Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.
Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).
Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek, baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).
Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Praegu olen aga Kristina kirjelduste mõju all. Hallitav, niiske ja kohati ikka väga külm? Ning kohalikud, kes igal juhul sul nahka üle kõrvade tahavad tõmmata? (Nojah, aga kus nad ei tahaks? Igal maal, kuhu reisida on meile odav, tahavad kohalikud oma manti saada sellest elatustasemete vahest. Kristinal oli raamatus hea arutlus. Miks me üldse arvame, et meid peaks sellisel odaval maal nö võrdselt koheldama, kui maailma majandus nagunii meie kasuks kaldu? Ja veel, tegelikult on ju igal pool peremehele rohkem lubatud kui külalisele…)
Vietnamile kui reisisihtkohale, sellegipoolest, raamat head maineteenust ei teinud. Ma loen küll tagakaanelt ja saan mõistusega aru, et ümbermaailmareisil käinud Adrian ja Kristina tegid oma kogemuste pühjal teadliku valiku: enamvähem soe, odav, turvaline. Nii et Vietnam pidi olema kõvasti üle keskmise lahe koht, kui nad otsustasid vanemapuhkuse-aastaks just sinna mina. Aga jah, peale jäävad Kristina katsumuste kirjeldused seal elamisest. Nagu näha, on reisimine üks asi ja kohapeal elamine teine asi. Kehtib ilmselt enamiku maailma maade ja elusituatsioonide kohta – argipäev ei ole kunagi nii veetlev, kui ta kaugelt vaadates paistab.
Ma saan aru, et see ei läinud raamatu praeguse fookusega hästi kokku, aga ma oleksin tahtnud rohkem lugusid ka sellest, kus maades Adrian ja Kristina veel rännanud on, kui pikalt, mis kogemustega. Vilksamisi lendavad läbi faktid sellest, kuidas nad töötasid vaestemajas Indias ja kuidas nad Vietnamist tulid tagasi Eestisse läbi Venemaa rännates. Kes teab, äkki Kristina ise kirjutab kunagi selle raamatu, lastega rändamisest, ja paneb sinna sisse kogu selle mälestuste-kogemuste pagasi, mis ta laiast maailmast kogunud on?
Ütlen siia otsa, et ma ei ole raamatut veel jõudnud lugeda, küll aga tegin Kristinaga selleteemalise loo, mis ilmub oktoobrikuu Peres&Kodus. Soovitan seda kindlasti tasakaalu mõttes lugeda, sest minul jäi lugu tehes peamiselt just positiivne ja helge mulje kogu kogemusest!
Oh, see, et raamat kurvameelne välja kukkus, on juhus. Ma ei tahtnud sugugi Vietnami kogemusest kurvameelselt rääkida, kuigi need emotsioonid, mis seal kirjas on, on ausad. Ma olin vahepeal ikka väga mustas masenduses, sest nii külm oli ja mis peamine – nii ebamugav oli! Lapsega oli ebamugavust kuidagi kaks korda raskem taluda. Lisaks veel kestis see pikka aega, ehk siis kui Hanois külmaks ja rõskeks läks, ei saanud ju kohe järgmisel päeval koti pakkida ja minema kihutada. Ümbermaailma-seljakotireisil on see võimalik, lapsega mitte nii lihtne. Aga, ma ei tahaks üldse seda, et Vietnam nüüd titevanematel minu masenduskogemuse tõttu sihtriigina nimekirjast maha kriipsutatakse! Lõuna Vietnamis on kogu aeg soe ja päike, sinna tasub lapsega minna! Ja ka põhja Vietnamis on lapsega väga hea reisida, sest vietnamlased jumaldavad lapsi. Vältida tuleb otse peakohal rippivate paksude hallide pilvedega talve ehk siis detsember – märts. Muul ajal on seal lihtsalt suurepärane 🙂 Ja rasedaks ei tasu ka jääda, sest kalakastme lõhn ajab südame pahaks ja kuskile peitu pugeda selle eest ka pole (küsige Manona käest, tema oskab ka kaasa noogutada oma kogemusest).
Selge, jätame meelde :). Panen ta siis tagasi rubriiki “kui piletiõnne on, võiks minna”. Aga miks te Lõuna-Vietnami ei kolinud Hanoi asemel? Kui ma mõtlen raamatule tagasi, siis seda arutlust ei mäleta. (äkki siiski oli, sorry.)
Daki, samas Peres ja Kodus peaks olema ka meie “Minu Guatemala” autori Liibüa-seiklustest, nii et tuleb meie sarja eri :).
Epp, ei ole jah seda arutlust, kuid peamine põhjus (iroonia!) oli see, et lõunas on liiga palav ja ma ei kannata kuumust ja otsest päikest! Seal on tolmune, rohkem inimesi, vähem rohelist ja rohkem kõrbe 🙂
Ei ole lõunas liiga palav ega otsest päikest. Inimesi on küll rohkem aga tolmu sama palju kui Hanois :).
HCMC on palju lõbusam kui pealinn ja rohelus oleneb linnaosast kus elad.
Hi! I’ve been following your website for a while now
and finally got the bravery to go ahead and give you a
shout out from Kingwood Tx! Just wanted to mention keep up the excellent
job!
Many purchasing addicts go on binges all twelve months extended and could
be compulisve about acquiring specified objects,
this sort of as sneakers, kitchen area spot solutions or outfits some will obtain everything at all.
for those who want a beach vacations combine to discover all sights in Central Vietnam.
As Alexa ranking is deemed one particular of the most important indicators of your website’s accomplishment in terms
of generating dollars, you must make it part of your search engine optimization approach.
We need a lot more inhisgts like this!