Justin Petrone “Montreali deemonid”
Huvitav, ka minul on justkui mingi tõrge sellest raamatust kirjutamise osas (vaata, mida ütleb Justin oma ülevaates). See ei ole lihtne raamat.
Kuidas see raamat juhtus. See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli talle peale. Ta käis eelmisel sügisel Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline… romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita… Misasja… No see on romaan Montréali linnast. …Mhm?… Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.
Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime “Montréali deemonite” maailmas.
Kui see oleks olnud minu raamat, oleks peategelane Adam läinud oma jultunud küsimustes ja ettekujutustes jumala teemal kaugemale. Ma isegi kritseldasin midagi üles, äkki läheb endal kunagi vaja. Aga see ei olnud minu raamat. Justin oli roolis. Ja me sõitsime mingil üsna ettearvamatul ja riskantsel teel. Ühest küljest teemad, mis on nii popid ja kommertslikud, et oksendama ajab. Misasi, seksisõltuvus, pronosõltuvus!? Geneetika?! Ja teiselt pool teemad, mis on igavalt esoteerilised ja uinamuinad. Mis jumala otsing?
Ja kuidas need teemad siis ikkagi kokku kapivad?Kas neil mitte erinev lugejaskond pole, nii et üks osa rahvast võõristab raamatust ühte osa ja teine teist osa? Ja lisaks kõigele toimub seksi, katoliikluse ja eneseotsingute värk kõik vaid viie päeva jooksul? Kas nii kiiresti ikka saab midagi juhtuda?… Kõik see kokku oli igatahes ebatraditsiooniline kokteil.
Kohati olin ma sellest raamatust väga väsinud ja kohati tundsin, et see on täiesti geniaalne. Võimalik, et seda geeniust ei avastata veel niipea (Justin on seda ingliseelsetele kirjastustele ja agentidele satnud, no luck). Aga võimalik, et just nii ongi hea, sest igasugune edu muutub ajaraiskajaks, teame seda vägagi hästi omal nahal pisikese Eesti kontekstis. Parem on võimalus kirjutada. Raamat raamatu haaval oma lugusid jutustada, ja ütleme, kunagi elu lõpus saabuks olukord, kui need raamatud saavad suure audientsi. Ka seesama Jack Kerouac kirjutas aastaid niiöelda tühja, ehk teisisõnu sai rahulikult uusi asju kirjutada, enne kui teda avaldama hakati. Ja praegugi kirjutab Justin uut raamatut.
Arvustusi pole veel eriti olnud, oota(si)n neid väga. Eesti Ekspressis oli, ja ma imestasin seal kahe asja üle. Esiteks – millest sõltub peategelane Adam? Arvustus väidab, et tarbib narkootikume. Aga teose tekstis on öeldud selgelt – Justin kartis, et liiga selgelt – , mis on tema sõltuvus. Hakkasin siia mõistatuse võtit kirjutama, aga see tundub liiga lame. Las jääb midagi ikka lugemiseks ka.
Teiseks, arvustus rääkis midagi sellest, et peategelasel Adamil olevat olnud ebatavaliselt head teadmised Eesti kohta. See oli küll imelik väide. Olgem ausad – Eestit ei olnudki raamatus sees peaaegu viimase hetkeni enne keeletoimetusse minekut, aga mina toimetajana palusin muuta üks tegevuskoht ja tegelane ära, Islandi asemel Eestisse, et oleks eestlastest lugejatel lahedam lugeda, ikkagi meie mees ka sees (ja mehe sekretär…). Samas ei olnud tähtis, kus see koht või tegelane on. Üks kiht raamatust on see üleilmselt ringi sebiv geneetikute kamp, konverentsiturism. (Meenus David Lodge´i “Väike maailm”.)
Ma pean ütlema, et ma sain paremini aru, mismoodi need konverentsid toimivad. See osa raamatust olevat väga tõelähedane, ja lugesin-toimetasin huviga. Seni teadsin mina ka vaid seda, et Justin lihtsalt läheb oma geenikonverentsidele ja peab sealt intervjuusid saama, aga mis seal tegelikult toimub. Nüüd ma tean. Nojah, muidugi mõningate liialdustega.
Ja üks kiht raamatust on muidugi religioosne. Ei kujuta ette, kui paljud seda märkavad, et enamik tegelasi kannavad sümbolnimesid. Leia näiteks üles, kus on neli oma usku jutlustavat evangelisti. Ja miks on Adam ikkagi Adam? (Täpsemini Adam Cruz). Osa sümbolismi toimib paremini inglise keeles, näiteks mees nimega Sinclair. (Patukott? :))
Üks kiht raamatust on aga Justini satiir, kentsakas oskus piinlikud olukorrad groteski keerata. Minu lemmikstseenid on näiteks konverentsi WC-s kolleegile vahele jäämine või siis geneetikust salanõbuga peaaegu-armuafäärini jõudmine.
Ma võiks neid kihte edasi lahata, aga tunnen, et kuidagi raske on ikkagi selle raamatu üldist mõju edasi anda. Mõju mulle endale.
Mina, muide, ei ole Adam. Ma ei ole nii üksinda, et peaksin karjuma oma psühhiaatri-jumala poole. Ma olen pigem Gabrielle, selline veidi naiivne ja samas õnnelik oma jumalaühenduse üle. Aga ma hakkasin pärast seda raamatut järsku märkama ümberringi neid märke, mis selle Adami nimelise tegelase on viinud kriisi. Maailm on täis mõttetuid töökohustusi ja small talk´i – ning laiatarbemeetod sellest stressist välja saamiseks on tarbida seksi ja vägivalda. Kaugenedes seeläbi üha enam sellest, mis tegelikult oluline.
Muide, olgu ära õiendatud, et mina toimetajana ei saanud aru, miks oli vaja religioosne Gabrielle teha poolpõrandaaluse garaazhiroki fänniks, miks oli vajalik see dekadentlik kontserdistseen, aga Justin oli täiesti kindel, et just sellist vastuolu on sinna “Montreali deemonite” maailma vaja, sest muidu kisuks liiga mustvalgeks, arvas ta. Ja tema teab muidugi paremini.
Aitab küll. Lugege ise :).
Veel täna, muide, on see Rahva Raamatu rallis odavhinnaga, homsest on see nn ralli läbi.
Algsete avaldamisraskustega suurte kirjanike klubi nimekiri on ju üüratu pikk, alustades Marcel Proustiga, kelle suurteost «Kadunud aega otsimas» ei tahtnud kirjastused sellepärast, et olevat liiga pikk (kes see viitsib seda lugeda?). Lôpuks avaldas Proust selle oma kulu ja kirjadega. Emily Brontë «Vihurimäe» kohta arvati, et on liiga melodramaatiline. See avaldati alles peale kirjaniku surma. J. Kerouaci romaani “On the road” kohta arvati muuhulgas, et on liiga rôve (graafilised narkootikumide tarvitamise ja gay-suhete kujutused). Tänapäeval ei peaks sellepärast raskusi olema. Vähemasti mitte Eestis, Kulka toetuski ju tuli vist 🙂
Mina lugejana arvasin samuti, et Adam tarvitas narkootikume. Inimesena, kes on (Jumal tänatud) narkootikumidest kauge kaarega mööda käinud, ei tulnud mulle pähegi nuputama hakata, mis aine see on, mida “Montréali deemonite” peategelane tarvitas. See detail polnud minu meelest oluline. Oli narkots. Niisiis oli Adam minu jaoks nii seksi- kui narkootikumisôltlane, üsna ebameeldiv sümbioos. Raamatu tegi huvitavamaks see ilusahingelise Gabrielle’iga kohtumine, kes tahtis Adamit aidata. Adam vääris päästmist, sest ta tahtis seda väga. Esivanemate ja geneetika teema ning naljakad kohtumised teiste naistega lisasid vaid vürtsi ja kokku tuli üks painetest pungil korralik meestekas, kus sees veel jumalaotsingud. Jôudu siis autorile edaspidiseks!
Kusagilt lugesin, mismoodi Sofi Oksanen kurdab, kui palju aega läheb turunduseks, suhtluseks, tõlkijate ja agentidega suhtlemiseks. Menukirjanikuks saamine ei tule kirjanikuks olemisele kasuks! Ausalt ka usun seda, et parem on see stsenaarium, kus rahulikult pikalt kirjutada saab. Ma rääkisin seda ka Justinile, ta algul arvas, et lohutan niisama, hiljem tuli teema juurde tagasi ja ütles, et hakkas ka seda uskuma, kui oli järele mõelnud.