“Söö. Palveta. Armasta” menust

Panen siia minu Õhtulehele toksitud vastuste pika versiooni :), lehes ilmusid need lühendatult. Küsimused Kaire Kenkilt.

Kirjastaja Epp Petrone , miks Elizabeth Gilberti raamat “Söö. Palveta. Armasta” on miljonite naiste seas nii populaarseks lugemisvaraks osutunud?

“Väga paljud naised samastavad end tema raamatuga, igaühel on elus olnud probleeme ja nad otsivad neile lahendusi. Elizabeth julges hakata oma elu muutma ja kuna ta tegi seda eksootilises ümbruses ja eksootiliste detailide abil, siis põimuski tuttav ja tundmatu kokku – ja see meeldis lugejatele. Itaalia toit, India aašram ja Bali ennustaja, kolm väga tugevat märki, lisaks veel peategelane oma abielu lahutamas ja kriisis… Kõik eduks vajalik on juba olemas. Kirjastaja maksis talle käsikirja esimest 50 lehekülge lugedes suure ettemaksu, et ta saaks minna oma reisile. Samas ei osanud ilmselt mitte keegi kujutada ette seda fenomeni, mis juhtus. Elizabeth Gilbert on ise seda hiigeledu oma uues raamatus kirjeldanud: see on nagu vaala luukere vaatamine loodusmuuseumis, sa saad korraga hoomata ühte sajandikku, aga seda, kui suur see tegelikult on, ei suuda sa hoomata.

Minu meelest on raamatul ka ülimalt tugev pealkiri, nagu väike katekismus. Lugesin just ühte kirjastamismaailma analüüsi, et kõige paremad on kolmesõnalised pealkirjad, milles on palju tegusõnu. Ja need on ju kolm kõige olulisemat tegusõna, mis meil üleüldse on.

Mulle tundub, et üks põhjus, miks see raamat nii oluline on – tänapäeva inimestele on tegelikult kõrgemad jõud väga olulised, nad otsivad vastuseid küsimusele, et kas meie igapäevase olemise taga on midagi-kedagi suuremat ja jäävamat. Ja siin, palun väga, on iroonilises keeles kirjutatud raamat sellest, kuidas ühel tavalisel naisel hakkas järsku jumal peas rääkima. “Äkki on skisofreenia?” viskab ta ise nalja, aga ikkagi usub ka. Inimestele on jumalat vaja ja ilmselt läbi selle raamatu on väga paljud leidnud oma kokkupuute oma jumalaga. Mulle väga meeldivad need kohad tekstis, kus autor on Indias ja lamab pimedal katusel tähtede all, õppides minnalaskmist ja andeks andmist… Meil kõigil on elus midagi, millel me peaksime minna laskma, ja Gilbert puudutas meis seda, loodetavasti õpetas midagi.

Selle raamatu müügiedu on igatahes ülisuur. See ilmus aastal 2006 ja mis on praegu NY Timesi ja portaali amazon. Com edetabelite esinumber – ikka tema! Mu meelest on ta absoluutses tipus olnud kauem kui ükski teine raamat läbi ajaloo.

Kusagilt lugesin ka ütlust, seoses raamatu esoteerilise poolega, et “Söö. Palveta. Armasta” on nagu täiskasvanute “Harry Potter”.
“Saladust” ja  “Videvikku” ma pole lugenud, ei oska eriti võrrelda, aga eks need üleloomulikud jõud ole ka seal saagas mängus. Öeldakse, et ratsionaalsuse ajastu on läbi. Minu enda India-lugudes (praegu kirjutatavas “Kas süda on ümmargune?” teises osas) on samuti müstilisi juhtumeid tulemas.

Sina oled ellu viinud ka “Söö.Palveta.Armasta” nö.eesti moodi. Mis on sellise kannapöörde tegemise jaoks kõige olulisem? Piisav rahavaru? Kaaslase olemasolu?

“Olen tõepoolest kunagi kriisis olles põgenenud kodust välismaale, isegi mitu korda, esimene osa mu triloogiast “Kas süda on ümmargune?” on ilmunud ja hetkel töötan ma teise osa kallal, kus osa tegevust toimub samuti India aašramis. Ma ei propageeri põgenemist, aga ma arvan, et parem on julgeda edasi minna kui kannatada vanas ja ebasobivas olukorras.

Mul on heameel, kui lugejad võrdlevad meie raamatuid, neis on sarnaseid jooni küll. Üks erinevus on see, et kui Gilberti raamat on lineaarne lugu, siis minu hüppab tegevus mineviku ja tänapäeva vahel. ”

Mis arvad, kas täiesti nö. pea ees vette hüpates ja enda järelt kõik sillad põletades saaks selline tüüpiline endassesulgunud, kohmakavõitu suhtlemisega ja pidevalt muretsev eestlanna maailmas hakkama?

“Meie kirjastuses on mitu raamatut veel sellistelt autoritelt, kes põgenesid kodust seoses kriisiga: “Minu Kolumbia” ja “Minu Alaska” algavad õnnetust armastusest, “Minu Hispaania” algab sisemisest kriisist: tööl on jama ja tulevik on ette määratud… Nii et saavad kindlasti ka eestlased maailmas hakkama ja kindlasti saab igaüks oma elu muuta. Selleks ei pea muidugi laia maailma minema, aga sageli on füüsiline reis abiks muutumisel.

Mulle meeldib üks ütlus: et mida suuremas kriisis sa oled, seda suurem on pärast kaev, mida oma rõõmuga täita saad. Võibolla need raamatud kõik julgustavad elu muutma, elu embama, isegi kui haiget vahel saab.”

Lugejad on väitnud, et “Söö. Palveta. Armasta” on üks paremaid mediteerimise õppimise raamatuid. Kas raamatu abil, nö. ilma guruta on võimalik mediteerima õppida?

“Elizabeth Gilbert võib omamoodi guruks küll olla, läbi raamatu õpetada. Mõni koht on seal tekstis selline, et võib mõne lugeja lükata teisele tasandile – aga eks see lugeja peab ise selleks valmis olema.

Mu enda meelest saab mediteerimist õppida väga hästi mõne puu all voolava vee lähistel ja selleks on vaja lihtsalt proovida. Toetada selg vastu puud, istuda lootoseasendis ehk rätsepistmes, peopesad taeva poole, hingata rahulikult, lasta pilk ähmaseks ja oodata, kuni kõik mõtted ära lähevad. Mulle õpetas seda jõe ja puu kombinatsiooni muide üks tarkpea Indias.”
Kas “Söö. Palveta. Armasta”-t võib pidada sügavalt naiselikuks raamatuks ja võrrelda näiteks “Saladusega”?

“Minu mehele näiteks meeldis “Söö..” raamat küll, kuigi ta küll avaldas imestust, et miks küll nii nõme avalause. “Ma soovin, et Giovanni mind suudleks…” Et sellega ta ju peletab meeslugejad kohe minema.

Muide, Gilbert töötas varem aastaid ajakirjades, mis eelkõige meeslugejatele mõeldud, minu meelest on tal kohati täiesti mehelik huumorimeel ja julgus. Ja see, et tekib kriis, kus vanamoodi edasi ei taha ja uutmoodi ei saa ja siis on vaja seda lahendada… see on ju revolutsioon, kindlasti meestele oluline maailmalähenemise viis.”

Mis tuleb pärast söömist, palvetamist ja armastamist?

Siis tuleb abielu! Ma nautisin väga Elizabeth Gilberti järgmist raamatut ka, seda tõlgib praegu Varrak-kirjastus eesti keelde, inglisekeelne nimetus on “Committed” ja jutt seal on sellest, mismoodi abielus pettunud Elizabeth peab uuesti abielluma ja uurib läbi erinevate kultuuride ja ajaloo, mis see abielu üldse on.
Ma loodan, et ta muudab oma põhimõtteid või siis lihtsalt kuidagi juhtub nii, et ta saaks kunagi siiski lapse ka. Sest see oleks väga hea teema jätkuraamatuks tema sooja irooniaga stiilis.