Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 2

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Heategevus algab kodust. Meie kodu traditsioon on iga talve hakul mänguasjakasti ülekäimine koos lastega, et nad jagaksid oma asjad kolmeks: asjad, mida alles hoida; asjad, mis vaja ära visata (katkised) ja asjad, mida teistele lastele anda. Sorteerimise protsess teeb andmise protsessi ka huvitavamaks nende jaoks ja on kergem asjadest loobuda. Nii mõnigi kord vaadatakse oma asjade kast pärast veel korra üle ja tuuakse mõni asi veel nende laste jaoks, kellel pole raha mänguasjade ostmiseks. Alati on puhtam ja parem hingus kodus, kui on asju vähem. Head mõtted kipuvad asjadesse takerduma ja selles pusas kopitama minema ja muutuma pahadeks mõteteks 🙂

  2. Kogu W ongi ju eeskujul ùles ehitatud, eeskujul ja usul. Kui ema teeb ees siis lapsed juba imiteerimiseks teevad sama 😉

    Ja kui ei teegi siis àkki nad peavad ka ùle 30 saama, selleks, et selleni jòuda 🙂

  3. Meil on kogu elu üks jagamine ja järjekorras olemine olnud, nii et see on kuidagi nii loomuomane ja sissekasvanud juba. Lasteaias pidid nad teiste lastega mänguasju jagama ja järjekorras ootama, kuni teine ära mängis. Kodus jagasid nad oma mänguasju üksteisega. Ja ma ei tea, kas on seda kogukonnatunde tunnetust ja jagamise kergust õppinud nad ka lastekodus tehtud vabatahtliku töö ajal, kus mul lapsed kaasas olid ning reisidest vaestesse maadesse, kus sõitsime tavalise bussiga erinevate linnade vahet ning nad kogesid seda kohaliku inimese elu. Eks on asju, mida nad ei jaga, ja kordi, kui millegi kaduma minek on pisara silma toonud. Aga mänguasjade äraandmine, millega nad ise enam ei mängi, ei ole olnud probleem. On lihtsalt teatud asjad, mida nad ei taha ära anda, sest need on olnud kellegi kingitud või muidu mingi mälestus vist nendega seotud.

  4. Kui nad sul äkki lastehaiglat külastavad ja seal lastele mingi kommikoti viivad, siis äkki oskavad paremini suhestuda selle andmiserõõmuga. Nad teavad, et seal taga on päris lapsed, mitte müstiline “abivajaja”. Jõulude ajal mu arust on mingeid heategevusasju haigetele lastele ka. Lastekodudes ei teki vast sellist tunnetust, need on nagu suured koolid ja ühi

  5. Lilleriinil võib selles mõttes õigus olla, et lastel ongi mõnikord vaja reaalselt teada ja näha, kellele nad oma asju kingivad-annavad. Meie viieaastasele küll mõjub see, kui ta teab või on piltigi näinud, kellele mingid tema asjad lähevad. Siis hakkab ta juba agaralt soblikke asju otsima ja kokku panema ning läheb korralikult hoogu:)

  6. Laste puhul oleneb natuke vanusest ka vast, päris väikesed ei saa aru veel jagamiserõõmust. Marta võiks küll saada juba… või Anna kah tegelikult. Aga ma ei oska siin midagi eriti öelda, minu lapsel väga palju mänguasju pole kunagi olnud ja kuni ta ise nendega mängis, ei olnud meil nagu vajadust neid ära anda. Hiljem, suuremana, pani ta ise kõrvale mõned asjad ära kinkimiseks. Aga palju armsaid karvaseid läksid ikkagi maale vanaema juurde, muidugi mängivad seal nendega teised, aga see pole ikka see päris ära kinkimine. Aga siiamaani tuletatakse meelde ühte mõmmit, mis kord lasteaiateel kaduma läks. Selliseid asju ei annaks ükski laps teisele ma arvan.
    Mis puutub aususesse ja elu tegelikkusesse, siis ma arvan, sellega on nagu jõkke astumisega: voolav vesi on muutnud jõe teiseks, kui uuesti astud. Seega ära muretse, see mida sa räägid, on aus sellel hetkel, kui sa seda ütled. Ja siis, kui ütled, ongi asjad just nii. Aga eks seda tegelikku elu ongi väga raske sügavuti kajastada, parimagi tahtmise juures on see vaid virvendus, teadagi. Ja see on ajakirjanike mure ka tegelt. Võinoh, peaks olema.
    Mis saatesse teid muidu üles võeti nüüd?

  7. Vòib-olla aitaks hoopis see, et te arutate lastega selle “kingituste tegemise” vòi àra andmise pòhjuseid. Eelkòige just seda osa, mida need kingitused teevad teiste jaoks, mida see muudab nende elus. Arutada, mismoodi elavad inimesed, kellele te neid kingitusi teete ja mida need kingitused nende elus muuta vòiks.

    Nàiteks seda, et annab teadmise “kuskil on keegi, kes hoolib”.

    Sa kirjuta yks lasteraamat sellest, kuidas anda, kuidas mitte anda ja kuidas seda andmiseròòmu òppida.

  8. Ma usun samuti, et ei tasu kurvastada. Lapsed on väga erinevad ning sõltub vanusest. Lapsel on kasvamiseks ja ellujäämiseks vaja olla egoist. Tuttavad asjad annavad turvatunde ja kontrolli. Empaatiaks ja jagamiseks on vaja kas küpsust või siis kaasasündinud isikuomadusi.
    Ehk on heategevust kasulikum alustada loomisega (valmistada kinke vms) või aitamisega. Asjad on teil ju 3-e lapse peale nagunii “taaskasutuses”.

    Mina tean ka üht sellist lugu rääkida, et üks väga lahke laps sai tuttavaks väga vaesest perest lapsega ja sellel hetkel muutus laps “kadedaks”- teda niivõrd hirmutas vaesus; ja hirmust, et nüüd pole ka temal mänguasju või süüa, polnud ta nõus enam mitte midagi loovutama.

  9. Vaatame siis, kuidas meie lastel läheb, eks mingil hetkel blogin sellest taas.
    Luize, see on jõululaupäeval kell 19.25 eetris. Nagu ma aru saan, on ETV-s mitu sellist väikest saadet, mis räägivad elust eri kohtades. Ja meie pere on Viljandi saate telg. Nad käisid meiega jõululaadal, regilauluringis, ökopoes, aga ka kodus.

  10. “Seda ütles mulle juba Dima aašramis kaksteist aastat tagasi. Ma saan iga jõuluajaga paremini aru, mida ta mõtles.”
    Selginemised ja arusaamised võtavadki aega. Mõnikord jõuame mingite taipamisteni varem kui teised. Mõningateni jällegi hiljem, kui üldse. Aga mulle tundub, et kõik need taipamised on justkui küpsemise ja vanusega seotud. Kui jagan mõnda hiljutist avastust sõbrannaga ütleb too – oi, ma ka sain sellest just aru. Tahaksin, et lapsed saaksid juba mingitest asjadest seesmiselt sügavalt aru. Või, et ma oskaksin seda kohta neis puudutada nii, et nad ka märkaksid. Aga sellega vist on nii, et kõigil võtab avastuste tegemine aega. Nagu sinulgi.

Arhiiv

Hiljutised kommentaarid

Sliding Sidebar