Puhastumas (ja Sai Baba kirjadest)
Ma olen tegelikult praegu kolmeks päevaks Lusika tervisetalus, 22 kilomeetrit Viljandist Mustla poole. Olin paastumispäevade eest kunagi ette maksnud, aga siis juhtus vanaisa surm ja ma tühistasin oma päevad… Siis arutasin siinse perenaisega, mis teha, kas vahepeal lapseootele jäämine on paastu takistajaks. Otsisin ka ise netist infot ja jõudsime koos järeldusele, et ma ikkagi teen paastu, aga mitte vee/tee oma. Olen idusalati peal. Kui tagasi koju lähen, siis jätkan taimetoiduga, sest minu kindel usk on, et see teeb mind aašramisse mineku ajaks puhtamaks seesmiselt, nii et kõik seal veedetud hetked oleksin võimalikult vastuvõtlik sealsetele energiatele.
Pealegi lasin just oma hemoglobiini kontrollida, see oli 125 ehk superluks. Mäletavasti eelmisel suvel oli mul hemoglobiin madal ja pärast seda hakkasin liha sööma.
Täna on mul kirjutamine edenema hakanud, kuigi iiveldushood käivad peal. On see nüüd paastust või rasedusest või minevikus lendamisest…
Eile võtsin siit küünla ümbert ringist kaardi. Ja kaart ütles “Lase minevik lahti, ela tänases”. Kui see kaart polnud juhuslik, siis mida ta küll mulle öelda tahtis? Mu raamat räägib ju minevikust, kuidas ma saaks selle praegu lahti lasta, kui ma just pean sellest kinni hoidma ja selle ära kirjutama? Mhm.
Muide, ma tahaks juba ainult ilukirjandust kirjutada. Aga ees on need asjad, mis on pigem tõsielulood. Süda 2 ja süda 3 ja Ameerika 3 on vaja lõpetada. Ja tegelikult tahan ka meie peagi hoogu võtvale lapsepõlvelugude sarjale kirjutada kunagi enda lapsepõlvest. Aga küll oleks hea ja vabastav kirjutada midagi, mille prototüübid on suvaliselt liidetud ja lahutatud…
Kirjutan suure talumaja allkorrusel, siin on küünlad, meeldivalt jahe õhk, suurte akende taga on tihaste söögilaat, põrandatel ja madalatel diivanitel on lambanahad, ja siin meetri kaugusel minust on altar, kus igasugused pühakud reas. Hea on olla, kuigi jälle iiveldab. Toakask hingab, kell tiksub, samovar koriseb, minu arvuti klõbiseb, väljas säutsuvad linnud. See ongi õnn. Olen üksi suures ruumis, vahepeal käib keegi vaikselt teed võtmas – majas on peale minu veel kolm naist, aga siia ruumi nad ei tule. Eks igaüks on oma koha leidnud.
Ma tahtsin lõpetuseks veel öelda midagi neile, kes tahavad mulle Sai Babale mõeldud kirja kaasa anda. Päris palju meile olen saanud ja kõigile oma aadressi andnud, aga neljapäevaks polnud postiga veel ükski kiri minuni jõudnud. Täna kahe nädala pärast astume lennukile, nii et… kel vaja on, see paks nüüd saatma. Ja on küsitud, mida ja kuidas kirjutada. Ma lisaks ka küsimuse, et kas kirjutada. Kas on olemas miski, mida sõnastada oskad? Kirja keel ei olevat oluline, väidetavalt ta mitte ei loe, vaid tunnetab need kirjad läbi ja need viiakse edasi kusagile ruumi, kus on suur energia (soovide täitumise energia), kunagi hiljem need põletatakse ja nad muutuvad pühaks tuhaks vibhuutiks.
Oluline läbi mõelda, mida sa maailma headelt jõududelt palud. Pigem ei midagi konkreetset, vaid just seda, mis on konkreetsete asjade taga ja mis tegelikult edasi inimest viib… Ma mäletan eelmisest korrast ühte kirja, selle autor ka ütles mulle, et ma võin seda lugeda (muidugi sa võid oma kirja eraldi ümbrikusse panna ja kinni kleepida; ühtegi teist kirja ma lugenud ei ole). See tema kiri lihtsalt kirjeldas olukorda, aga seal sõnade taga oli palve, et olukord peaks muutuma (tegu oli autori haige lapsega). Kuidas see peaks muutuma, see ei ole meie otsustada. Aga mul on heameel teada, et praeguseks on see laps saanud terveks, võibolla oli ka see teadmine, et Sai Baba võttis kirja vastu, põhjuseks, miks vanemad olid nõus riskantse operatsiooniga, mis ta parandas.
Minu arust on ka minu soov täide minemas. Ma soovisin maailma mõista ja suuta sellest kirjutada nii, et ka teised seda paremini mõistma hakkaksid.