Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Viljandi on elamiseks väga armas linn, väike ja turvaline. Sobilikud koolid ja erinevad võimalused lastele vabaaja tegevusteks. Inspireeriv keskkond. Miks mitte jäädagi paika, lastele on stabiilsus kindlasti ainult kasuks. Ja nagu sa isegi ütled, saab ju Ameerikas käia nii jõulude ajal kui suvel.
    Mis meikimisse puutub, siis mina olen selle tänaseks minevikku jätnud, ainult huulepulka veel kasutan. Terve elu olen arvanud, et värvimata silmadega ei sobi kodust välja minna, selline põrsa tunne oli kohe alati kui värvi peal ei olnud. Aga 45-aastaselt lõpetasin igasuguse
    silmade värvimise, sest see tundus äkki nii mõttetu. Sinul on ju suhteliselt tumedad ripsmed, ma arvasin, et sa ei värvigi ennast. Usu mind, see kuidas enda värvimata olekut tajud, see tuleb sinu enda seest, teised seda nii ei näe. Meikimine on nõmedalt tüütu tegevus ja kui ükskord sellest vabaks saad, siis tunned ennast kindlasti palju paremini 🙂

  2. Ma meigin end tavaliselt esinemiste puhul, enne võis vist mulje jääda, et kogu aeg.
    Aga vaat see (kevadine?) AnneStiili meigivaba päev pani mind küll mõtlema – kas enamik naisi tõesti meigib end iga päev? Mulle mõjus see kampaania tegelikult pigem vastupidiselt, pani mõtlema, et peaks vist ka :).

  3. Tere Epp!

    Millegipärast mina just kujutasingi ette, et Sa ei meigi end ning siis Pärnus Sind lõpuks ka elusast peast nähes sain justkui kinnituse oma ettekujutlusele. Seelik oli väga kena.

    Pärnust veel: väga tore oli Teid seal kohata. Olen ju Teie mõlema raamatud läbi lugenud ning blogi ka jälginud (kokku on see ju üks pikk lugu), seega oli tunne, et ma nagu tunneks teid, kuid samas olete ikka täiesti võõrad. Kohati tekkis lausa “jälitaja” tunne. Aga kui Minu Eesti 2 ja Minu ameerika 3 ilmuvad, ostan kindlasti. Anna hambad muidugi ka.

    Päikest ja nobedaid näppe!

  4. hei, mina olen ka 36-ste klubist ja samad probleemid. alates sellest ajast, kui sain 30 olen mõelnud, et nüüd peaks alustama meikimise ja välimuse eest hoolitsemisega. kõik need kreemitamised ja värgid, mida naised vist tavaliselt teevad. aga ei ole olnud seda jaksu ja tahtmist. aga alati, kui kohtan mõnd väga ilusat ja hoolitsetud ja meigitud naist siis mõtlen, et hakkan ka. aga mõtteks on see siiani jäänud. äkki alustame 40-selt?

  5. Sa oled üks väga tegus naisterahavas. Teed palju, jõuad palju (pean silmas lisaks kõigele nüüd ka käsitöö tegemist). 🙂
    Kolimise kohta ütleksin nii, et ka meie pere kolis palju kui lapsed olid väikesed ja tegelikult oli see lastele ikka väga suur stress (isegi kui see kohe välja ei paistnud, sain ise sellest alles tükk aega hiljem aru). Laste jaoks on kindlasti parim see, kui neil nüüd on üks kodu, üks kool ja lasteaed.
    Ja vanaema juures “maal” (Ameerikas) käite te ju niikuinii edasi. Ega paljud Eestis elavad vanaemad oma lapselapsi tihedamini ei näe.

    Viimase kommenteerijaga nõustun, et olles lugenus aastaid Su blogisid, olles lugenud läbi nii SInu kui ka Justini raamatud, on tekkinud tunne, nagu tunneksin teid. Tänaval kohates ütlen kindlasti “tere!”. 🙂

    Jõudu teie perele, sest eks uus algus on ikka raske!

  6. No mulle on kogu aeg tundunud, et sul on tark mees :)))!!! Muidugi on see õige – jääda paigale, sirutada oma juuri kohas, kus need nagunii juba olemas on, anda lastele võimalus tajuda tõelise kodu tunnet. Nagunii te käite ja reisite, aga päriskodu võiks olla ikka see koht, kuhu te saate midagi anda. Midagi, mis jääb. Eestis on see võimalus ju miljon korda suurem kui Ameerikas. Seal olete te sisuliselt kaks liivakübet miljonitest, aga siin sõltub teist nii palju, te saate oma energiat, ideid ja ettevõtlikkust rakendades nii palju ära teha – pisikeses Eestis paistab silma ka see, mis suures Ameerikas lähimatelegi märkamatuks jääb. Siin jääb teist märk maha, see on kindel. Miks siis rabelda, lennelda, otsida, muuta? Käia saab kõikjal ja teha saab kõike – selleks, et ikka ja jälle koju tagasi jõuda, oma päriskohta. Kui juba Justingi tunneb, et võiks, siis olete ju järelikult Päris Oma Kohas? Minu meelest on metsikult rikkad need lapsed, kes saavad ellu kaasa turvalise lapsepõlve – armsa, kindla ja tuttava kodu, mille lõhnad ja hääled jäävad mällu kogu elusk, natukene muinasjuttu, palju armastust, hulga kindlaid peretraditsioone. Need on asjad, mis aitavad ka aastakümneid hiljem hakkama saada. Teil on praegu kõik võimalused olemas oma lastele sellist lapsepõlve pakkuda, patt oleks seda kasutamata jätta.
    Jaksu ja rõõmu elust endast!

  7. Tore postitus. Haige olla on tõesti mõnikord väga tore, eriti kui tegu on külemtusega. lürpida sooja teed ja mõelda omi mõtteid.
    Mina olen küll veel 34, aga tunnen ka, et ei jõua end paljusid asju teha, sealhulgas end meikida. Kõht on suur (ootan last) ja selga pole ka enda graderoobist enam panna. laenasin sõbrannalt raseda püksid ja teiselt sõbrannalt suure nr nr 46 sooja hõlsti. ja siis, kui mõnda elegantset rasedat linna peal näen, mõtlen, vauu! – tahaks ka nii ilus ja hoolitsetud olla.
    aga reaalsus on see, et ei viitsi. nii palju huvitavamaid asju on ju teha.. näiteks praegu haigena teki all olla ja sidruniteed lürpida ja omi mõtteid mõelda on ju palju huvitavam kui kreemidega mötserdada ja ennast tuunida.

  8. oot mitu aastat tagasi see oli, kui ma sulle rääkisin telerivaba elu mõnudest? tere tulemast klubisse 🙂 (mul endal küll juba vist aasta teler nurgas, a ma endiselt ei lase ennast sellest eriti segada…)

  9. Lohutuseks ütleksin, et teema huvitab meediat ikka. Aga selle ürituse puhul peeti asja vist liiga “kohalikuks” ka… Erameedia üldiselt väga ei liigu niiviisi küll.
    Loodetavasti ei unustanud kõik teid siiski. Kui kohalik kobruleht mingi vabanduse leidis, siis on asi muidugi kuri küll.

  10. Sakala tuli kohale siiski, Liisi Seil jättis maal kartuli panemata :).
    Aga ta andis meile hüva nõu: septembri algusesse ei tasu üritust planeerida, sest sel ajal on uudiste laviin, parem teha selline asi suvel. Ja teiseks, pühapäeval, eriti põllutööde hooajal, ei tasu ajakirjanike oodata.
    Kas vastab tõele, Luize? 🙂
    Ja muust asjast kirjutan pärast uue postituse.

  11. Kui kodus pole netti, pole ka skype’i — kuidas siis lapsed vanaema ja vanaisaga suhelda saavad?

    Aga muidu jõudu ja jaksu! Viljandi paistab tore koht olevat, väikeste lastega elamiseks lausa idülliline.

  12. Kui Seil plaanis septembris kartulit panna, siis on ehk paremgi, et ta põllule ei saand… Aga ehk ikka oli võtmisega tegu 🙂
    Mis septembri algusesse puutub, siis on tal ilmselt õigus küll. Ehk pühapäeva osas ka, aga vaevalt nüüd põllutööde tõttu. Aga mine sa tea, ehk on eesti meedias tõesti maalähedasi ajakirjanikke rohkem.

  13. Kas mina olen ainus, kellele tundub veider mõte, et “peaks nagu selle meigindusega mässama, aga pole eriti aega, ehk varsti ikka hakkan” jne? Epp, sa oled ja jääd ilusaks ja su ilu on kohe päris kindlasti kusagilt mujalt pärit kui kreemitopsist või lauvärvikarbist. Kui nahk hakkab kuivama, pane kreemi, kui on lustakas peotuju ja tahaks olla natuke keegi teine, värvi mida iganes — aga muidu, unusta ära! (Tead ju küll: kui kõht on tühi, söö, kui väsimus tuleb peale, maga – ja muud kunsti õnnelikuks eluks polegi.)

  14. Luize, tegu tõesti oli kartuli võtmisega!

    Mele, tegelikult enamik kõige paremaid ülesvõtteid on mul hetkedest, mil mul meiki peal pole. Pärnu kohtumisõhtu pildid olid lihtsalt sellised, et hakkasin muretsema… Aga vastus on ehk hoopis pikemates unetundides?!

    Mari-Ann, kontor asuks meil sellises kohas ja on sellise auraga, et lapsed käiks seal ka iga nädal, annaks skaipida sealt ka.
    Aga üks omamoodi küsimus tekkis ennist – kas on võimalik kasutada lihtsalt tavatelefoni, ilma digiboksita (teleka ja netita). Justin enne küsis minult, et kas selline pakett ikka on olemas. Ma arvasin, et ju ikka on – me pole veel uurinud. Aga on ju?

  15. Kuna mul on üsna heledad ripsmed, siis ripsmeid värvin küll alati, kui kodust välja lähen. See ei võta üldse aega, kuid teeb silmad suuremaks ja näo ilmekamaks. Huuli meeldib mulle ka värvida.

  16. Vot, tehke mulle palun selgeks miks televiisori vaatamine on halvem kui raamatute lugemine või filmide vaatamine? Raamatuid ja filme te ju ka ei vaata suvaliselt vaid valite väärtuslikud. Miks televiisoriga nii teha ei saa? Ma alati imestan kuidas inimesed uhkustavad lugemisega aga näed tv-d vaatavad valimatult. Ma ei saa aru kuidas mõni discovery programm kuidagi halvem on kui näiteks mõni esoteeriline raamat? Minu jaoks kõlab tv mittevaatamisest kiitlemine samamoodi kui keegi ütleks, et raamatuid ta ei loe kunagi – ajaraiskamine.

  17. Sellele saab mitmest otsast vastata, ja ühest otsast muide nõustun täiesti sinuga!
    Lugedes pead kasutab rohkem oma fantaasiat, pead rohkem pingutama, et pilte luua.
    Aga filmiDVD ja teleka vahe… Peamine vahe on see, et telekat vaadates saab alguse harjumus, mis enamasti päev päevalt ja nädal nädalalt kasvab, üha rohkem tunde on telekas lahti ja vaadatakse valimatult (mulle tundub) ja muututakse erinevate programmide sõltlaseks. Kui lastega majas on see harjumus, siis on seda väga keeruline muuta.
    Lisaks veel see, et filmides ja raamatutes pole reklaame, enamikus telekanalites (vist) on.
    Mu meeles on internet ka samasugune ajasöödik nagu telekas ning samamoodi tuleb end distsiplineerida ja vaadata, et üle ei kasutaks.
    Mina tõesti praegu unistan sellest, et kodus poleks kumbagi ja oleksid raamatud-filmid.
    Kui ma elaksin üksi, siis võiksin küll proovida sadu digikanaleid ja väärtfilme :).
    PS Katrin, sulle jäi enne vastamata. Mul on väga hästi meeles, kuidas sa siin blogis ütlesid kunagi “Epp, sina vana roheline, miks sul koju telekat vaja on” ja mina seletasin, et Justini integreerimiseks Eesti ühiskonda :). Nüüd tundub, et tal on kogukonda piisavalt ümber ja saab intergeeruda ka ilma telekata.

  18. Mina arvaks, et nii internet kui telekas pakuvad võimaluse nii suurtele kui väikestele enesedistsipliini arendamiseks. Et tõesti vaadata ainult väärt saateid, mõelda vaatamise asi põhjalikult läbi ja nii. Enda pojul me laseme teatud asju telekast vaadata (meiega koos või teatud multikat, vahel…enamasti ta nuiab küll ETV telelavastuste DVDsid) ja internetist ma vahel otsime päevateemalisi pilte või videosid (poisslapsel reeglina masinatega ja loomadega seotud).
    Ma natuke pelgan, et mis saab siis, kui “moodsa elu ahvatlused” on lastest teadlikult eemal hoitud ja siis ühel hetkel laps need avastab….teleka ja interneti avastab kindlasti.Kas see laps suudab siis vahet teha väärt saatel/sisukal veebilehel ja rämpsul? Või kas ta oskab oma ajakasutust planeerida? Kahtlen.
    Aga Epp, teie lapsed on nii telekat kui veebi näinud, nii et ilmselt teil seda probleemi ei teki 🙂

  19. Vaat oleme siin ju praegugi netiajaraiskamise libedal teel… 🙂
    Keelatud vili on magus, nõus. Meil on see telekast võõrdumine nii rahulikult ja kogemata läinud. Praegu on nad vaimustuses sõpradega mängimisest ja laste kogukonnast, see ongi kõige parem asi, mida oma lastele soovida. Ja meil on siin näiteks üks sõber-perekond, kellel pole telekat (kunagi olnudki), Marta oli öösel nende juures ja teatas mulle pärast, et ma võiks ka küünlavalguses muinasjuttu rääkida – vaat tema on hetkel sellise eluahvatluse leidnud :).
    Catalina, ma arvan, teil ka ju kõik hästi. Peaasi on tasakaal. Ma tean samas ka paari sellist peret, kus telekas käib kogu ärkvel oleku aeg… Vaadake, et kogemata selliseks ei muutu! Aga te nagunii ei muutu :).

  20. Heheee…me ise arvame, et laps just hoiabki selliseks telekas-kogu-aeg-taustaks-käib pereks muutumas, osalt vähemalt. Rohkem tähelepanu enda käitumisele ja suurem enesekontroll, sest ei saa ju halba eeskuju anda 🙂

  21. Tuletan meelde, et foto peal paistab väsinud (ja meigiga üles löömata) nägu rohkem välja kui päriselus. Seega, ilma paanikata!

  22. Käsitöö meeldib mulle ka väga. Oleks seda aega rohkem (eksole!). Mulle meeldib just see, et ma päriselt näen millegi valmimist. Kuna tööd teen peaga (noh, valmivad ka tekstid), siis ma ikkagi ei saa seda tulemust reaalselt ja füüsiliselt käes hoida. Oehh… peaks kas või salli kuduma. Nüüd tulevad agad: aga töö, aga kool, aga magistritööd peaks hakkama kirjutama, aga trennis tahaks ka käia… Ja lõpuks tekib tunne, et “jätke mind rahule!”, mis sest et see olen ainult mina ise, kes end rahule ei jäta…

  23. Mina ka ei saa aru neist telekavastastest. Mulle ei meeldi, kui telekas pidevalt mängib, kavast saab ju järele vaadata, kas tuleb mõni hea saade ja selle vaatamine siis vastavalt ette planeerida, nii endale kui lastele. Meil hetkel praegu selline elutempo (töö, väiksed lapsed), et ausalt öeldes pole ei tea mis ajast telekat vaadanud — suvel ei tule sealt ka midagi — aga KUI juhtumisi tekib aega nt pealtnägija jaoks, siis aparaat vähemalt on toanurgas olemas. Mulle ikkagi tundub, et ilma telekata jääb nii endal kui lastel pikemas perspektiivis osa infost saamata.
    Minul ei lubatud lapsena eriti telekat vaadata (kardeti silmade, kiirguse ja jumal teab veel mille pärast) ja mu mees imestab siiani, kuidas ma ei tea Buratino tunnusmeloodiat ja vaimukaid kilde vene multikatest. Mul on nagu osa taustsüsteemist puudu.
    Küünlavalgel muinasjutuõhtuid saab teha ka telekaga kodus.
    See telekavastasus on äärmuslik lähenemine ja mulle lihtsalt äärmused ei meeldi, eelistan pigem mõõdukust.

  24. Ma ei tea, kas meesinimesel siinkohal kommenteerida sobib, aga…
    Meigist:
    Istusin Haapsalu kohtumisel tagareas, prillid olid autosse jäänud. Epp tundus noor nägus _kirjanik-kirjastaja_ olevat.
    Kui meigitud naisi tahan vahtida, siis raamatukokku ei lähe.

    Viljandist…
    …ei tea ma midagi. Aga kui pärast kohtumist ja raamatulaata abikaasaga Haapsalus jalutasime, siis saime aru, et Haapsalu ei ole ikka üleüldse eesti linn (pigem rootsi), nii-nii teistmoodi. Ja ma ei arva, et me meelemuutus Epu Haapsalu-kohtumise sissejuhatavast “viisakuslausest” (“…sooviksime ühe aasta Haapsalus elada”) põhjustatud oli. Aga kui oleksin sunnitud kolima, siis elada võiks seal seal kindlasti.

    Telekas ja nett…
    on tänapäeva keskkonna osa. Mõõdukus on mõistlike meetod.

  25. Haapsalus oligi natuke meiki ka peal 🙂
    Me vist ütlesime, et tahaks vähemalt ühe suve seal elada. Ja tõesti! See pole vaid viisakuslause. Haapsalu lasteraamatukogu, mereäärne, kogu aura… Haapsalu on koht, mille valiks! Top-kolmes kindlalt Eestis meie jaoks.

  26. Eks seda ole siin vist juba mainitud ka, aga minu arvates ei ole eriline kunst elada tänapäeval kõike eitades: ei mobiili, ei internetti, ei FB, ei telekat…. Kunst on see, et sa elad tänases keskkonnas, kogu selle infokülluses, kuid suudad selle sees teha tervemõistuslikke, õigeid ja vajalikke valikuid. Minu arvates peaks me seda oma lastele näitama, kuidas eristada olulist ebaolulisest, mitte seda, kuidas eemalduda ja kapselduda. Aga mulle lihtsalt ei meeldi äärmused, kui me oleme siia aega ja siia keskkonda sündinud, siis tuleks siin omad valikud teha, mitte hakata looma paralleelreaalsust.
    Ja meik on nüüd küll absoluutselt sisetunde küsimus, kui tunned end hästi ilma, siis ilma, kui tahad veidi sättida, siis säti 🙂

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar