Rõõmsamal lainel
Vahel on justkui kirjutamisblokk, näiteks praegu. Mida ma tahtsingi öelda? Paneme siis lihtsalt uudised kirja.
– Ootame uut lapsukest oma perre, peaks sündima septembri alguses või, arvestades varasemaid enne-tähtaega-tulevaid-tütreid, pigem augusti lõpupäevil. (Kommenteerida ei saa, aga ma tean, et siia alla tuleks rida õnnesoove ja ma tänan teid nende eest!)
– Indiasse lähen ikka, juba kahe nädala pärast, aga reis on tehtud võimalikult turvaliseks, algne plaan minna Dehlist edasi rongiga asendus siselennuga. Samal ajal, kui mina ja (siitsamast blogikutse kaudu leitud) Anu Indiasse jõuame, on seal suur kevadine püha holi, kui pillutakse tänavatel värvipulbreid. Soovitan panna guugli pildiotsingusse “Indian holi” ja nautida vikerkaarevärvides pilte. Kunagi sõitsin ma just holi ajal Bangalore´ist Dehlisse, mind oli hoiatatud, nii et teadsin rongis istuda võimalikult uksest kaugemale ja oma fotoaparaadi mäsida riidepuntra sisse ja panna koti põhja. Peatustes hüppasid holitajad sisse, jooksid vagunit mööda ja viskasid pulbreid. jne… Täpsemalt saab lugeda kunagi mu reisiromaaninduse kolmandast osast.
– Olen olnud inglise keele õpetaja ja sel nädalal jaganud ametit Justiniga. Tema muljed eilsest tunnist on siin. Mul on ka muljed, aga ma pole veel valmis neid jagama.
– Ja olen olnud justkui mingis kasvu- ja kogumisefaasis. Ma arvan, et vanaisa kaotuse lein on kaugemale jäänud. Jaanuaris USA-s juhtus midagi mu sees, ja nüüdseks olen aru saanud, et ma olen edaspidi julgemalt oma tee käimas, niimoodi kaugemalt hakkan ma neid (famiiljat) paremini mõistma-tolereerima. Ma tahaks julgustada kõiki käima oma teed, mitte üritada teiste meelde järgi olla, teiste ootustele vastata. See ei õnnestu nagunii. Vabandust, nüüd läks klišeeks kätte.
– Viimase aja raamatusoovitus: Viivi Luige “Varjuteater”. Ja Justini “Minu Eesti 2” ka 🙂