Veel üks meenutuspostitus, neid on viimase aasta jooksul siia blogisse paraku juba mitu tükki saanud…
Kattri. (Tänases Ekspressis on tema surma segasest loost kirjutatud, sealt on ka mu pilt võetud). Ma ei hakka spekuleerima, et mis siis ikkagi juhtus, loodetavasti leitakse seletus…
Mõtlesin, kui pikalt ma Kattrit tundsin.Meie tutvumine võis aset leida 1997 ehk neliteist aastat tagasi? Umbes nii. Suhtlesin Tartus Eesti-Araabia seltsi liikmetega ja sealtkaudu temagagi. Tegin temaga loo Eesti Naine ajakirja, hiljem A4 saatesse saatelõigu. Aga jäime ka niisama suhtlema, vahel jõime teed koos. “On sul aega?” – “Sinu jaoks alati, tupsuke!”
Ta oli justkui energiajaam. Ma olen maailmas ju nii palju inimesi näinud, eks teatud mõttes ole igaüks unikaalne, aga Kattri oli kohe suure tähega Unikaalne. Mingi kummaline õnneliku-inimese aura oli tal alati ümber, ja lisaks oli ta uskumatult tark. Ma ikka mäletan, mismoodi ma talt küsisin, näiteks “Kas sa selle va Aleksander Suure naise Roxanna kohta ka midagi põnevat tead?) ja ta puistas mind kohe lugudega ja faktidega üle ja kirjutas paberile peast raamatuid ja autoreid, keda peaksin lugema. Nii et meie kohtumistel oli ta õpetaja rollis, nii võib küll öelda. Mina olin küsija, kasutasin ära tema ülevoolavat tarkust, lahkust ja sooja energiat.
Taipan neid ridu toksides, et Kattri olemust on väga raske lühidalt sõnadesse panna. Kaheksast erinevast keelest tõlkis ta eesti keelde, saate aru, geenius, vaadake või tema imposantset vikipeedia-elulugu. Ja samas oli temas väike laps, kes jookseb läbi porilompide või hakkab keset kohvikut tantsima. Ka tema esinemised Eesti meedias jätsid temast võibolla liiga lapseliku ja joviaalse mulje, aga mulle tundus, et ta teadis seda. Oluline osa tema juures oli eneseiroonia, selline soe, ennast armastav, aga selle adumiseks pidi vist tema kõrval istuma. Vist. Kardan, et tekstides, näiteks Õhtulehe intervjuus, võis see kaduma minna. Nii et ma ei oska öelda, kas ta tõi islami usu eestlastele lähemale. Ja kas selle suure õnne-aura taga olid ka õnnetud hetked?
Tegelikult jäi ta elu mulle samamoodi mõistatuseks, nagu on mõistatud praegu ta surm. Mismoodi ikkagi klappis kokku kõhutantsija-karjäär ja islamiusk (nojah, klapivad ju küll, aga… aga ikkagi? Tahaks ju rohkem teada?) Kattrilt palusin Türgi-raamatut päris minu-sarja alguses, sest ma teadsin, et ta elas aastaid Türgis, töötades giidina ja kõhutantsijana (siis veel oma neiupõlvenimega, Türk). Ma arvasin, et seal oleks vastus, kes ta siis on. Veel oli tal pagasis Egiptus, Tuneesia ja Süüria ja muidugi Maroko, kus ta mehel käis (ei, see on vale määratlus, minu teada nad kurameerisid enne aastaid, kahju, et see kõik lahutusega lõppes).
Igatahes sel suvel lubas ta, et kirjutab raamatu, aga hoopis Gambiast, sest ta on leidnud maa, kus on õnnelik – aga et sinna teksti tulevad sisse ka kõik tema teised reisid ja kogemuse, mis kulmineeruvad Gambias.
Mis seal siis täpselt oli, miks just Gambias? Mina ei tea. Igatahes ei tunne ma ennast süüdi, kindlasti ma ei ässitanud teda Aafrikasse minema – ta lihtsalt andis teada, et “Seda ma nüüd teen ja sealt ma sulle oma raamatu kirjutan”. Inimeselt, kes jõudis elus tõlkida 88 raamatut, pidi nüüd tulema tema elu esimene pikk oma tekst. Ma ei kahelnud, et see tuleb hea. Pidime lihtsalt ootama, ja viimane sõnum oli, et “sebin elada ja kirjutada, sinu Tups”.
Mul on kahju. Omal kombel see eriline inimleu kulmineeruski Gambias, nagu ta lubas. Mul on kahju ka sellest tekstist, mis sündimata jäi, või õigemini, kusagil pooleli jäi. Kus? Mis sellest sai? Kuhu ta jõudis?
Ma loodan, et Kattri elu viimased hetked olid õnnelikud. Surres on kõik üksi, nagunii, nii et me ei peaks seda võtma traagiliselt, et ta niimoodi kodust kaugel läks. Kui kedagi praegu haletseda, siis meid, ülejäänuid. Sest elavad inimesed ei näe kaugele, me tahaksime kõike ära seletada. Aga siin on meil üks seletamatu Kattri. Kõike head sulle seal, kus sa nüüd oled!