Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.
Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.
Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni.
Hea küll. Täna. Unustasin enne üles panna kuulutuse viljandlaste jaoks, et täna, Suurel/Vaiksel Reedel on Viljandis india taimetoitude ja bhakti-joogha õppimise päev, seda viivad läbi mungad Krishna-keskusest Tallinnast. Keda huvitab, tulge kohale huvikooli Jakobsoni tn 47, algab kell 11, jooga ja taimetoidud on tehtud kella 16ks, siis algab kirtan ehk mantrate laulmine ning küsimustering, kella 18ni. Minimaalne annetustasu selle päeva eest on 8 eurot.
Mina igatahes lähen. Mured ja tasakaalutus kipub südamesse.
Eile hommikul oli selline hetk, et olin üksi kodus ja tundsin, et lained hakkavad üle pea kokku lööma. Kas ma saan õpetaja ametiga koolis hakkama? Kas ma saan uue raamatu kirjutamisega hakkama?… Minu meelest käivad need lained paljudel inimestel, ja nn tänapäeva eestlased (- nõme fraas, aga üsna täpne) kipuvad sel puhul väljast abi otsima. Näiteks sensitiividelt. Ma olen üritanud jõuda sinna, et seest ja väljast tähendaks sedasama. Väliselt ei lähe ma kusagile, raha ei maksa kellelegi, aga abi ma ju küsin, omaette istudes, ning ma ei arva, et see olen lihtsalt mina ise, kes aitab.
Mu meelest on tähtis see pöördumise akt ise, sellega ma puhastan mõtteid, jõuan sigrimigris selleni, mis muret teeb, pean ehk natuke pingutama, et see sõnastada, aga see on hea pingutus. Omamoodi ehk spirituaalne trenn, nii probleemi üles leidmine kui ka julgus “kellegi” poole pöörduda ja sellega enda ühisosa “kellegagi” tajuda.
Vahel ma pöördun selle kellegi poole ilma nimeta, vahel ütlen “hea vaim”, või mitmuses, vahel jumal, jumalad. Eile hommikul pöördusin Sathya Sai Baba poole. Mismoodi on tema seotud üleüldise jumalusega, mis kusagil meie kohal ja sees on – eks selle vastuse võib mitmet moodi sõnastada ja mina siin ei hakka proovimagi. See ei ole nii lihtne, on mitu koolkonda ja mina kirjutan sellest sigrimigrist kunagi raamatu.
Sai Baba keha on viimastel nädalatel olnud väga haige, aga kui ta on jumalik, siis võib temale ju “helistada” ikka? Mulle meeldis ühe kaas-aašramlase ütlus, et palve saatmine on justkui jumalale helistamine: valid, millisele jumaluse aspektile sa oma mure saadad, siis paned oma energia ja siiruse sisse, ning kõne lähebki läbi. Näiteks kui vajad armastust, siis ehk otse Krišna poole, kui vaja takistustest läbi saada, siis Ganeša jne. Eks see inimene oli hinduistliku traditsiooniga, aga mulle sobib see, mismoodi nad tolereerivad ja sobitavad kõik kokku, ei ole “üks jumal”, on “üks suur jumalus paljude nägude ja vormidega”. Mina olin mures Sai Baba pärast, võtsin kõne talle.
Ma tegelikult soovitan hädas inimestel otse ühenduda, mitte sensitiivide poole esimese või teise lahendusena minna. Vähemasti proovida ise, paljud inimesed on ise kõikvõimsad ja ise enda nö sensitiivid.
See võib pisarad silma tuua, ja kergenduse, mingi kummalise lahenduse-tuleku tunde.
Ja pole ime, et mul tuli pärast seda väga hea koolipäev, ma tundsin, et olen õiges rollis, ja sain kuidagi iseenesest ühe võtme kätte. Kõigi nende laste südamed on vaja võita ükshaaval, tasapisi, üks süda korraga, neist aru saada. Ja raamatuga sama asi, igal peatükil on oma süda, korraga tuleb keskenduda sellele, võita see süda, ja siis edasi minna. Pole mingit suurt ja üldist muret, see suur pilt moodustub pisikestest sammudes. Eks see ole seesama lähedale vaatamine, mitte suure pildi pärast obsessiooni sattumine… Seesama õpitund.
Aga Sathya Sai Babaga on tõesti kummalised lood. Eks see ajas ka juba öösel une ära. Ma sain aru, et ükspuha, mis saab tema kehast lähipäevil/-nädalatel, minu jaoks on nii tema surm kui ülestõusmine imed.
Lühidalt: ta sattus haiglasse 28. märtsil, kui mina seal olin, ja hetkel on olukord kuulutatud ülikriitiliseks. Kaks artiklit, üks eile õhtust ja teine täna varahommikust.
Ime on see, kui ta niisugusest seisust välja tuleb, organid ei funktsioneeri, ainult süda veel lööb, aju kohta on info segane. Ime, sest 86-aastane mees on vana mees. Samas, sarnaseid imesid on varem juhtunud, ta on tulnud näiteks halvatusest välja.
Minu jaoks on aga omamoodi ime ka see, kui nüüd selgub, et Sathya Sai Baba maine keha on surnud, läinud. Ma vaataksin kogu seda olukorda ja tunnistaksin: kuidas ma tahtsin sinna tagasi minna ja tundsin sel kevadel, et enam seda edasi lükata ei saa. Mõistus ütles, et aega on ju veel küll, on ju ennustatud, ta ise on ka lubanud, et peaks elama 96aastaseks, küll jõuab. Aga ma läksin.
Praeguse seisuga oli see tema eelviimane daršan (templis inimestega kohtumine), kus ma andsin edasi kirjapaki eestlastelt. Ja tema viimasel daršanil osalesin ka, isegi kommi sain :). Olid suured korvid india maiustusi, mis käisid kõigepealt õnnistuse jaoks Sai Baba käte alt läbi ja siis tõid seevad (vabatahtlikud templitöötajad) need korvid rahva hulka jagamiseks. Mõnes kohas läks vaat et kismaks, meie Anuga lihtsalt istusime, aga millegipärast tuli korviga tädi meie juurde, otse meie nina alla.
Siis tulid järgmised päevad, kui daršanid jäid ära ja algasid kuulujutud, ja algasid huvitavad protsessid inimeste südametes (ka loengutes toimuvad arutelud ajasid mõtte parajalt krussi).
Armastus on ilmselt alati kahetasandiline: armastad inimest ja armastad seda suurt hoomatavat jumalikkust tema sees, millega sa ühisust soovid tunda. Pole erinev ka see armastus, mida need kümned tuhanded parajasti aašramis viibijad tundsid oma guru Sai Baba vastu. Armastada seda, et temas on jumalikkus suuremas koguses kui teistes, see on üks tasand. Aga armastada seda vana meest lihtsalt inimlikult, nagu oma vana isa või vanaisa… Ja muretseda ta keha pärast, tunda ette leina ta lahkumise pärast, seegi on ju normaalne.
Kui mina nutsin tol hommikul katusel, koos dr Raoga “surmaga leppimise mantrat” korrates, siis mina nutsin korraga kahel põhjusel. Detsembris surnud papa ja parajasti operatsioonile viidud Baba sulasid täiesti kokku. Papa ja Baba, suurt vahet ei ole.
Nüüd ma mõtlen, et kui Baba läheb oma maiselt teelt lähiajal, kui see minugi poolt tunnistatud daršan oli viimane, siis on minu südames rahu ja lõpetatus. Ma ei jõudnud oma papat viimaseid kordi ta teadvusel oleku ajal vaatama, kiire-kiire oli, ja ma polnud seda endale päris andeks andnud. Muidugi oli hea, et ma jõudsin poolteist tundi enne ta surma, siis kui ta juba koomas oli ja võibolla ikkagi kõike kuulis-nägi, seda meie ei tea…
Igatahes on sel kevadel aašramis juhtunu mulle märka. Kas Sai Baba tuleb sellest olukorrast eluga välja või mitte – igatahes on see olnud erakorraline, mitte Puttaparti linnakese argipäev. Kujutan ette, mis seal praegu toimub, nagu uudistest lugeda saab, surma-ootus-uudistega seoses on alanud palverännakute mass sinna… kui raske seal füüsiliselt mul võiks praegu olla. Meie olime seal perioodil, kui rahvast oli “vähe”, kui oli lihtsalt üks tavaline kevad.
Soovin selle blogi lugejatele vaikset ja mõtlikku reedet, ootust täis laupäeva ja siis… eks ikka rõõmuküllaseid ülestõusmispühi.