Emotsioonide nälg
Kevadeõhk toob nälja uute emotsioonide järele.
Või on see isu?
Nälg on see, kui ilma ei saa. Isu on see, kui saab ka ilma hakkama.
Ootan ja unistan millestki uuest. Ärge tulge mulle ütlema, et “kõik on ju hästi”, tean seda isegi. Ma tahaksin lennata, ja kõrgelt. Seeasemel kössitan arvuti taga ja toimetan tähemärkide kallal. Kui selga vaja sirutada, siis tõusen püsti ja hakkan raamatuid kolimiskastidesse toppima. Olen oma asjade ori, teenindan neid ja otsin neile kohta mööda Eestit. Hingepõhjas on igatsus jätta k õ i k, isegi need raamatud, ja lihtsalt ära minna, mõneks ajaks.
Unes lendan, ja kohtan võõraid inimesi, keda tegelikult polevat olemas, aga keda hommikuti igatsema jään. Mõnda neist suudan isegi nädala aega järjest taga igatseda. Mis see on, see unenägudemaailm?
Mis meist saab? Mehhiko lahte koguneb nafta ja maajade kalender lõpetab ja süda on tühi (kas ka ümmargune? :)). Aga mis ma siin ikka igatsen, ma pean ju tagasi tähemärkide sisse toimetama kummarduma. See on minu kardulapanek, mõne kuu pärast juba tuleb saak. Ei maksa kogu aeg taevasse vahtida, elu on ju siinsamas…
Just lugesin ühest blogist, kuidas vanaema oli lapsele kunagi öelnud: “Kui vaatad pikalt taevasse, saad sinised silmad…”
Nukrus kumab siit läbi. Nukrus … Aga kas me ikka peame kogu aeg olema rõõmsad? Ei, sest siis oleks kõik ühetaoline ja igav, arvan ma. Luban endale vahel nukrust ja peatäie nuttu, et siis taas rõõmustada ka pisemate asjade üle, kasvõi nende võõraste inimeste üle, kes unenäos ilmuvad. Nad on olemas, kindlasti! Kusagil!
Kirjutamise võrdlemine kartulite panekuga on nii lahe! Kui tohib, võtan selle oma keelepruuki üle.
Päikest! Ja rõõmsaid kohtumisi nende unenäo-inimestega! Ning suurepärast kartulisaaki!
kardula v. kartulipanek?
kardula
“Kui muretsed öösel, et Päikest ei ole, siis ei näe sa läbi pisarate taevatähti.” Mingist seebikast. Praegu meenus.
Läksin täna jälle teie majast mööda ja nägin Justinit kellegagi rääkimas ning asju tassimas majast välja. Tuli tunne, et lähen ütlen “tere, kas võin teid kallistada?” Ja siis kui ta ei ehmu kohutaval kombel ära ega karju “eemale, hull inimene” :D, siis ütlen, et ande nüüd see Epule edasi.
Miks küll hakkab alati see juraveski tööle, et kuidas ma lähen…ala kuulus inimene, kindlasti mõtleb, et olen ahistaja, kes passib koguaeg kuskil läheduses ja ootab oma “hetke”. Selle asemel võiks lihtsalt minna. Aga eks kõik nõua julgust. Ma siis nüüd ületan ennast siin natukene. 🙂 Mitte, et ma ei julgeks tulla turvalise Interneti kaitsva tiiva alt välja. Julgen küll. Aga kõik peab ju olema sujuv, mitte vägivaldne. 🙂
Küll Sa leiad, Epp, oma tiivulised valged hobused (miskes nad iganes poleks, elusündmused…imelise jõu tähti toimetada vms)
Kui kõik on hästi, siis kõik on hästi. Hetk, mille rõõmust saad kunagi hiljem aru, siis kui kõik pole nii hästi. Aga, kas alati “kõik on hästi” ongi ultimatiivselt ülimuslik…Ei, minu maailmas ei ole. Minu maailmas on Saatus nagu sebra – ikka must triip vaheldumisi valgega ja kui vaheldust ei ole, siis on rahutus. Igas lahkuminekus on kokkusaamise rõõm sisse kirjutatud. Igas lahkumises on “Tere tulemast!” Edasi, ikka edasi. Mööda eriilmelisi triipe!
Kallistused teile!
PS Sydame-raamatu pakiteade tuli täna. Homme lähen järgi. Tänud ette:)
maajade kalender lõpeb, aga see tähendab vaid uue ajastu algust, kus kalendrit polevatki vaja, sest küik toimivat niisamagi. vähemalt meie esoteerikaseminaris juhataja ütles, et see tähendab, et ellu jäävad need inimesed, kes kohanevad uute oludega, ja kalendrit pole sellepärast vaja, et kui sa tahad kedagi kohata, siis mõtled tema peale, lähed tänavale, ja samal ajal paneb tema kodus riided selga ja tuleb sulle vastu.
huvitavalt ütles ta ka seda, et need iniemsed, kes uue ajaga kaasa minna ei taha ja uutmoodi elama ei õpi, nende aeg saab siin otsa, hukkuvad (nt autoõnnetustes. lennukatastroofides jne). tundub uskumatu jutt, aga noh, ma ei oska seda nii hästi seletada. et praegu ongi selline üleminekuaeg – palju õnnetusi, looduskatastroofe jne.
Et kohaneda uute oludega… nagu ütles bella – seepärast kolan ringi ja satun vahel ka siia. Nagu poolkogemata hoiab see kolamine toimuvaga pisut kursis. Elud-olud ju muutuvad, teilgi, nagu näha :). Veerevale kivile sammal ei kasva ;). Niisiis – head veeremist!
Ma olen seda meelt, et see taevasse vahtimine on üks väga oluline aeg ja ehk oli nukker olla selle pärast, et polnud selleks aega?