“Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga tundlik,” ütlesin ma hiljuti ERR-i ajakirjanikule, kui ta küsis mult telefonitsi kommentaari, et miks ma kirjutasin alla “õnnelikuma Eesti” petitsioonile, milles nõustusin väitega, et ka gay-paaridel peaks olema õigus ametikult abielluda.
Ma mõtlesin sellele, et tõesti märkan võõraviha, pisiasjades. Eriti lastega suheldes. Kohe sellest täpsemalt, aga enne lõpetan alustatud loo… nimelt märkasin nüüd, et ERR on sellest kirjaliku uudise teinud, kus mina ütlen hoopis nii: “Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga põlglik.” St mittetolarantne mittetolerantsuse suhtes? Oksümoroon on mu suhu pandud. (See oli loodetavasti nüüd kõige viimane õpitund: alati tuleb vastata kirjalikult või küsida kirjalik tekst enne üle vaadata. Kommunikatsioonihäired on meedias nii tavalised.)
Aga jah. Tundlik selles suhtes ma olen, isegi piinlikult palju.
Näiteks märkan ma alalõpmata, kuidas Justinil on probleem Venemaa ja venelaste suunas. Meie 7aastasel Martal on siiani veel hing lahti ja talle lihtsalt väga meeldib oma vene keele õpetaja. Üritan niikaua, kui vähegi võimalik, teda hoida vene-vihast eemal, aga vahel toimub libastumine hoopis koduseinte vahel… Nimelt Justin.
Näiteks arutasime mõni päev tagasi kolmekesti, et Marta tahab laagrisse minna, aga millisesse.
“Mina läheksin hea meelega vene keele õppimise laagrisse,” ütles Marta.
“Huvitav mõte,” kiitsin mina takka ja hakkasin arvutis gugeldama. “Vaat, midagi isegi korraldatakse, eesti lapsed on seal hiljuti käinud. Aga sa oled liiga noor selleks. Ja see on üldse Venemaal, Moskva lähistel.”
“Eeei!” hüüdis seepeale Justin. “Mina ei lase mingi hinna eest oma last Venemaale!”
Oi, ta sai mult selle eest. Kõigepealt ma kiitsin Marta kuuldes, et Venemaa on tegelikult tore koht ja see on lihtsalt issi hirm, sest ta vaatas lapsena palju Ameerika Bondi-filme. Siis pärast, kui Marta oli kuuldekaugselt väljas, sai Justin veel… no palun jäta see hirm, see eelarvamus, lase oma lapsel kasvada ilma selliste seemneteta hinges.
Muidugi ei ole see lihtne. Waldorfkoolis tegin 10-11aastaste klassis inglise keele tunnis kord mängu, kus lapsed pidid kordamööda klassi ette maakaardi juurde tulema ja rääkima, kuhu nad oma unistustes reisida tahaksid. Väga innustav mäng oli, ainult et üks poiss teatas: “Kuhu iganes, mitte Venemaale!”
“Miks sa siis nii ütled?”
“Venelased vägistasid Eesti ära.”
Jah, sellised hetkel on väljakutse inimeseks ja õpetajaks olemisele. Et… mis nüüd öelda?
“Mina arvan, et need ei olnud mitte venelased, vaid viltu keeranud nõukogude võim,” ütlesin ma. “Mina isiklikult tunnen mitmeid väga sõbralikke ja toredaid venelasi ja mina kavatsen just varsti Venemaale reisile minna.”
“Julged või?”
Jah, julgesin, käisingi peagi neljapäevasel reisil Moskvas (ja Justin oli ka, võite ta muljetest lugeda ta blogipostide sarjast) ja nii mõnigi laps küsis koolis enne meie minekut: “Kas teil hirmu ei ole?”
Võibolla muudab mu positiivne tagasiside midagi nende maailmapildis?
Seesama Marta lemmik, särtsakas vene keele õpetaja kurtis õpetajate toas, et mida vanemaks lapsed saavad, seda vähem tahavad vene keelt õppida. Et küll inglise keele õpetaja elu on lihtne, mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem tahavad seda keelt õppida.
Ma saan ju aru küll, kust see viha ja pahameel tuleb. Ajalugu.
Aga ma ei taha olla selle diskursuse osaline.
“Miks on täna leinalipud väljas?” küsivad paljud lapsed täna, 14. juunil.
Mis sõnadega me seda neile seletame?
Marta on nüüd hoopis ratsalaagris, nii et mina ei seleta hetkel midagi, aga ma tean, et varem või hiljem pean ma talle küüditamisest rääkima. Ma üritan selle sõnastada nii, et ta ei saaks mitte veneviha-annust sellest infost. Mina nimetangi seda “kiiva kiskunud nõukogude võimuks”. Ja Siberis käinute mälestustes kordub enamasti ikka see, mismoodi lihtsad venelased meie omi aitasid, näljasurmast päästsid.
//
Ma panen siia nüüd väikese teemakeeru. Ei hakkagi seda uuesti sõnastama, avaldan hoopis ühe oma kirja, see on Andrei Hvostovile, tagasikajana tema intervjuule, mis ilmus Põhjarannikus: http://pr.pohjarannik.ee/?p=1124
“Hei. Ma sain mahti seda artiklit lugeda ja see pani mind mõtlema ühe vastuolu peale. Kuna see haakub ka ühe minu enda pooliku projektiga, nn noorsoojutuga, siis tahaks asja edasi mõelda… See jutt on mul seotud Jüriöö ülestõusuga (ja ajarändamisega), mõeldud noorele lugejale.
Aga sinu vastuolust. Ühest küljest sa tahad, et eestlased ei kaoks ja oled selle jaoks isegi MTÜ asutanud, eks… Ja oled ju nõus: et eestlased ei kaoks, selleks tuleks lapsi ja noori kõnetada. Neile kirjutada raamatuid, tänu millele oleks nad uhked, et nad on eestlased.
Samas on see nn eestlaste vabadusvõitlus (ja selle jätkuna jüriöö ülestõusu romantiseerimine) “ühe hulluarsti fantaasiarikas tõlgendus”, või kuidas sa intervjuus täpselt ütlesidki. Mulle meeldis su “Mõtteline Eesti” ja see, kuidas eestlased olid seal näidatud ilma selle vabadusvõitluse fluidumita…
Aga – rahvuse uhkuseks on ju neid tõlgendusi vaja? On vaja näiteks segasest 1343. aasta seisust võtta üks selge joon ja jutustada üks seikluslik lugu, mis tänapäeva noort kõnetaks. Ja NB – ise sealsamas intervjuus ütled, et sa kasvasid eestlaseks tänu Enn Kippeli jt rahvusromantikute noorsoojuttudele?
Minu küsimus: kas niimoodi saaks rahvustunnet luua, et ei valetaks, ei astuks nn ajaloolise tõe vastu? (ok, kõik ajalooainelised jutustused on mingist otsas valetamine), täpsem küsimus: kas on võimalik niimoodi rahvuslikku uhkust tekitada noores lugejas, et see ei oleks samas vaen kellegi vastu (no antud juhul sakslaste vastu)? Või on igasugune rahvuse sünd läbi ajaloo nagunii seotud vastandustega ja sealt ka võitlustega, ühesõnaga kogu selle paksu verega, mis viib paratamatult võõravihani ja uute konfliktideni?…
Kui sinnamaani mõtlen, siis võibolla jätangi üldse selle jutustuse pooleli, või jätan sealt ära ajaloolise loo ja patriotismiõhutamise ambitsiooni.
“Ma olen ajaloos pettunud,” ütles Kurt Vonnegut, ja mulle tundub täna samamoodi…”
//
Selline oli kiri, Andrei vastus mulle ei aidanud ka väga edasi. Mainitud noorsoojutt on pooleli ja jääbki pooleli nii kauaks, kuni ma ära tunnetan, kas mina pean õigeks üritada patriootlikkust õhutada, või ei pea.
Olen end tabanud sageli mõtlemas sellest, et eesti rahvus, võibolla igasugune rahvus on defineeritud suures osas läbi võõraviha ja vastanduste. Venelaste vastu, sakslaste vastu. Ja ma saan aru, et see kellegi-vastu-enda-defineerimine on vajalik rahvuse ellu jäämiseks. Mul käivad aga peal suured küsimuste lained: kas rahvuse säilimine on prioriteet? Mis on elu väärtustes minu jaoks prioriteet? Mida oma lastele eelkõige õpetada ja milliseid lugusid üritada kirjutada?
Veel laiemalt võttes on kogu elu üks suur enese rühma defineerimine teiste vastu, teiste taustal. Gayd versus heterod. “Ökohullud” versus “normaalsed”. jne. Kas üldse saabki oma lapsele tolerantsust õpetada? 🙂
(Foto on võetud blogist http://marriagerights.wordpress.com)