Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.
Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.
Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu :)). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil.
Autori isiksus. Ma juba India raamatu puhul äsja ütlesin, et selles sarjas on nii oluline autori isik(sus). Ühest küljest on iga autor mingi eluala esindaja, Kristiina näiteks on võõrtööline, selline, nagu on Eestist Skandinaaviass-Inglismaale-Iirimaale-Hispaaniasse jm tuhandete kaupa mindud. Teiseks on mingid pisidetailid, mille kaudu sa suhestud-samastud autoriga. Mind hakkas selles raamatus häirima näiteks ohter suitsetamise kirjeldamine, mida poleks mu meelest üldse vaja olnud. Ilma selle sigaretihõnguta oleks ma autoriga palju paremini samastunud, samas oli see ilmselt toimetaja valik, realistlik olustikudetail. Kolmas tasand on suuremad eetilised küsimused, mis seostuvad samuti autori isiksusega. Kui hakkad koos elama mehega, kellel on Eestis ootamas abikaasa ja laps, või kui sa valetad emale oma töökoha asjus, siis enamik lugejaid ei pea seda eetiliselt õigeks valikuks. Sama asja on ju ka näiteks “Minu Bollywoodi” autorile ette heidetud: et peategelane tegi asju, mida lugeja ei suuda heaks kiita. Samas on sellised eetilised dilemmad põnevad! Ja kindlasti pole see otseselt kriitika raamatu nö kunstimeisterlikkuse kohta. See on miski, millega raamatu peategelane sind häirib (ja asja teeb segaseks fakt, et minategelane on samal ajal ka autor reaalses elus, sest me väidame, et tegu on dokumentalistikaga…) Aga kindlasti on võimalik kirjutada väga hea raamat, mille peategelane on tavaliste eetiliste kokkulepete järgi nö väga halb, ja see minapeategelane võib võrduda autoriga. Nii et need on eraldi tasandid.
Kirjutatu tase. Kohati mulle “Minu Dublin” meeldis, aga paljudes kohtades jäid augud sisse. Mis oli ikkagi motiiviks, miks nad Annaga raamatu alguses olemasoleva turvalise töökoha maha jätsid (olles maksnud enne 5000 krooni vahetusraha)? Sellest libiseti üle kuidagi väga kergelt. Mis siis sai sellest Eestis oodanud naisest ja lapsest, kelle mehele Kristiina armukeseks hakkas? Kas mees jäi kahenaisepidajaks või klaaris oma suhted? Kui juba on mainitud fakt A, tuleks mu meelest ka B ära rääkida. Mis sai Kristiina enda tragöödiast (täpsemalt ma ei kirjuta, lugege raamatust), eriti emotsionaalses mõttes, kas ta tõesti sellele rohkem ei mõelnudki? Paar lehekülge hiljem ta juba šoppas hoolega ja jagas lugejatele ostunõu (mis minu meelest ei sobinud sinna kohta, sest olin lugedes alles tragöödia-šokis). Ja see mees, kes teadvuseta haiglasse jäi, ootasin ja ootasin ta kohta infot, kuni alles epiloogis sain teada, mis temaga edasi juhtus, aga ei mingit emotsionaalset tasandit, Kristiinapoolset tegelikku tagasisidet. Ja siis tekkis uus korterinaaber, kas ka uus elukaaslane? Sellest ei saanudki täpselt aru, kuni alles tagasivaateliselt kõrvallauses saab see selgeks tehtud.
Mulle tundub, et “Minu Dublin” on nende raamatute hulgas, mida võiks selles sarjas liigitada “rohkem isikliku elu loo” alla, aga samas ei ole tehtud valikuga mindud lõpuni. Tundub, et vahepeal on autorile või toimetajale meenunud, et peaks ka midagi mitteisiklikku kirjutama, nii ongi ostunõuannete steen sattunud traagilise stseeni järele ja näiteks täiesti kontekstivabalt tuleb sisse ajaeheartiklit meenutav peatükk Suurbritannia kuninganna Elizabethi visiidist.
Mina kui kirjastaja. Kas ma üldse tohin sõna võtta oma kirjastuse raamatut arvustades? Mõtlesin järgi ja otsustasin, et oma meelest tohin küll :). Ja ma ei teinud ju raamatut väga maha? Mul on heameel, et meie sarja ridades on nüüd ka üks meie vabariigi elu klassika, mujale Euroopasse läinud võõrtöötaja lugu, ja mul on heameel, et Kristiina lugu minu enda unustatud mälestusi taaselustas. Kindlasti on lugejatel võimalik saada endale üks (kuigi aukudega ja ebaühtlane) elukogemus ja lugemine läheb kiirelt, lõppkokkuvõttes võib öelda, et haarasin raamatu lehekülgi ahnelt ja huviga.
Kristiina kirjutas ausalt. Nii nagu oli. Pole palju meid, kes julgeksid olla tema ise. Kirjutada nii nagu oli. Sest nii oli. Kas lugejale meeldida või mitte. Selles polnud küsimus. Lugu oli aus ja otsekohene. See oli vaja ära rääkida. Aeg näitab, kas raamat oli väärt või mitte. Minu jaoks oli see väga hea raamat. Eestlasest Iirimaal. Iga kord, kui loen seda, siis poole raamatu peal ma nutan. Sest kurb on. Hea raamat on.
Jaa, aus oli küll, kindlasti. Sellepärast ma olekski lugejana tahtnud veel, kuna reegliks oli ausus (no nagu see näide, et kirjutab ausalt, et tal tekkis suhe abielumehega, aga siis pole ära mainitud, kas see jäigi kaksiksuhteks).
Mida ma tegelikult öelda tahtsin oli see, et kummaline oli lugeda Epu arvustuses, et raamatu peategelane ei käitunud teatud olukordades eetiliselt. Millest on mu arust jabur kinni hakata. Eetiliselt? Ja mis siis. Kes meist poleks teinud vigu. Käsi püsti. Paljud, meist aga seda tunnistada ei julge. Ja see, kes tahab kõigile meeldida, ei meeldi tegelt mitte kellelegi.
Sellised eetilised küsimused ongi huvitavad. Mõtlesin, kas ise oskan näidet tuua, kus on väga hea raamat, aga peategelane on pigem ebaeetiliselt käituv. Meenus Francoise Sagani “Kurbus, kummaline tunne”.
Ma lugesin seda raamatut ja täpselt samad asjad närisid mu hinge. Lapse kaotus ja elukaaslase surm, kuidas on võimalik sellest vaid paar lauset kirjutada. Ma ei näinud, et pärast seda suurt tragöödiat oleks autori elus midagi muutunud. Ta ütles, et oli paar kuud pärast õnnetust Eestis ja siis läks Dublinisse tagasi ja juba paari nädala pärast kolis kokku uue mehega. Milline inimene nii teeb?
Ta tundus nii noor selles raamatus, nii rumal. Aga ta oli juba kahekümnendate keskpaigas selleks hetkes ja see ärritas mind kohutavalt. See hoolimatus teiste inimeste suhtes oli lihtsalt hämmastav, see kuidas ta arvas, et ettehoiatamata on okei lahkuda töökohast, millega sa oled lepingu sõlminud. See kuidas ta justkui kritiseeris oma ülemust, kes oli pahane, et ta tööle hiljaks jäi…
Teisalt on see üks mu lemmikuid Minu… sarja raamatuid, sest see tekitas tugeva emotsiooni, mitte küll alati positiivse, aga tugeva. Ja see on juba midagi..
Seda on imelik öelda, aga mulle ka autor ei meeldinud (imelik sellepärast, et tunnen teda ju vaid selle järgi, kuidas raamat on kirjutatud). Moraalseid tõrkeid ei olnud, pigem tekkis küsimus lausete juures, nagu “ma olen veel nii noor, et ei hakka küll kellelegi süüa tegema”. Teiseks ei ole ma kindel, et Iirimaal bensiinijaamas töötamine kuidagi parem on kui Eestis. Et see ongi nagu seiklus. Kui elus oli rohkem, kui töö, võinuks sellest ka kirjutada.
Aga tegelikult ma arvan, et kirjastus oleks võinud paremini autorit vaida. Iirimaal elab kindlasti parema sulejooksu ja seikluslikuma igapäevaga eestlasi, kellel ka Dublinist rohkem kirjutada oleks. Sest minu jaoks oli seda vähe.
Kahtlustatav kahenaisepidaja oligi teadvuseta mees haiglas, kelle saatus lõpuks väidetavalt selgus. Kui seda raamatust ei selgunud, siis ei saa siin aususest juttu olla.
Teadja vôiks raamatu läbi lugeda, mitte niisama targutada. Siis teaks ka mis raamatus kirjas ja mis mitte.
Loen lähiajal. Aga kui kirjastaja neid kaht tegelast ühendada ei suutnud, siis kardan, et autor on need tegelased tahtlikult eraldanud. Tean isiklikult, et tegu on ühe inimesega. Selleks ei pea ma raamatut lugema.
Lisaks juba siin mainitud põhjustele häiris mind näiteks ka see, et autor omaenda valikute juures kritiseeris Anna otsust raha eest mehele minna…