Eales ei tea, kus on rahapada
Mulle tuli jälle see uskumatu lugu meelde. Lugesin äsja ilmunud Saaremaa ajalehe artiklit, see räägib minu ja Justini külaskäigust Orissaarde, ja seal on see uskumatu lugu samuti mainitud, sest jagasin seda rahvaga kohtumisel.
Just selsamal päeval kaks nädalat tagasi olin jõudnud esimest korda elus Kaarma külla. Stephen ja Ea peavad seal praeguseks juba päris suurt kuulsust kogunud GoodKaarma seebikoda. Kunagi olin ma seal Kaarma mail oma unistustes ja unenägudes…
Kes on lugenud “Minu Ameerika 1” või minu blogi 2005. aasta suvest, see ehk mäletab, et mul oli New Yorgi lähistel elades täiesti sundmõte-unistus, osaleda oksjonil, mille infot Stephen vahendas: nende naabertalu. (Otsisin üles, raamatus on see lk 222.) Stephen saatis pilte ja mina muudkui unistasin ja kombineerisin. Mul oli väga kindel tunne, et see on üks eriline koht. Et me saame seal õnnelikuks. Nojah, Justin siiski ei olnud nõus laenatud rahadega ja ilma kohta nägemata mingil oksjonil osalema, oksjon kukkus tookord läbi ja hiljem müüdi see maakoht soomlastele, kes üldse selle vana maja maha võtsid, kuhu mina oma vaimusilmas plaanisin meie kodu.
Mul on meeles, et nägin tookord ühte tähenduslikku und, selle oma uue Kaarma maatüki peale hakkasin istutama mustsõstrapõõsaid ja kui labidaga kaevasin, tuli välja rahapada. See oli muidugi metafoor, nagu unedes ikka. Minu varandus on Eesti, ma pean sinna tagasi minema, et head asjad juhtuksid.
Aga jah, selsamal Saaremaa päeval kaks nädalat tagasi… räägib siis Stephen mulle: “Ja vaat siis üks soomlane ostis maa ära ja mingid kohalikud töömehed hakkasid seal kaevama ja tuli välja rahapada.”
Oot, mis rahapada? Päris rahapada või?
Ja oligi nii – vaadake ise http://www.postimees.ee/?id=123657 Kaarma rahapada, mille leidja, töömees labidaga, sai Eesti läbi aegade suurima leiutasu, pool miljonit krooni… Ma ei olnud seda uudist märganud. Kui Stephen nüüd rääkis, olin ma nagu ära tehtud, nagu ise mingisse uude unenäkku sattunud. Aga nii see oli!
Öeldakse, et inimestel on mingid teetähised ja teesuund ette antud, aga samasse kohta pääsed samas suunas erinevaid teid pidi. Kui me oleks Saaremaale kolinud, ei oleks ma kunagi Tiinaga kohtunud ja Tartus Petrone Printi praegu ei oleks, aga ilmselt oleks Petrone Print ikkagi sündinud, Saaremaale. Oi, kui paljusid inimesi ma Tartust ja ka vist Viljandis ma siis ei tunneks! Aga samas, tõesti, Saaremaal augustis neli päeva veetes kohtasime inimesi, kellega rääkides oli tunda: nemad oleksid olnud meie igapäevasõbrad selles teises paralleelreaalsuses, mida mitte kunagi ei juhtunud.
Ja vaat seal Saaremaal sai üks tubli töömees ehitada omale maja selle aardeleiu rahadega, ja minu lemmik vana maja kadus maa pealt ära, ja soomlane ehitas uue maja selle asemele… Igasugused kinnisvara-vangerdused juhtusid, meie jätsime endast jälgi Tartusse ja Setomaale, kohtadesse, mida oleks võinud ka hoopis keegi teine puudutada meie asemel.
Stephenile tegelikult meeldis hoopis see mõte, et võibolla tuli rahapada välja ainult tänu sellele, et vana maja maha lõhuti. Detaile ta ei tea, pajaleiust kuulsid nemad, hiljem ja pigem külajuttude kaudu ja eri versioonides, mis sest, et naabrid (Eesti naabrid pole ju nii lähestikku…). “Võibolla oleksid sa, Epp, siin lihtsalt elanud ja mitte kunagi teadnud, et sa elad varanduse peal?”
Oh, see kõik ajab pea segi, kui sellele mõelda. Aga eks seda vahel ikka juhtub, et miski tuletab meelde juhtumata jäänud alternatiivreaalsuse :).
Igatahes, kes läheb Saaremaale, minge rahapaja leide vaatama, need on seal muuseumis väljas.
See on ulme, ja sul on annet! 2ra siis uute unen2gude puhul ootama j22, mine kontrolli ise ikka 2ra j2rgmisel korral!
Uskumatu lugu! Ma ostsin korteri tsaariaegsesse majja ja leidsin põrandat üles võttes 10 pennise Soome mündi aastast 1899. Noh, pole just päris rahapada, aga alguseks käib kah 🙂
Kuule, ma peaaegu päris kindlasti kirjutasin Sulle sellest rahapajast tänavu kevadel, kui me Katiga Kukel käisime! Aga äge lugu jah.
Uhh! See ju samast sarjas, aga kordades kangem, Sinu 500 Euro/Saksa marga looga Kanaaridel.
Mõtlemisaine pikaks,
Kas Setomaa suvetalu müüte ka millalgi maha?
mina jälle. ega see ometi polnud maja, mille lähedal olid põlispuud ja väike kivist sepikoda?
Seto maja kohta… Me ei jõua sinna sageli, aga oleme seda korda teinud ja ta on meile armas. Oleme küll vahel mõelnud müümisele või üürimisele, seoses peal käiva igatsusega elu lihtsamaks saada. Samas meile meeldib Setomaal ja sel kohal on meie meelest väga hea aura, mitu head peatükki raamatuid on seal kirjutatud :).
Saaremaa maja kohta, seal olid ja on jah põlispuud, nt sinna keerates on suur tamm. Vaat ma ei tea, kas sepikoda oli, seda nii täpselt ei mäleta. Tegelikult on mu vanas postkastis ilmselt siiani Stepheni saadetud pildituurid alles, aga pole aega seal otsida.
Miks sa küsid, kas tead seda kohta. Sinna on nüüd üks uus suvemaja ehitatud.
vat siis, külmavärinad jooksid üle keha seda lugu lugedes..
sellepärast tulebki mehel usaldada naise intuitsiooni. et kui naisel tekib tunne mingi koha/asja suhtes, siis tasub mehel teda usaldada ja uskuda. näiteks kõrbes vaatab naine kaameli ja koorma üle, ja ütleb, kas see koorem jääb pidama, ning mees ei lähe enne teele, kui naine on õnnistuse andnud..
mul on ka selliseid kogemusi olnud, kus mul tuleb mingi tunne peale, ja nii, et nüüd mu mees usub alati, kui ma räägin, et mul sisetunne ütleb, et…
aga üldiselt ma olen alati imetlenud seda julgust sinu juures Epp. Kuidas sa tihti ütled, et sul oli millegi suhtes sisetunne ja sa tegid seda või teist.
Julgust oma sisehäält usaldada tuleb mul veel õppida. harva, kui sisehääl on nii tugev, et teda eirata ma ei saa..
arvatavasti tean. olen seal majas käinud suvel 2006, tähendab – kui see on SEE maja 🙂 (kui “suure” tee pealt ära keerata, siis goodkaarma on esimene teeots paremale, siis tuleb 1 talu paremal ja kõnealune koht oli veel edasi minnes vasakule – vähemalt nii on mul meeles) mulle ta ka väga meeldis, ja sepikojake oli eriti tore. ühes toas ripnes laes juhtme küljes see kopsik, mille sees juhtmed ühendatakse, ja selles oli pääsukesepesa.. aga tal olla olnud väga tõsine vammikahjustus, ma muidugi omast käest ei tea, kas just letaalne.
tookord mõtlesin ka, et see võiks ju meie maja olla. rahapajast ei osanud ma aga undki näha 😀 sellest vahvast leiust lugesin eile siit.
Sinu looga meenus mulle meie maja ostu lugu. Nimelt ostsime mehega oma esimese maja ja hakkasime kovasti remonti tegema. Remondi kaigus leidsime seina seest maksudeklaratsiooni (tax return) aastast 1967, see maja on samuti ehitatud 60-ndatel, seega need paberid kuulusid algsetele majaomanikele. Eriline oli see leid sellepoolest, et minu mees on maksuametnik (accountant). Seega tundus nagu miski oleks tahtnud meile edasi oelda, et oleme leidnud ENDA KODU.