Anna hambad

Täna jõudis raamat trükikojast välja! “Anna hambad” – müügil kirjastuse poes, lähipäevil jõuab ka üle Eesti raamatupoodidesse. See on niisiis minu tänavune lapsuke. Kui aasta 2012 algas, olid mu plaanid palju suurejoonelisemad, lootsin valmis kirjutada-avaldada ühe romaani, aga ei, elu tiksub omasoodu ja küll kunagi saan ka selle romaani valmis.

Aga 2012 on minu isiklikus raamatumaailmas “Anna hammaste” aasta.

“Mitu päeva veel, kuni minu raamat välja tuleb?” on meie praegu 5aastane Anna mult viimased kolm nädalat aina küsinud. Täna õhtul saab ta seda siis katsuda ja lugeda ja vaadata. Mõni jutt on seal sees täiesti tema ettepanekul (näiteks minu “hea kodu” naljad soovitas tema looks kirjutada.)

See on mõtteline järg “Marta varbad” raamatule. Mul on heameel tõdeda, et viimane on legendiks muutunud :). Nii ei sobi vist endal öelda, aga ma tsiteerin teisi lapsevanemaid! 🙂 Legendaarsed Marta varbad, nii nad on öelnud… Korduvalt oleme sattunud perega olukorda, kus meile astub ligi mõni lapsega (vana)ema või (vana)isa ja küsib, et kes siit teie tüdrukute hulgast on Marta ja vaat meie pere lemmikraamat on “Marta varbad”. See teeb olemise alati hästi soojaks. Raamat, mis sündis poolkogemata, sünnipäevakingiks mõeldud juttudena, aga tabas midagi olulist. Lühikesed jutud igapäevaelust, hea soe kunstnik (meie kallis Piia!) ja iga loo juures oma pilt.

Ja ma ei mäleta, millal ma täpselt seda tunnetasin, et Marta raamatule lisaks peab tulema Anna raamat. Ikka mitu aastat tagasi tekkis see teadmine, võibolla isegi kohe koos Anna sünniga. See on ju väga loogiline ja õiglane, kui ühe lapselugudest on saanud raamat, siis tuleb teha samasugune ka teisele.

Kui käisime 2010 kevadel Eesti raamatukogudes tuuritamas, siis rääkisin mitmel pool, et Justin on asunud kirjutama Annast lasteraamatut. Nii me ju toona plaanisime ja lootsime. Mäletan ka, et ühel hilisõhtul Haapsalu lasteraamatukogus istusime üleval – meie Justiniga ja tüdrukud – ning kirjutasin üles ideid, mida ajurünnaku käigus tekitasime. Et millest täpselt peaks see Anna-raamat rääkima. Sel ajal oli juba olemas pealkiri “Anna hambad”, aga kunagi päris alguses oli ka idee “Anna banaan”. Märkmik väidab nii.

Prooviski siis Justin kirjutada, aga midagi jäi neist tema visanditest puudu. “Maagiat ei ole,” ütles ta ise, ja kui mina ta visandeid eesti keelde panna proovisin, siis vaatasin ka, et midagi on puudu. See on midagi, mida ma kirjeldada ei oska, aga minus on see olemas. Võibolla ma olengi just lastele kirjutades kõige õnnelikum, vabam ja andekam. Justin arvab igatahes, et ma peaks just seda lastekirjaniku soont endast arendama. Igatahes läks sujuvalt nii, et algselt plaanitud Justini “Anna hambad” muutus meie ühiseks raamatuks ja muutus siis plaaniks, et las ikka Epp üksi kirjutab. Aga tegelikult on mitme loo aines Justini märkmetest saadud! Näiteks “Minni kiik” ja “Eesti lipp”.

Naljakas on seda raamatut sirvida ja paralleelmaailmu tunnetada. Üks on see, mis tegelikult juhtus. Teine on raamatumaailm.  Piia Maiste pildid on imelised ja neid vaadates näeb seda raamatumaailma peret. Neil on seal valge ahi, meil on oranzh, ja muud pisiasjad. Piia vaatas oma piltide tegemiseks meie fotoalbumeid ja on vahel mõne detaili üle võtnud, uude konteksti pannud. Need on naljad, millest ainult meie omavahel aru saame. Aga jah, see pole enam meie pere lugu. Siin elavad nad oma elu, neis on soojust ja ehtsust nii palju. Võiks isegi mõelda, et ma olen oma elust parima illusiooni võtnud ja paljundanud. Aga samas ütles üks kontroll-lugeja just seda, et uus raamat on “vürtsikam” kui Marta raamat, sest sees on õdede tülitsemise tasand.

Kontroll-lugejad tõid ka välja, et uue raamatu sihtrühm tundub olevat veidi vanem kui “Marta varvaste” oma, nii umbes alates 3-4 eluaastast kuni 7-8ni välja. Nojah, esimeses raamatus oli peamiselt üksainus laps ja maailm. Nüüd aga tuleb peategelasel konkureerida oma vanema õega (kellega ilmselt vanemad lapslugejad end samastada saavad). On ka lasteaiamaailm, mida Marta-raamatus polnud. On parim sõber. On probleem, et mis teha, kui su suur õde sult parima sõbranna üle võib lüüa. Ja igasuguseid muid probleeme, mis nelja-aastase inimese maailma ilmestavad.

Muide, minu laste lemmik on lugu puuksu-lõhnaõlist, kaka-shokolaadist ja pissi-limonaadist. Seda kirjutades tegin teadliku eksperimendi, tahtsingi vaadata, milline on laste reakstioon. Tõestasin sama, mis Kivirähki kirjastajad raamatule pealkirja valides (“Kaka ja kevad”). Midagi pole teha, kõige huvitavamad ja erutavamad on ikka tabuteemad :).

Mis ma edasi lasterindel plaanin… Kindlasti tuleb ka kolmandast tütrest Maria Leenast raamat ja ma katsetan praegu lugudega: mis oleks, kui kolmas laps olekski alles beebi nende lugude ajal? Edasi tekib tehniline küsimus: kelle vaatepunkti ma siis kirjanikuna kajastan? /sest see valik tuleb teha ja sellele truu olla.) Ikka beebi oma? Aga kas saaks kirjutada samas nii, et naljad kattuksid nende va 4-8aastaste huumorisoonega? Seda ma praegu üritan. Tööpealkiri on “Leena peenar”.

Ja alates jaanuarist kirjutan edasi ka Pere ja Kodu lastekülge. Et liiga tüdrukulikuks ei läheks, mõtlesin sinna tegelaseks välja ühe Jassi.

Muidugi “Anna hambad” sobib minu meelest poistele ka lugeda. (ja nii muuseas, mulle tundub nii imelik see Apollo või Amazoni kinkide jagamine, et on olemas meessoo ja naissoo maailm. Kas see juba ajast ja arust ei ole, niisugune lähenemine? Maailm on maailm.)