Sõpradest, privaatsusest ja segatud dominantsusest

Lugesin just eelmise minipostituse alt Shy nimelise kirjutaja juttu, sellest kui oluline on privaatsus ja kui imelik koht on Facebook.

Ma saan sellest arvamusest täiesti aru, privaatsus on ülimalt oluline väärtus ka minu jaoks. Kuigi võibolla tundub, et mina olen nii avatud.

Aga seda, mis on tegelikult minu sees, ei saa ma sageli ise ka aru, nii et ülisuur osa on saladus nagunii. Tahame või ei taha :).

Jah, midagi ma jagan. Abikaasaga, lastega. Sõpradega, tuttavatega… kuigi ma ei teagi vahel, kas nad on ikka sõbrad või pigem tuttavad. Kas on keegi kusagil, kes saab öelda, et ta on minu hea sõber? Seda saab vist ainult Justin öelda. Vahel ma imestan, kuidas mõnel inimesel on palju südamespru ja -sõbrannasid. Minul tegelikult ei ole. Võibolla selle kompenseerimiseks ongi kirjutamine. Muide, suur osa kirjutatust jääb ainult minule. Mingi osa sellest jõuab blogisse.

Ja Facebook, see on hoopis teine lugu. Seal on üks foto, mis on minu “nägu”, aga kindlasti mu valitud-toimetatud nägu. Ma ujun seal mullitavas infomeres, ajan vahel ka mõne mulli suust välja, see tuleb ja vajub kolme päeva pärat uute mullide alla. No mis privaatsust ma seal kaotan? Ei tunne, et kaotaksin. Mu kutse, et võite mulle Facebookis sõbrakutse saata, on just nimelt nii kergekäeline, sest see pole seal mitte mingisugune eriline privaatsuse ära andmine. (Laste fotosid on minu kontol väga vähe, aga ma pole kindel, kas minu laste nägemine on kuidagi ikkagi seotud tegeliku “privaatsuse ära andmisega”).

Nii et ma saan Shy’st aru, aga minu  jaoks on privaatsus nagunii kusagil mujal peidus. Istun praegu mati peal, teised söövad kaks tuba kaugemal hommikusööki. Tavaliselt teen ma siin mati peal oma hommikust reikit-joogat. Vaat seal on uksed, mis avanemad  maailma, mis on minu oma. See ei ole mõtetevaba maailm (kuigi ideaalis peaks olema), vahel tuleb pähe väääga imelikke mõtteid ja pilte. Ma tavaliselt ei jaga neid, vahel olen isegi üllatunud, et mis see on. Kusagil seal on see päris, privaatne ja oma, mida isegi häbenen, aga samas justkui püüdlen sinnapoole.

No nüüd läks põnevaks! 🙂 Aga ma arvan, et igaühel on nii. Kusagil kihtide all on see, milleni me jõuda soovime. Kõik muu on nagunii üks paras mulistamine.

–

Aga ma võin mõningaid mõtteid jagada küll.

Ma olen möödunud sügise ja talve jooksul aru saanud, et mul on armusuhe (sõbrasuhe?) päikesega. Sügisel sündinud beebi oli, nagu mind ka hoiatati, ema psüühikale paras väljakutse. Hormoonid otsivad tasakaalu, aga päike neid aitamas pole, teda jääb iga päevaga vähemaks. Heake küll, nüüd on see madalseis möödas ja olen tagasi real. Pärast päikeselist Siinai poolsaart ja New Yorki-Californiat olen tagasi Viljandis (ma ei ole uhke kulutatud lennusekütuse üle, aga… see on pikem teema. Tänu neile reisidele sain ma hakkama ilma antidepressantideta – ma pole neid kunagi võtnud, aga seekord tundus, et jah, peaaegu, oleks vaja.)

Nüüd olen ma Viljandis teadlik päikesetarbija. Ma tean, millistel tänavatel kõndida enne lõunat ja millistel pärast lõunat, et saada päikest otse silma. Kus sobib käruga seista ja ka beebile päikest silma lasta. Mis kellaajal saab päikest vaadata pikalt ja otse (umbes tund-pool enne loojumist) ja kus mäe peal on see koht, kus seda teha saab (näiteks Laidoneri kuju juures, aga on ka muid kohti siin lossimägedes).

–

Aega on vähe, panen kirja veel ühe huvitava teema. Martal (8a) on probleeme tagurpidi, peegelpildis kirjutamisega ja üks ta õpetaja kutsus mu kõrvale ning tutvustas mulle ajupoolkerade segatud dominantsuse teemat, mis sageli väljenduvat tagurpidi kirjutamises.

Nii. Ja mis selgus. Martal on osaliselt segatud, aga MINUL on sees kõik täiesti risti-rästi.

Ma olen alati teadnud, et midagi on mus imelikult, aga ei osanud ega pidanud vajalikuks selle kohta mingeid materjale otsida.

Mul on parem silm dominantne (kumma silmaga te kaleidoskoopi vaatate?)

Mul on vasak kõrv dominantne (ealeski ei suudaks ma telefoni mujale panna kui vasaku kõrva juurde).

Ma pean kandma alati oma õlakotti vasaku õla peal.

Aga ma olen paremakäeline. (Kui võtate kätte ja hoiate õhus paberilehte, et saa kati tõmmata, siis kumma käega hoiate ja kumma käega tõmbate? tõmbamiskäsi on dominantne.)

Ja ma olen vasakujalaline. (kehalises kasvatuses tõukamisjalg kõrgushüppes ja kauguppes; kusjuures õpetaja ei uskunud, et mul on vaja teiselt oolt kõrgust hüpata, öeldes: sa oled ju paremakäeline, mis sa vigurdad! Veel teste: kumma jalaga te jalgpalli lööte või hüppate ühel jalal?)

See selgitab, miks ka mina varases lapsepõlves natuke tagurpidi kirjutasin (ühes märkmikus on see säilinud, ise ma seda ei mäletaks). Ja seletab, miks ma matemaatikat ei jaga – sest mul on nii reaalses kui abstraktses ruumis orienteerumine raskem kui nn unilateraalsetel inimestel. Kaarti lugedes ei suuda ma seda peas mõttes tagurpidi panna, vaid pean reaalse kaardi enda silma ees tagurpidi tõstma. Ja see on muidugi ammu teada (eriti mu sõiduõpetajale), et ma pean keskenduma, et välja mõelda, kumb pööre on parem ja kumb vasak.

Samas olen ma absoluutselt kindel, et mul on ka mingit tugevad plussid seoses sellega, et mu ajupoolkerad sellised omamoodi on.  Kui loen praegu, et enamasti peaks segatud dominantsus segatud olema õpirasksustega, siis mina olin kiituskirjadega õpilane. Samas, matemaaikast ei saanud ma mitte kunagi aru ja praegu imestan, kuidas ma selle ikkagi “nelja” peale aastast aastasse vedasin.

Aga igatahes on see põnev. Ja kui Marta on segatud, siis pole tal karta midagi, mina olen oma elus kenasti hakkama saanud.

PS. Täpsemal pole ise ka veel lugeda jõudnud, märksõnad on mixed/crossed dominace/laterality. Kui kellelgi on sel alal oma kogemus, siis võib siin kommentaariumis jagada. Saan aru, et enamik inimesi on puhtalt paremäelised, järgmine rühm on puhtalt vasakukäelised, ja kõige väiksem rühm on segatud dominantsuse/lateraalsusega.