele küsimustele, aga kus? Seda kohta ma otsingi. Seal on vastus näiteks sellele, miks inimesed neid tobedaid reality-saateid vajavad ja muud sellist.

Suhte lõpetamine, kas seda saab õppida? Su esimese abikaasaga võttis aega mitu aastat – kuid mis oli see viimane tilk karikas? Või seda ei olnudki, see lihtsalt kuhjus rahuliku äratundmiseni ning lõpp läks valutult?

Meil on tutvuskonnas paar inimest hiljuti lahutanud. Ja Justin just küsis mu käes, et kuidas minu toonane abielulahutus läks, kas ma hõlvasin tuttavaid oma probleemidesse. See pani mind mõtlema. Kuidas see läks? Mõnes mõttes väga suurejooneliselt, sinna protsessi oli mul hõlvatud mitu kontinenti, see tegelikult ongi kogu mu triloogia “Kas süda on ümmargune?” taust. Läbi Hispaania, Iisraeli, Valgevene, Hiina, Malaisia… Triloogia kolmas osa, India, toob taas uue dimensiooni.

Ja tegelikult olid need lahutuse aastad vägagi asotsiaalne ja vaikne aeg mu jaoks. Ma jätsin meie ühise vana tutvuskonna suures osas maha. See oli nagu mao nahavahetus, kindlasti oli see piinarikas. Aga omamoodi ilus ka, mõtlen ma praegu.  Ilmselt selline mälutüüp, et aja möödumine teeb kõik ilusaks.

„Lihast ja meelemürkidest loobumine ei ole minu jaoks küll mingi karistus. Pigem on see justkui mäng, uute reeglite ja uute piiride proovimine.On see kuuluvus, identiteedi otsing?“ Kui tihti sa piire katsetad, nii endal, kui teistel? On see piiride katsetamine mäng või enese proovilepanek – nagu oli raamatus see jõkke ujumaminek, kui sa peaaegu uppusid?’

Mus on see kihk endiselt sees, aga kindlasti on laste sünd mind muutnud. Ma pean nende eest vastutama, ma ei saa lollilt riskida.

„Ja sa oled perereisil ja vahel sa naudid seda ja vahel vihkad. Oma elu nautimise ja vihkamise vahekord võib olla umbes sama kui patuste kireööde puhul.“ Kas on nii? Kas vihkad vahel oma elu? Miks?

Ei, seda vist pole, et ma vihkan. Aga ma vahel lihtsalt usun ja unistan väga tugevalt, et kusagil mujal on parem.

Kumba eelistad, kas perereisi või üksinda rändamist?

Eelistan üksi rändamist, kindlasti, aga praegu pole mu elus aeg selleks. Ma märkasin omal ajal üksi rännates, kui hea see oli, mismoodi sa said tegeleda enese reflektsiooniga ja enda tujude kohaselt kulgemisega, see oli nagu omamoodi meditatsioon läbi värvilise lõhnava ruumi. Kui oled koos kaaslasega või koos lastega, siis käib pidev erinevate egode ja ootuste konflikt.

Laste (mitte)saamise paine – kas sellega on üldse võrreldav mõni muu tunne või see on kõige kohutavam, mis olla saab? Mis sa arvad, kui sa ei oleks seda tunnet kahekümnendates tundnud, kas oleksid praegu selline ema nagu oled?

Ma väga lootsin saada lapsi. Võibolla ilma selle ootuse-igatsuse kogemuseta oleks ma päris hull ema. Ma kipun olema liiga kärsitu ja kaks mu kolmest tütrest on vist minult selle iseloomuomaduse pärinud. Nii et me pean ikka vahel kümneni lugema ja meelde tuletama, et… seda ma ju soovisin oma ellu.

Mida tähendavad sulle lapsed ja su mees? Sinu pere. 

Mulle väga meeldib see ühise päikesepiste-meditatsiooni hetk, milleni me Justiniga kord jõudsime ja mida üritan ka “südame” teises osas kirjeldada. Me oleme saar. Mis on vahe saarel olekul ja vangis olekul? Saarel on sul silmapiir vaba, sa võid vaadata, mis suunas iganes soovid.

Kas ja kui keeruline on kirjutada raamatusse enda väga isiklikke läbielamisi ja mälestusi, arvestades, kui väike on Eesti ja kõik tunnevad kõiki?

Selles suhtes ei ole keeruline. Võibolla sellepärast, et Justin jagab mu maailmavaadet. No eks neid ole klubis teisigi, mulle näiteks väga meeldib Erica Jong, Justini üks lemmikkirjanik on Henry Miller. Inimesed, kes kirjutavad ausalt ja varjamata, tehes endast oma lugudes tegelased.

Eestist meenub mu sõber Andrei Hvostov. Kuidas ta ütles “Sillamäe passiooni” kirjutades, et ta ei proovi olla hea inimene, ta proovib olla hea kirjanik.

Kas need kaks sinu “südame”-raamatut on puhas autobograafia või on seal ka nö kunstilisi liialdusi?

Ma lausa kirjutasin kõige ette, et palun seda võtta ilukirjandusena. Minu meelest hakkab iga lugu elama oma elu, kui sa isegi üritad teda dokumentaalsena hoida. Aga siin ei olnudki see otseselt taotluseks. See on üks suur lugu, mis tõukub mu elu sündmustest.
Kas lihtsam on kirjutada endast ja enda läbielamistest või mõelda lugusid välja?

Minu väljamõeldis-suurromaan on ikka pooleli, kuigi selle idee tuli mulle juba enne seda, kui ma esimest korda abiellusin, nii et see on tegelikult minu kõige vanem kirjutamisel olev lugu. Ma olen küll avaldanud lühilugusid ja ühe pikema seiklusjutu, mis on fabuleeritud süžeega. Mu meelest on kirjutamise protsess ilu- ja elukirjanduse puhul täiesti sama. Inimesed autori peas hakkavad elama ja rääkima, neil on näod ja teod, mis on kuigivõrd sarnased autori elus päriselt kohatud nägudele ja tegudele.
Kui kirjutad kümne aasta tagust mälestust enda elust, kas elad seda uuesti läbi või see on minevik ja sinu jaoks lõpetatud lugu?

Elan uuesti läbi. See on minu meelest kirjutamise kõige suurem väärtus ja ilmselt selle nimel ma seda teengi: kui tekivad need hetked, mis elama hakkavad. Kindlasti pole need kunagi päris need, mis tegelikult juhtusid. Aga lihtsalt see võimalus siseneda… see tunne on nii eriline.

Olete Justiniga mõlemad kirjutanud oma elust väga ehedalt ja siiralt. Kui palju olete teineteisele nö ette kirjutanud, millest tohib avalikkusele kirjutada, millest mitte?

Me oleme teineteise esimesed lugejad-toimetajad, nüüd on Justinil juba eesti keel nii hea, et ta saab seda teha, ja mina loen vabalt inglise keeles.

Aga minu meelest ei ole küsimus mitte eraelulises tsensuuris. Küsimus on selles, et mis on see lugu, mida sa jutustad, mis vahenditega sa seda teed ja kas see mõjub loogiliselt. Toon ühe näite. Justin kirjutas eelmisel aastal ilukirjandusliku raamatu “Montreali deemonid” ja seal on sees üks usklik neiu Gabrielle, kelle prototüübiks olen mina. Oli üks stseen, kus Justin üritas Gabrielle´i järsku muuta mingiks sadomaso-võimumänguriks ja mul hakkas seda kohta lugedes väga halb. Minu meelest ei läinud see antud karakteri loogikaga üldse kokku, seda enam, et tegevus toimus pühapaigas. Justin muutiski stseeni ära, pani tüdruku peaga pilvedesse.

Huvitav, et niiöelda reaalelulistest kirjatöödest nagu “Minu Eestist” või “Minu Ameerikast” ma sellist näidet ei mäletagi. Ju ma ikka midagi muuta olen palunud ning vastupidi, aga see on pigem karakteri loogika ja loo loogika pärast.
Eelmisest küsimusest lähtuvalt: kas on olnud kirjutamisel mõni selline koht, millega Justin pole nus olnud või on palunud teistmoodi kirjutada? Kui jah, siis milline koht?

Viimasest raamatust mäletan pigem, et Justin pigem palus oma ülelugeja-silmaga  mõnes kohas juurde kirjutada!