Justin Petrone “Montreali deemonid”

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Algsete avaldamisraskustega suurte kirjanike klubi nimekiri on ju üüratu pikk, alustades Marcel Proustiga, kelle suurteost «Kadunud aega otsimas» ei tahtnud kirjastused sellepärast, et olevat liiga pikk (kes see viitsib seda lugeda?). Lôpuks avaldas Proust selle oma kulu ja kirjadega. Emily Brontë «Vihurimäe» kohta arvati, et on liiga melodramaatiline. See avaldati alles peale kirjaniku surma. J. Kerouaci romaani “On the road” kohta arvati muuhulgas, et on liiga rôve (graafilised narkootikumide tarvitamise ja gay-suhete kujutused). Tänapäeval ei peaks sellepärast raskusi olema. Vähemasti mitte Eestis, Kulka toetuski ju tuli vist 🙂

    Mina lugejana arvasin samuti, et Adam tarvitas narkootikume. Inimesena, kes on (Jumal tänatud) narkootikumidest kauge kaarega mööda käinud, ei tulnud mulle pähegi nuputama hakata, mis aine see on, mida “Montréali deemonite” peategelane tarvitas. See detail polnud minu meelest oluline. Oli narkots. Niisiis oli Adam minu jaoks nii seksi- kui narkootikumisôltlane, üsna ebameeldiv sümbioos. Raamatu tegi huvitavamaks see ilusahingelise Gabrielle’iga kohtumine, kes tahtis Adamit aidata. Adam vääris päästmist, sest ta tahtis seda väga. Esivanemate ja geneetika teema ning naljakad kohtumised teiste naistega lisasid vaid vürtsi ja kokku tuli üks painetest pungil korralik meestekas, kus sees veel jumalaotsingud. Jôudu siis autorile edaspidiseks!

  2. Kusagilt lugesin, mismoodi Sofi Oksanen kurdab, kui palju aega läheb turunduseks, suhtluseks, tõlkijate ja agentidega suhtlemiseks. Menukirjanikuks saamine ei tule kirjanikuks olemisele kasuks! Ausalt ka usun seda, et parem on see stsenaarium, kus rahulikult pikalt kirjutada saab. Ma rääkisin seda ka Justinile, ta algul arvas, et lohutan niisama, hiljem tuli teema juurde tagasi ja ütles, et hakkas ka seda uskuma, kui oli järele mõelnud.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar