Jätkan välja jäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”. /Pilt on võetud aadressilt http://inri.deviantart.com./
“Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda Obamat kõnelemas nägin, muutiski ta üleöö kuulsaks meheks. Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea oraator. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on kogemus vaid kolmanda sektori sotsiaaltööga, aga on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retooriliselt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney, ja pakub, et Obamast võiks parem populaarne telesaatejuht saada. (Seda pakkumist poliitiku suunas võib igatahes komplimendiks pidada, tipp-poliitika on ju üks suur šõu ja karismade kullaproovimine.)
Tundub, et Obamal puuduvad luukered peale selle ülekorrutatud „tal-pole-kogemusi”-sündroomi. Võiks ju luukereks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma identiteediotsimise raamatus kirjutanud juba kümme aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada.
***
Obama on oma identiteediotsingute raamatus kirjutanud ka neil teemadel. Mõtlen praegu, kui kavalalt ja samas ausalt on tema seda teinud, edastades ilma omapoolsete kommentaarideta dialoogid, kus mustanahalised omavahel arutavad. Nii saab ta välja tuua selle, mis üks või teine inimene on konkreetselt öelnud, ilma et teda ennast saaks nende väljendite pärast süüdistada. “Valged inimesed ei näe meid inimestena, paljud ei näe siiamaani.” – Vaat selline lause näiteks.
***
Edasi. Lood lasteraamatutest: kuidas ori üritas end vabaks osta ja kuidas omanik talt raha välja pettis ja siis orja ikkagi teisele mehele müüs… Ning taustsüsteem: ükski seadus ei keelanud orjade peksmist – kui ori suri, siis ainus häda omanikule oli oma vara kaotus. Seadus sätestas, et omaniku surma tõttu saavad orjad vabaks, tegelikult aga hakati sellest mööda vaatama, orjasid samamoodi edasi pärandama nagu kõike muud… Loen huviga ühe orja Matilda lugu, kes teadis seadust ja põgenes pärast omaniku surma – ta läks tagasi orjakaupleja juurde ja palus end „heale perekonnale müüa“, orjakaupleja tagastas ta aga endise omaniku pärijatele, et häid suhteid hoida.
***
Järgmiseks satun orjade põgenemislugude küüsi. „Henso teadis, et põhja põgenemine saab olema keeruline ülesanne. Ta kaks nooremat last olid vaid 2- ja 3-aastased, neid oli vaja süles tassida. Mees meisterdas suurte rihmadega koti, mille ta sai oma õlgadele visata ja korraga kahte last kanda. Ta käis öösiti koos lastega treenimas, et jõudu koguda… Nad elasid jõe ääres ja ühel ööl nad lahkusid, otse vette sumbates…“ Mõni päev hiljem, kui Henso pere oli päevavalguse eest metsas peidus ja näljast ja janust nutmas, hiilis mees ringi, kuni leidis oja. „Ja siis sai ta aru, et tal pole millegagi oma lastele vett kanda. Müts vett ei pidanud. Siis tuli tal idee. Ta võttis oma kingad ja täitis need veega.“ Nende lugu lõppeb hästi, nad suudavadki pääseda Kanadasse – see oli koht, kuhu toona suur osa lõunast jooksu pannud orjasid põgenes.”
…Ja ongi kõik. Kuna tänane katkend oli lühike, siis panen siia otsa ka paar YouTube-i videot,. Yes, we can. Kui kuulad seda, pööra tähelepanu Obama rütmile, mustnahaliste jutlustajate kultuur, räppijate kultuur… obama on selle osa.
“Ba-rack-Obama” – see laul tuletab mulle alati Martat meelde, kuidas ta 4aastaselt rokkis oma elu esimestel presidendivalimistel.
Ja siin on üks hispaaniakeelne, Viva Obama :). või üks reagge lähenemine- siin.
Ja lõpuks! Leidsin üles selle laulu, enda lemmiku.
Rosa sat, so Martin could walk.
Martin walked, so Barak could run.
Barak ran, he ran and he won,
So all our children can fly…
(Igaks juhuks natuke tõlgin ja panen tausta. Rosa Parks istus bussis selles kohas, kus mustad poleks istuda thtinud, ja Martin Luther King korraldas mustade marsid, ja Barack kandideeris… Ja nüüd me siis kõik üritame oma lapsi lendama õpetada :).