Kudumine on mõnusalt teraapiline tegevus. Miks ma nüüd nii vähe koon? Ei tea, kunagi kudusin palju, jätsin kümnete kaupa kampsuneid endast maha (osa näiteks läks Rootsi müüki). Aga vähemasti mingeid lappe oma lapivaipa ikka vahel teen, silmad samal ajal lapsel või raamatul, ja plaanis on ka varsti midagi põnevamat… Kui kaua aega pole kudunud, on elus justkui midagi hõredasti.
Aga Kristi Jõeste koob vist küll kogu aeg, ta koob kõiksugu koosolekutel ja vanematekooli loengutel (uhkusega nimetan, et ta on meie Viljandi waldorfkooli lapsevanem), pärast hüppab oma imeilusa ratta otsa ja sõidab, poolik sõrmik kotis, kihnu kört tuules vihisemas. Kristi on meil kindakunstnik. Gugeldasin praegu huvi pärast, jah, tundub, et ta on üsna unikaalne selle kunstiharu esindaja. Kui ma seda raamatut vaatasin, siis ma valisin endale kindaid, iga lehekülje tagant tulid aina uued ja ilusad… Sain aru, et mulle oleks vaja ühte ilusat väga lihtsat musta mantlit, mille juures need imelised kunstiteosed särama hakkaks. Ma ei tea veel, millised. Vahele tuli suur suvi ja ma unustasin vahepeal selle teema. Aga nüüd on juba aeg…
Jutud on raamatusse kirjutanud Kristiina Ehin, kes on samamoodi siinsamas Viljandis oma seelikutesse ja ideedesse tuult kogumas. Ma mäletan, mismoodi võtsime parasjagu järve ääres päikesevanni, kui ta tunamullusel suvel sellest rääkis: tulevad lood kunagi elanud naistest, kes kudusid kindaid. Idee autor oli muide ei Kristi ega Kristiina, vaid kirjastaja. Et ei tea, mis täpselt välja tuleb, aga väga huvitav olevat igatahes neid naisi ette kujutada ja nende sisse minna…
Ja väga huvitavalt hakkasid need naised elama seal lugudes kindapiltide kõrval, arvan ma lugejana. See raamat täidab mind uhkusega. Kristi ja Kristiina on mu meelest sellised… postfeministid, ürgselt tugevad naised, väge täis, ilmaaegu rusikatega ei vehi ja ammutavad seda väge aina juurde iidsetest naiste allikatest. Muide. Kristiina teab, et naised käisid tegelikult ka Eesti esimesel laulupeol!
Raamatu kulminatsioon oli minu jaoks üks stseen Viru väravate juures, kus Muhu memm tänu oma kindakirjadele kohtus… aga ma ei räägi seda lugu lõpuni. Las jääb, pole ilus teiste puänte ära rääkida.
Ja eraldi osa raamatust õpetab sammsammult ise korralikke sõrmkindaid kuduma. Jah, nagu ma ütlesin, kududa on hea. Kui mitte ma ise, siis loodetavasti keegi mu tütardest hakkab ka raamatu seda osa kasutama.