Kirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.
Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.
Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.
See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.
Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame!
Ma ei oskagi lühidalt seletada seda kuristikku tumeda masinavärgi ja heleda paradiisiliiva vahel. Kulub terve raamat, et seda vastuolulist kuristikku ja kogu seda saart elustada.
Kas siis midagi sai kirjutamise käigus selgemaks? Vist siiski sai.
Aga nüüd olen ma uue mõistatuse ees. Mis juhtus edasi Indias ja kuidas sellest raamat kirjutada – sellest tuleb “Kas süda on ümmargune?” 3. osa.
—
Veel. Kristiina Ehiniga (vt “Paleontoloogi päevaraamat”) rääkisime hiljuti neil teemadel ja mind valdas äratundmisrõõm, kuuldes tema tõdemust: pole mitte mingisugust tunnetuslikku vahet, kas sa kirjutad fantaasialugu või reaalsel sündmustikul põhinevat lugu. See on lugu, mis hakkab sinu sees elama, ja see on nagunii midagi reaalsete prototüüpide ja fantaasia piiri peal olevat.
Nii et küsimused “Kas kõik juhtus täpselt nii?” ja “Kas sul piinlik pole oma eraelust kirjutada?” on lihtsalt kohatud, kui seda asja autori seisukohast vaadata. Need on küsimused, mida esitab lühikese lainepikkusega ajakirjandus. Need on asjad, mida tahaksid teada saada uudishimulikud inimesed täna.
Aga aeg läheb.
Ja kui läheb hästi, siis jäävad need lood ellu.
Mööduvad aastakümned, ja see ei ole uutele lugejatele üldse tähtis, mitu protsenti täpselt on see lugu kirjutatud reaalelust maha (küsimus, millele autor adekvaatselt vastata nagunii ei oskaks). Uutele lugejatele on oluline see lugu ise. Ja ajastu, olustik, mida see lugu peegeldab.
Muide. Mu raamatus kajastatud moel tehtud “Robinsoni”- ja “Survivori”-saadete buum on tänaseks päevaks juba möödas, saated jätkuvad paljudes maades, filmimine käib nii mitmelgi saarekesel üle ilma, aga telereitingud ei ole enam nii kõrged kui toona. Mina osalesin selles äris tippajal. Selle asemel on praegu uued tele-reality´d, praegu eelkõige “Superstaarid”. Oleks huvitav, kui keegi kusagil läheneks ka sellele staarivabriku-formaadile köögipoolelt ja kirjanikusulega.
Aga lisaks ajastule on siin raamatud muidugi ka ajaüleseid teemasid. Need on asjad, mis kratsivad alati, lihtsalt ajastu kontekst muutub.
Ma tsiteerin siin nüüd oma toimetaja Mele Pesti ühte kirja, mis ta saatis kunagi töö käigus teksti analüüsides ja kus ta tabas ühte väga olulist teemat:
“Märksõna ’himu’ on raamatus läbivalt oluline: lihahimu nii söömise kui seksi mõttes, himu lõõgastuda alko, suitsu, kanepi abil – ja nendest hoidumine. Himule järeleandmisega kaasneb häbi ja varjamine ja saladusega elamine – ja kuidas see inimest seesmiselt muudab.”
Ja teine katke Mele kirjast: “Selge see, et vii suur kamp põhjamaa inimesi ilma oma lähedasteta troopilisele saarele, lisa sinna veider saatustega mängimise kontekst ja televisioon, mis ikka kipub inimesi uimastama, ja üsna plahvatusohtlik komplekt on koos nagunii…”
Minu poolt on see kummaline olukord nüüd raamatuks vormitud.
Aitäh Mallele, kes aitas mu noorimat lapsukest hoida kõigi nende kirjutamistundide ajal,
aitäh Justinile, kes näris läbi eestikeelse versiooni ja andis hindamatut nõu,
aitäh toimetaja Melele suurepärase meta-analüüsi eest
ja aitäh peatoimetaja Kajale selle eest, et ta märkas, kui oluline on küsimus “kas peksta või opereerida” ja taipas seda laiendada.
Aitäh alati koostöövalmis kunstnikule Kudrunile, kelle pildid raamatus sees, suur tänu küljendaja Aivele ja kujundaja Annale, kelle närvid ma proovile panin õiget esikaant otsides…
Aga nüüd on kõik möödas, minu jaoks. Mina lähen nüüd südame-radadele Indiasse. Kohtume kolmandas osas!
Lugesin raamatu täna öösel ühe soojaga läbi ja tuleb tunnistada, et meeldis palju rohkem kui esimene osa. Jään huviga kolmandat ootama 🙂
Mul veel lugemine pooleli, aga siiani väga meeldis, esimene osa oli ka super! 🙂
Mul on väga hea kuulda, et see järg tuli!
Justin juba hoiatas, et nüüd hakkavad sul kõik esimest ja teist osa omavahel võrdlema. Temal juhtus “Minu Eestidega” nii.
Ja rõõm kuulda, et on raamat, mida ühe ööga loetakse. Ma lootsin, et on :).
Lugesin 1. osa ja môjus pihtimusromaanina. Mis on teisel osal ühist esimesega ? Reality show on vist midagi muud, kui oma elu keerdkäikude lahtiharutamine? Norin niisama.
Ma arvan, et omal moel on ka teine pihtimusromaan. Mul raske endal analüüsida, liiga lähedal olen.
Mina lugesin ka kahe päevaga läbi selle ja tunne, mis mind pärast raamatu lõpetamist valdas, oli kurbus. Mul oli kurb Sinu pärast, kõigi teiste selles raamatus sulle lähedal olnud isikute pärast ja natukene ka Justini pärast, kuigi raamat ju lõppes teie osas hästi. Kui esimest ja teist raamatut võrdlema peab, siis esimene oli lihtsam lugeda ja seedida, vähem oli sellist raskust ja analüüsi. Teine raamat katkendite järgi tundus mulle ainult peod ja seks, mis olid küll raamatus kajastatud, aga pigem siiski kõrvaltegelastena, mitte nii palju, kui mulle katkenditest tundub. Mina arvan, et kolmas raamat, mis kajastab Sinu eneseotsinguid-leidmisi Indias, tuleb kõige keerulisem nii Sulle kirjutada kui lugejatele lugeda, sest ma usun, et seal on analüüsi ja enesessevaatamist veelgi rohkem. Igal juhul, on hea, et Sa selle raamatusarja oled ette võtnud!
Minu kaaslane kinkis raamatu 1. osa mulle jõuludeks. Mulle nii nii väga meeldis see!! Ma olen ise ka selline seiklushimuline, reisifanatt. Ostsin siis 2. osa ka ning lugesin põnevusega läbi. Tuleb tunnistada, et kogesin nii palju äratundmisröömu (või siis muret), nii palju sarnasusi minu enda eluga. Pean silmas just seda suhete poolt.