Ma kirjutan nüüd ära siia selle loo, kuidas me ilmselt selle kuu lõpus kolime…
Kuhu?
Hea küll, las see jääb postituse lõppu.
Me arvasime, et me oleme oma valikud teinud. Plaanisime kõik ühele kaardile ja olime juba oma marsruudid-graafikud sügiseks välja mõelnud: viisime Marta Tartu katoliku kooli katsetele ja muidugi arvasime, et ta saab seal katsetel läbi.
Miks ta ei saanud?
Selle kohta on mul eelkõige üks teooria. Nimelt nägin (magava Anna juurest akna tagant vahepeal klassi kiigates), kuidas rühmatöö ajal, st etteütluse ja matemaatika ajal Marta aina midagi pläras, nii et õpetaja pidi talle kogu aeg ekstra tähelepanu pöörama. Kui sul on klassis 25 last, siis see ei ole just hea variant.
“Mida sa seal nii palju rääkisid?” küsisin siis koduteel.
“Ma tahtsin ju üle küsida, kui palju see on siis kokku. Ja kas ma peaksin arvutama ühe või kahe käe näppudel, kui on näiteks kaks pluss kolm, siis saab ju kahtemoodi arvutada!”
Siis hakkasin juba natuke mõtlema, et Marta ei ole kooliküps, õigemini ta ei ole suurte klassitäite kaupa vaikselt istuvate lastega kooli jaoks küps.
Mitte et ta arvutada ei oskaks (ükspäev just rõkkas, et mõtles oma peaga välja, kuidas kuus ja kuus kokku liita, tubli ju; aga sellepärast, et ta lihtsalt tahab liiga palju kõige üle arutada…)
Oli ka kaks hetke meie enda pere vestlusel katoliku koolis, kus ma mõtlesin, et võibolla see ei peagi olema mu tütre tulevik.
Üks oli lihtsalt hetk, kui ma märkasin suurt risti löödud Jeesust klassi ees seina peal, ja mulle meenus, kuidas Justin rääkis oma lapsepõlve hirmu-unedest, sellest, kuidas ta ei julgenud katoliiklasest vanaema kodus üksi kõndida, sest igas toas olid suured hirmsad risti löödud inimesed. Martal on sama suur fantaasia ja tundlik meel nagu ta issil, ja kuigi mul on suur respekt Tartu katoliku kiriku suhtes, äkki see tõesti pole talle õige tee…
Teine hetk oli siis, kui vestluse ajal rääkisime usuõpetuse tunnist ja ma rääkisin tõde: meie Marta on väga usust huvitatud ja iga päev aina pärib. Näiteks äsja huvitas teda see, kas india jumalad on Jeesuse sugulased, näiteks kas Krishna on Jeesuse onu.
Ja kui ma seda lugu jutustasin, sain ise ka aru, et see ei ole päris normaalne küsimus katoliku kooli tunnis. Jajaa, ma tean, nad ei tee kooli usuõpetuse tunnis otseselt misjonit. Aga minu laps on nii tohutult huvitatud ja terane sel teemal, et ta lihtsalt paneks õpetaja klassi ees keerulisse olukorda. Mina ise olen pigem panteist (usun, et jumal on kõiges ja kõikjal, muuhulgas ka tuntud-kuulsates jumalates), ja see lähenemine läheb tegelikult pigem waldorf-lähenemisega kokku.
—
Igatahes saime me neljaba hommikul teada, et Marta ei saanud katoliku kooli sisse. Edasi järgnes intensiivne mõttetöö, mida mu hea sõber iseloomustas sõnadega “Appi, kui mina oleksin teie olukorras, siis mul oleks paanika-atakk”. Meil oli vahepeal korraks ka. Aga samas oli põnev. Ja prioriteedid said kriisihetke tõttu puhtalt paika: kõige olulisem on praegu meie laste lapsepõlv, nende areng. Juhtumisi oleme olukorras, kus me saame kolida, järgides just seda prioriteeti (sest kolima me peame, juuniks tuleb see üürimaja vabastada).
—
Igaks juhuks uurisin ka lasteaiakohtade teemat Tartu linnas, sest ametlikult on 6,5 aastane Marta ju lasteaia-eas ning linnas järjekorras.
Aga ei. Ka sellega on meil kehvasti. Oleme seisus, kus – aprilli lõpp ju! – lasteaiad on komplekteeritud ja meie lastele ei jagunud. Marta ei ole meil üheski linnalasteaias Tartus kirjas (lastehoiuseltsi rühma saaks küll edasi, aga juba sel aastal kurtis ta, et seal on igav, ta on seal teistest vähemalt aasta jagu vanem, ja pealegi kahte last sinna rühma panna ei kannataks rahaliselt hästi välja…)
Ka suvel 3aastaseks saavale Annale ei ole ka Tartus lasteaiakohta pakutud. Õigemini ühes lasteaias juhataja pakkus, kui me sinna ise rääkima läksime, et uurida, kas Marta saaks. Järsku selgus, et pole probleemi, mõlemad lapsed saaksid sinna! Siis aga otsustasime, et sinna linnaossa ei soovi me siiski kolida (sest meie ideaal on igapäevane autovaba elu, kool-kodu-kontor-kõnnitav). Ma ei saa aru sellest kohtade pakkumise süsteemist. Annaga ühevanune nõbu sai juba talvel sõimekoha ja nüüd on tal lasteaiakoht. Eile just selgus, et üks tuttav lapsuke, kes ca kaks kuud PÄRAST Annat sai linnalasteaia järjekorda pandud, on endale koha saanud.
Aga meie oleme siin olukorras, kus on kaks last ja kummalegi pole hetkel Tartu linnas lasteaiakohta.
Tartu on mulle nii kallis. Enne just kõndisin kesklinnas ja jätsime temaga mõttes nägemist.
—
Selle mõttega, et Martale ilmselt lasteaiakohta ei saa, harjusin ma kiirelt. Õigemini, mis siin harjuda: ei Marta ega Justin ega ta vanemad arva, et Marta peaks enam lasteaeda minema nagunii. USA-s minnakse kooli 6-aastaselt ja meie pikka kasvu tüdruk (kellel juba neli jäävhammast suus :)) peaks minema kooli nii, et on oma ameriklastest eakaaslastega ühes rütmis. Pealegi ta ise ju nii väga tahab. Minu meelest on see väga oluline, lasta inimesel teha, mis ta tahab, ja mitte ta sisemiste sundide vastu astuda. Kuidas ma saaksin elada järgmise aasta, kogu aeg teades, et ta tahtis minna kooli?
—
Uurisin siis edasi koole Tartus.
Meie elukohajärgses, kesklinna koolis Tartus on suured klassid ja sinna registreerimine on lõppenud.
Ja ma saan ka üha enam aru (eriti pärast seda, kui nägin Marta käitumist katsetel), et talle sobib waldorf… Seal on vähe õpilasi klassis ja lastele lähenetakse individuaalselt, väga oluline on kunst ja muusika… no täpselt meie Marta jaoks välja mõeldud koolid! Eks ka praegune lastehoiurühm on waldorfsuunaga ja on näha, et see istub talle: kuidas lauldakse-jutustatakse-etendatakse lugusid.
Nii sõitsime Tartu waldorfkooli ümbruses Varikul ringi ja katsusime elu ette kujutada. Aga ei. Miks me peaksime kolima kärarikka Aardla-Võru risti taha, kust ei saa jala kesklinna? Mina eks-astmaatikuna olen tundlik õhusaaste suhtes, ma ei saaks sealt jala linna poole kõndida, nii et peaksin saastet parem oma eluga juurde tekitama, transpordivahendites istudes… Ja ma pole paraku sellises elufaasis, kus kesklinna ei peakski minema.
Siis katsusime vahelduseks ette kujutada elu maal, kusagil Külitse kandis, kuidas sealt iga päev linna waldorfkooli sõidaksime (ja kas Anna ka saaks koha kusagile, seda ju ei tea), kuidas meist saaks logistika-eksperdid, kes oma hobisid, töid ja laste kohutusi ja hobisid kombineerides muudkui pendeldavad? Ei. Palun, ei.
—
Siis oligi see hetk, kui Justin ütles: “Mul on see tunne, et Tartu annab meile teada, meie aeg siin linnas on läbi.”
Aga kuhu siis?
Natuke proovisime kombata suunda “mööbel maale, ise Malaisiasse” (üksikule saarele). Nii võluv, aga… kuhu maale me selle mööbli nii ruttu paigutame? Kuidas me sealt üksikult saarelt saaks korraldada kirjastamist? Kuigi mu pikaajaline unistus on saada Petrone Print nii toimima, et me ise saaks distantseeruda, ei ole kogu kirjastus praegu veel sellises faasis. Nii et pisiasjad tapsid kiirelt selle plaani, kuigi osa minust tahaks selle juurde veel tagasi tulla :).
—
Siis agiteerisin mina veel kord Rosmale waldorfkooli lähistele kolimist, aga Justinit ei tõmba sinnapoole. Kool on tore, aga mis ma seal muul ajal teen, küsib ta. Pealegi ei ole Põlvas ja Rosmal ühtegi üürikohta saadaval (üleüldse mitte ühtegi!). Tundub, et see pole saatuses just pärivoolu minek, sinna kolida.
“Kus need waldorfkoolid siis veel on?” Justin oli see, kes neid internetis vaatama hakkas. Ja tema oli see, kes ütles: “Kuule, koliks siis parem Viljandisse?”
VILJANDISSE?
Vaat see oli küll selline tunne, et vanaisa otsis prille taga, aga prillid olid ju nina peal. Ma ei olnud Viljandi kui elukoha peale mitte kunagi mõelnud. Suure-Jaanile kunagi küll, Karksi-Nuiale ka, isegi Sürgaverele kunagi ka, aga Viljandi ei olnud pähe tulnud. Kuigi seal linnas ma ju kunagi sündisin.
Nõnda sõitsime eelmisel reedel Viljandisse, vanajumal õnnistas meid 20kraadise soojaga ja nõnda me kõndisime seal vanalinnas ja järve ääres, külastasime waldorfkooli ja kuulasime mu lapsepõlvemälestusi. Kõik tundus nii õige olevat, isegi ühe võimaliku (vist!) sobiva üürikodu leidsime, isegi võimalikke sõpru leidsime ja vanu sõpru taaskohtasime ka… Tundus isegi, et Annalegi oleks waldorflasteaiakoht olemas. Nii et oli üks pärituule päev. Järsku hakkas kõik oma kohale asetuma.
—
Elukeskkond ja elustiil on meie viimase aja märksõnad. “Kas meil on midagi viga, et me ei oska kompromissi teha?” küsis Justin mult just ühel päeval, kui me Tartus olime end ummikusse mõelnud. See ei ole ju nii ebatavaline elustiil, mida me loodame: kui tahaks kodu, kust saab paari minutiga kõndida kooli ja kust saab kõndida kõrtsi, kinno ja vee äärde, ja kus laps saaks kiviga visatavas kauguses spordikooli või muusika- või kunstiringi minna. Ja kus toimuks vahel mõni kontsert ja loeng ja seltsielu, kusagil kõnnitavas kauguses. Ja eriti hea, kui lapsed saaks minna klassidesse/lasteaiarühmadesse, kus on alla tosina lapse…
Kas seda kõike on nii palju palutud?
Ja siis järsku saime aru, et seda polnud palju palutud. Meie paindumatu mõttesüsteemi viga oli lihtsalt see, et me arvasime: see peab olema Tartus (või siis Rosmal, oli minu lisandus). 🙂
—
Selle postitusega siin panen kaasa ka kuulutuse: OTSIME KODU, 65 kuni 120 ruutmeetrit, Viljandi kesklinna piires, eelistame üürimist, aga kui on hea koht, võime mõelda ka ostmise peale.
Oleme kolmapäeval Viljandis waldorfkoolis vestlusel ja võime võimaliku kodu üle vaadata :).
Väga tore sissekanne 🙂
Ooooooo, tublid olete! Soovin edu ja loodan, et leiate Viljandis mõnusa pesa.
Viljandi on super armas linn!
Hea valik!
Tegelikult räägivad ka siinsed ameeriklased, et nad kolivad näiteks dc-st välja just seetõttu, et koolid ei ole laste jaoks sobivad. Meie lapski kuulutati algul siinses Briti koolis koolikõlbmatuks, kuid kohalik ameerika public school võttis heameelega vastu ja laps on väga rahul. Meie ka, sest ta on üks tublimatest. Loomulikult ei olnud ta kaks aastat tagasi kooliküps, aga selleks ta ju kooli lähebki, et küpseks saada 🙂 Vaatasin, et kasvult on ta teistest suurem ja hambad suus – mis lasteaed enam? Eriti kui ta ise väga tahab kooli minna…
Minu meelest on olulisem sellest, et laps peaks eliitkoolis õppima see, et tal säiliks õpihimu ja närvikava oleks korras. Seega väikesed lapsesõbralikud koolid on minu meelest parimad. Olen kogenud seda oma vanema lapse peal, kes viis korda kooli vahetas, kuna kolisime pidevalt. Kõige raskem oli tal Tartu Karlova kooli aeg.
Viljandis on tudengeid päris palju ja üürida suurt vist keeruline.Vist, äkki on hoopis vastupidi.
Aga selliseid asju on http://www.ekspresskinnisvara.ee/est/objekt/?id=212827
http://www.ekspresskinnisvara.ee/est/objekt/?id=212828
Mõlemas tundub miskit olevat ja kesklinnas ka. Jaksu otsimiseks!
Nädalalõpu viljandlane, kes tahaks hirmsasti tagasi kolida.
Väga õpetlik ja hea oli lugeda seda postitust!
Viljandi laste kasvukeskkonnana on muidugi täitsa hea plaan. Liiati oled peaaegu jõudnud koju oma juurte juurde.
Vähemasti ei otsustanud Martat meerikamaa kooli viia.
Aga Karikate Emand, 3. kommenteerija, kas tõesti Sina, lihtsa elu peategelane?
Ma arvan pigem, et talle sai ikkagi see vanus katsetel saatuslikuks. Tutvusringkonna järgi tean, et Härmasse ja katolikku viiakse katsetele selliseid lapsi, kes kümne piires arvutavad laksuga, mitte enam sõrmedel, ja kirjutavad juba päris keerulisi asju vigadeta, sealhulgas pikki ja sulghäälikuid. Aga mingu teil uues kohas hästi.
Hellele,
mina neh, ikka veel elus ja puha 😉
(või – juba jälle…)
Ma alles kompan seda blogimaad uuesti, eks ma tulen varsti Sullegi külla 🙂
Kesklinna koolis on klassis 25 last, kaks paralleeli, ühes neist Hea Alguse pedagoogika, mis pidi veidi meenutama waldorfpedagoogikat. Piirkonnakoolina peab ta oma piirkonna lapsed vastu võtma ka siis, kui minna kohale 1. septembril. Tung sinna pidi aga olema väga suur, nii et sinna ei pruugi jääda 2 paralleeli, nagu seni on olnud – praegu on küll hea väike kool.
Aga Viljandi on ka väga tore mõte, edu teile sellel rindel!
Mulle öeldigi kesklinna koolist, et peaks minema isiklikult õppealajuhatajaga rääkima. Et kas siis peaks kommikarbi viima, mõtlesin ma.
Kas Härmas on vist 32 last 1. klassis? Sellega võrreldes on 25 last täitsa vähe. Aga mulle tundub ikka palju!
Viljandi waldorfis tuleb 1. klassi vist viis last. Ja Tartu waldorfis praeguse hetkega 14 last 1. klassi reg-nud.
Tartu waldorf. Kui see kool asuks mujal piirkonnas, siis me mõtleks sellele…
Ilusaid maju on ju kesklinnas olnud (nagu vana sünnitusmaja Toomel). Tartu waldorf peab kolima hakkama ju nagunii, linn tahab oma maja tagasi saada. Aga millegipärast neil asjad ei liigu. Viimased kolm aastat olen mina kuulnud, et nad peaks kohe kolima, aga neil pole kusagile kolida. Kui keegi teab seda Tartu waldorfi kolimise tausta, võiks siia toksida… 🙂
Et võib pmst minna ka hiljem, seda öeldi Kesklinna koolist mu sugulasele, kes lapse sel sügisel sinna paneb. Asi on nimelt selles, et laps peab saama koolis käia, kui ka vanemad peaksid poole aasta pealt kolima, siis last ei saa sellepärast koolist välja jätta. Piirkonnakool peab vastu võtma. Eks muidugi tasub ise kohal käia ja üle küsida, aga kindlasti mitte kommikarbiga. Muide, teise väikse sugulase klassis Tartu waldorfkoolis on 26 last. Eks see täpne laste arv ilmselt oleneb sellest, kui palju tahtjaid mingil aastal on.
Tartu waldorfi asukoha kohta olen mina ka kogu aeg osalistelt küsinud, aga mingit vastust esialgu ei paista…
Nii mõnus, kui elu ise seab ja annab 🙂
Mul tuli kananahk ihule seda postitust lugedes.
Väga huvitav ja dramaatiline post, aga ma väga tõsiselt soovitan minna ise oma silmaga kohale ja vaadata seda kesklinna kooli, ma tean, et seda on kiidetud viimasel ajal väga! Ja kui te sissekirjutuse abiga sinna saaksite, siis soovitan küll mõelda sellele ka.
Kindlasti viis last klassis on oma probleeme ka. Võibolla on 25 hoopis paras?
Viljandi ja Tartu on ju olemuselt hingesugulased!
Viljandi sobib teile kindasti väga hästi!
Edu korteriotsinguil!
Härmas on igatahes praegu 1. klassis 24 õpilast – 12 poissi ja 12 tüdrukut. Paralleele on 2.
Piirkonna kool peab siis lapse vastu võtma kui see on koolikohuslane. Marta saab seitse alles detsembris, seega ta kirjade järgi ei pea veel kooli minema.
Kena siis, kui Viljandis endale koha leiate. Minule isiklikult Viljandis küll elada ei meeldinud, aga hei, seal on 20 000 inimest, kellele meeldib, nii et…
Kui waldorf asub samas kohas kus vanasti, siis selles piirkonnas elamine endale leida on küll muinasjutuline vedamine ja väga kaunis elukoht. Edu!
Ehkki, sa tead ise ka, kes meil teie kolimis üle kõige rohkem kurvastab…
Hei!
Viljandi (vanalinn) on maailma parim koht elamiseks, kuna siin on kogu sündmustik vastupidiselt suurlinnadele vägagi hoomatav, ja waldorflasteaed ka parim, mis lapsele osaks võib saada! Räägin enda kogemusest. Sai küll vahepeal Tallinna-Viimsi elu proovitud, kuid peale 3-aastast kannatust anonüümses keskkonnas, kus tuleb väga palju autoga navigeerida, tulime Viljandisse tagasi (üks hea põhjus oli muidugi ka waldorflasteaia olemasolu):) Ja praegu, 2 aastat hiljem ei oskagi muud kui hõissaa juubeldada! Kõik on käe-jala juures, siin elades puudub anonüümsus (tänu Kultuuriakadeemiale ja Pärimusmuusikaaidale elab siin tohutus koguses toredaid inimesi), kuid siiski on siin erinevalt mõnest kolkast piisavalt privaatsust. Jne-jne.
Vaatasin, keegi ülalpol pani üürikorterite lingid – seda maja ei soovitaks, kuna seal ei ela hetkel kedagi ja maja ise näeb suht õnnetu välja (minust 150 m kaugusel).
Ühesõnaga, ei hakka siikohal pikalt kirjutama, aga kui soovid isiklikult muljetada Viljandi olude, lasteaia ja kinnisvara kohta, jagan meili teel meelsasti oma kogemusi!
Meist võivad saada ka potentsiaalsed lasteaiavanemad ühes rühmas:)
Tartu waldorfkooli kolimisega on jah segased lood – ammu räägitakse, et kohe, ent mulle tundub, et ka mu praegune neljane saab ilmselt seal koolis veel ära käia oma kooliaja 🙂 Vahepeal survestas linn päris tugevalt lepingu lõpetamisega, et lasteaiakohti juurde teha – lasteaeda tehtigi ju 2 rühma juurde, kool tõmbas end kokkupoole. Koolile ka pakuti erinevaid maju ja kohti, ent ei midagi sobivat. Teiselt poolt on ka see, et maja on koolile juba väikseks jäänud, nii et kool on ise ka huvitatud uuest kodust. Ja selle nimel tehakse ka tööd, mu teada. Aga kuna ma ise selle töögrupi liige ei ole, siis ma spekuleerima ka ei hakka, et mida tehakse.
Toomele vanasse sünnitusmajja tuleb aga ülikooli sotsiaal-ja haridusteaduskonna õppehoone, nii et see pole niisama lihtne, et tühi maja ja koli aga w-kooliga sisse 🙂 Ühsõnaga, tegelikult on w-kooli (mitte)kolimise taust lihtsalt see, et pole kuhugi kolida. Ja mulle, kui aus olla, see asukoht eramajade vahel suurest teest eemal ja õunapuude keskel isegi meeldib 🙂
Tere Epp ja Justin.
Pole just suur kommenteerija,kuid lugesin teie pere tulevikuprognoosi ja tekkis mõte,et ütlen ka sõna sekka.Viljandi on kindlasti suurepärane koht,kus elada.Tahate kesklinna ligidusse elamist,kuid ilusad elamised on ka mõne km kaugusel kesklinnast.Peetrimõisa,Viiratsi,Paalalinn.Sõitke väheke ringi ja vaadake hoolega ja tehke siis valik.Lapsi nagunii peab autoga kooli ja lasteaeda vedama,pole ju erilist vahet,kas sõidad km või 3.Rahaline vahe muidugi tuleb ja 15 min varem ehk vaja hommikul ärgata.Palju olulisem on leida võimalikult mugav,lastesõbralik,rahulik,vaikne ja heade naabritega elupaik.Lapsed kasvavad ruttu ja nad saavad üsna varsti kooliskäimisega ise hakkama.Epp sa ei maininud Tuhalaanet(nali),kuid üks ilusam koht kindlasti.
Oh, ma tahaks ka Viljandisse tagasi kolida 🙂 Kui ma emal-isal külas käin ja teid linna peal juhtun nägema, võtan ehk julguse kokku ja tulen ütlen tere 🙂
Ma naeran Andi juttu, et lapsi nagunii peab autoga kooli vedama. Seda ju Eppppp siin kirjutabki, et ta ei taha lapsi autoga kooli vedada :-).
Ma muide hakkasin mõtlema, et kuidas Viljandi Põlvale ära tegi teie kodustes vestlustes. Kunagi olid need ju enamvähem samasugused väikesed kohad. Aga Viljandi on tõesti tõusnud ja tähelennu teinud viimase kümne aasta jooksul. Peamiselt tänu Kultuuriakadeemiale ja Viljandi Folgi rahvale (Pärimusmuusika aidale), Viljandil on nüüd maine, et seal toimub kogu aeg midagi lahedat ja folki. Vaatasin enne aida kodulehte, et kinnitust saada, ja ongi nii.
Ise olen tartlane ja eluga siin rahul. Viljandi (kesklinna piirkond) on samas praeguseks Tartu (kesklinna) väike kloon oma olemuselt. Mulle tundub nii.
Tartu W-kooli osas tundub mulle lapsevanemana ja muidu huvilisena, on just viimasel ajal uued tuuled kuidagi puhuma hakanud – päris tugevalt on koha leidnud möte, et ehitatakse päris oma ja päris w-kooli vajadustele vastav koolimaja, sest see kohandumine on nagu ta on… Ja mulle näib, et asi liigub jöudsalt.
Aga enneköike kogu kooliteemandusega ma tunnen ja näen, et olulisim on see, KES on see esimene öpetaja. See, kes Su lapsukese sellesse maailma juhatab.
Elukoha järgne kool PEAB tõesti lapse vastu võtma, tulgu see või nädal ennem kooli algust!
Olen just hiljuti külastanud Kesklinna kooli ja see jättis väga sümpaatse mulje!Kommikarbipoliitikat sealkindlasti ei aeta!
KIILIKE kirjutas:
Minu meelest on olulisem sellest, et laps peaks eliitkoolis õppima see, et tal säiliks õpihimu ja närvikava oleks korras. Seega väikesed lapsesõbralikud koolid on minu meelest parimad. Olen kogenud seda oma vanema lapse peal, kes viis korda kooli vahetas, kuna kolisime pidevalt. Kõige raskem oli tal Tartu Karlova kooli aeg.
Sama siin:
Kiilike mainis siin Karlova Kooli, seal koolis sõltub paljuski , KES on lapse esimene õpetaja, aga selle saab ju praegu juba järele uurida, kes võtavad sügisel uued klassid!
Oma lapse õpetajate põhjal ( algkool siis) Karlovat kahjuks küll ei soovita!
Õpetajana võin ma öelda, et piirkonnakool ei pea kõiki lapsi vastu võtma. Nagu siin juba mainitud, ei pea mitte-koolikohuslasi vastu võtma, aga ka siis kui klass on täis. Kui on piir pandud, et 24 last on klassis, siis lihtsalt ei võeta rohkem. Aga see sõltub siiski direktorist, nii, et selge vastuse saad vaid direktoriga (või õppealajuhatajaga) rääkides.
Mõni aeg tagasi siin üht arutelu lugedes kuulus mu toetus pigem neile, kes kuueaastast last veel kooli ei saadaks. Siis arvasin küll, et on ka erandeid, kuid edukus koolikatsetel peaks olema üks kooliküpsuse näitaja. Näen, et koguni sina ise ka hakkasid korraks kahtlema, kas Marta ikka on kooliküps. Mitte kooliküpse lapse kooli saatmine võib olla viga, mis mõjutab teda veel väga kaua, nii et kaalu ikkagi see veel korraks üle.
Mina Sinu asemel paneksin lapse hoopis sinnasamasse katoliku lasteaeda, kuulsin, et seal on kohti ja eelkool hinna sees.
Tere tulemast!
Kui ma oleks Eestis maksumaksja, siis ma imestaks kohe k6va h22lega, et riigikool ja piirkonnakool ei v6ta vanuselt sobivat last vastu.
Kui klassid on t2is, siis tuleb lihtsalt juurde komplekteerida ja suve jooksul puuduolevad 6petajad juurde palgata.
Kaugelt vaadates tundub Eesti systeem natuke sunnismaine – inimesed ju liiguvad ja muudavad elukohta ja see on loomulik… Ja just riigikool peab olema see, kes v6tab K6IK lapsed vastu.
Minu naabermajas (üks Viljandi vanemaid maju ca a 1785, milles elas naivist Paul Kondas), mille kohta pole vigu teada, on korter müügis: http://www.kv.ee/1358493 Kui peaksite seda vaatama tulema, siis ärge laske end ehmatada hoovis olevatest viltu vajunud kuuridest, vastav arendustöö on hetkel käsil, ehk saavad varsti vähe kabedamad putkad püsti:)
Otse kooli kõrval on selline, kuigi kallis, variant: http://www.kv.ee/1453964
äsja kinnitatud andmetel on Miina Härma esimestes klassides hetkel 26 õpilast, mõlemas. ühe klassi nimekirjas on üks laps rohkem, aga reaalselt ta enam selles koolis ei õpi.
saan ka aru, et seda pole sellegipoolest vähe. lihtsalt vahemärkuseks.
aga muidu on see mulle väga südamelähedane teema- minu äsja kuueseks saanud tüdruk on koolis käinud juba praktiliselt terve aasta, suvbel kaheksaseks saav poiss juba 3 aastat.
kahe käega olen selle poolt, et laps peaks ideaalis ikka jala koolis käima. viljandi poolt olen samuti. ja natuke ikka kade ka, et teil seal väikeses Eestis vahemaade (puudumise) tõttu kõik see elu-olu hoopis kergemalt korraldatav on.
Hakkasime muide enne Justiniga mõtlema, Tartu ja Viljandi vahet on üks tund sõitu. Kui me kolisime näiteks Hobokenist Belle Harborisse, oli see 2-3 tundi sõitu ja oma meelest kolisime lihtsalt suure New Yorgi sees. Niimoodi vaadates ei koliks me ju üldse kaugele?
Ma ei mäleta, kust see 32 jutt tuli (Härma), igatahes aitäh, et selguse saime.
Et kõik lapsed saaksid jala koolis käia, peaks meil olema palju-palju pisikesi külakoole 🙂
Hea valik!
Ka mina olen mõelnud, et kui elukohta vahetada, siis tõsiseks kandidaadiks on Viljandi. Armas väikelinn, suuruselt just paras ning minu vanematekodu, Suure-Jaani, lähedal.
veendun taas, et eesti koolis ei hinnata taibukaid ja hakkajaid lapsi (nagu marta). õpetajal on loomulikult mugavam kui 24 last vaatavad talle alt üles, midagi ei päri ja ei küsi ning ei arutle. siis pärast imestatakse, et eestis pole innovatsiooni ega loovust. kust see tulla saaks. üks usast eestisse kolinud vanem nentis pärast esimest kooliaastat siin, et seda, mida ameerika koolides õhutatakse – arutlemist, oma arvamuse välja ütlemist – peavad eesti õpetajad tunni segamiseks ja karistavad last.
väga huvitav ja mõtlemapanev postitus! Aga kas olete ikka täiesti kindlad, et Marta peaks “päris” kooli minema? Ehk aitaks ka eelkoolist, kui ta just nii hirmsasti kooli igatseb. Või näiteks muusikakoolis ettevalmistuses käimisest? Mis puudutab USA eakaaslasi, siis ega Marta siin aasta hiljem kooli minnes neist oluliselt maha ei jääks. Meil on tüdrukul kodus nuputamiseks ja ajaviitmiseks USA comprehensive curriculum grade 2 ja sealsed ülesanded on suures osas lihtsamad kui meie esimeses klassis.
Noo, virulane, ära nii küll ütle, et katoliku kool taibukaid ja hakkajaid lapsi ei hinda.
Viljandi on helge väikelinn. Olete teretulnud!
Kui logistikale keskenduda, siis ilmselt tasuks Viljandisse kolimine ära vaid siis, kui te leiate sobiva elamise sealsele waldorf-koolile ja -aiale nii lähedal, et tõepoolest saab lapsi sinna mõnusalt jala viia. Kui seal autotama peab hakkama, lisaks veel Tartu-otsad, siis vist pole väga tore.
USA sõiduaegadega võrrelda ilmselt pole mõtet, kui te lähete Tartust ära seetõttu, et Variku linnaosa on liiga kaugel 😀
Aga see koht, kuhu te Tartus pidite kolima? See korter, kuhu naabreid otsisite, et aianurka kompostihunnikut teha – kas see jääb nüüd vabaks? Oleksin ehk huviline, kui teaks, kus on. Aga veidi võiksite jah ikka mõelda veel – ehk otsida elamist Karlovas – Pargi tn, Päeva tn ju väga romantilised paigad – ja panna Marta Tartu Erakooli Tähe tänavas? Seal on just see ju, mida tahate: väikesed klassid, individuaalne lähenemine… Lasteaed on ka, saate Annalegi koha? Maks küll on, aga tulumaksutagastusega saab suure portsu ju tagasi ja Viljandi-Tartu vahet sõitma hakates (ja sõitma te hakkaksite!) kulutate selle raha ju nagunii ära?
Kamill: Tartu Erakooli lasteaia Terakese asjus – sinna on tõenäoliselt järjekorrad. Aga hinnalt on ta eraaedadest küll üks soodsamaid.
Aitäh inspireeriva loo eest. Soovin ka õppida nii elama, et kaoks mu elust “peab” ja asemele tuleks “tahan”.
Minuarust tasuks lisaks laste haridusele mõelda ka enda vaimse arengu ja tervise peale, erinevate arenemisvõimaluste peale. Mida te ise Viljandis tegema hakkate? Ok, kirjutate kodus ja ajate telefonitsi-meilitsi kirjastuse asju. Nädalas korra-paar peate ilmselt ka Tartus asju ajamas käima (või kolite kogu kirjastuse ka Viljandisse?)
Vastupidiselt nüüd võib-olla tekkinud muljele, et üritan rääkida suurema linna kasuks – on see hoopis teisiti! Soovitan teile just väga Viljandit. Ja seda, et te ISE ENNAST selles armsas linnas leiaksite!
Usun, et Epu kogemusi võiks edukalt rakendada TÜVKA kultuurikorraldajate õppetoolis – ikkagi 0-st toimiva kirjastuse loomine! Ja Justin leiaks ka raudselt seal rakendust, kui vaid tahaks.
Lisaks veel kõik need võimalused enesetäiendamiseks rahvamuusika ja rahvusliku käsitöö alal! Täiskasvanute kursusi jm õpitubasid korraldatakse seal tihti, igasugu pilli(tegemise)laagrid veel lisaks.
Sportimisvõimalused on mu arust kogu perele väga head. Jooks, tennis, vee-alad – kõik käe-jala juures.
endine Viljandlane
Muide, Tartus Hariduse Tugiteenuste Keskus (Tähe 56) korraldab aegajalt lastevanematele mõeldud infotunde/arutelusid.
Just nägin, et kooliküpsuse teema on üleval homsel kokkusaamisel.
http://www.tartu.ee/tahta/
Hei, mina tagasi Viljandist :).
Vastan kommentaaridele.
Katoliku kooli kohta ei ole mul öelda midagi halba, ainult head! Ma tõesti mõtlen sedasi, et iga lapse jaoks on oma keskkond vaja leida. Ja mõtlen, et Marta jaoks on väike waldorfkool. Jääme taga igatsema armsaid nunnatädisid ja õpetaja Illet (kellega ta tutvus eelkoolis), aga suur klass ei tundu talle õige olevat.
Jätta detsembris 7ks saaks laps veel aastaks koju? Miks me ei jäta? Esiteks, nagu ütlesin, mina austan lapse sisetunnet ja soovi kooli minna, ja usaldan ka oma sisetunnet, et see kool on talle õige ja ta on just parajalt küps selleks. Teiseks, meie peres on alati olemas tulevikuvõimalus kolida tagasi USAsse ja siis oleks ka hea, kui ta on oma klassis õigete eakaaslastega, mitte pikk kolgats, aastake kõigist vanem.
Ah et mis me Viljandis tegema hakkame?
Meie pikaajaline plaan on kirjastuse sebimistest vaikselt distantseeruda. Mina tunnen, et olen Tartusse jätnud maha ilusa jälje Petrone Printi ja Tartu Lastehoiu Seltsi näol, aga vaikselt peaks liikuma edasi…
Mis on minu plaan lähema kolme aasta jooksul Viljandis.
– kirjutada oma raamatuid.
– olla hea ema.
– aidata Viljandi waldorfkoolile, õigemini lasteaiale projekti kirjutada. Ning üldse propageerida ja edendada waldorfhariduse mainet Eestis.
Tegelikult nii Justin kui ka mina ei ole väga sotsiaalsed elukad, kuigi blogide põhjal jääb vist muu mulje? Me oleme tegelikult enamasti kahekesti ja loeme-kirjutame, ja vahel käime koos reisimas. Ning meil mõlemal on hea tunne Viljandi kui lähiaastate inspiratsiooniallika ja pere kasvatamise koha suhtes. Sellest, mis eksviljandlane mainib, tundub meile täiesti piisavat ja just parasjagu olevat: sörkida järve ääres ja vahel mõnes pärimusmuusika-aida õpitoas või loengus osaleda :).
Tartusse ma arvan oleks asja kuus kaks korda esialgu, ja seda maad saab ka bussiga sõita.
Nüüd vist vastasin enam kui ammendavalt :).
Viljandi 3-punkti-plaanidest on viimast eriti hea lugeda:) Lõpuks leidub keegi, kes viitsib uut hingust puhuda ja siinset mainetegevust vedada, meie senine tegevus (kuulun w-ühingu juhatusse) ongi jäänud toppama aktiivsuse puudumise taha, sest kes jõuaks põhitöö kõrvalt veel midagi nii ambitsioonikat ja riskantset nagu projektindus enda peale võtta, kui puudub kogemus? Kui tahad olla eestvedaja, arvan, et leiad palju toetajaid, mina k.a:)
Aga ikkagi – kas see korter, kuhu te tartus muidu oleks kolinud, jääb vabaks?
Piirkonna kool PEAB piirkonnas elava lapse vastu võtma ka siis kui olemasolevad klassikomplektid on täis.
See on omavalitsuse mure klasse juurde komplekteerida
VT. Põhikooli-ja gümnaasiumiseadus:
§ 19. (1) Kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele.
(2) Kooli teeninduspiirkonna kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Mitut omavalitsusüksust teenindava kooli teeninduspiirkonna kinnitavad ühiselt vastavad valla- või linnavolikogud.
Kamill, jaa, unustasin vastata. Selle korteri valmimine venib, peaks valmima juuliks, mitte juuniks – igatahes ma usun, et omanikule sobib, kui panen siia ta kontaktid. Aadress on Veski 57 ja seal on majas mitu üürikorterit (ma ei tea, mitu seal veel broneerimata on). Omanik on Airik Rästas, tel 51 78 680.
Nii huvitav oli lugeda seda lugu (juurdlen ka ise hetkel elumuutuste probleemide kallal).
Minu arvates on täiesti fantastiline mõte kolida väikelinna.
Küll aga ei saa jätta üllatumata mitme fakti üle:
– huvitav, et lastele pole Tartus lasteaiakohti. Anna suhtes olen kindel, et koht talle on sügiseks olemas- lihtsalt läheb veel aega, kuni vanemad, kellele on pakutud kohti, teevad oma otsuseid. Ise lausa pommitasin aasta tagasi linnavalitsust ja lasteaeda, kuna iga loogika järgi oli mu lapsele koht (ja oligi, ainult bürokraatia võttis jubedalt aega). Mis Martasse puutub, siis olen kindel, et ka talle on sügiseks koht- suurte laste rühmades on palju vabu kohti, mida praegune süsteem ei võimalda jagada nomraalsel viisil- tuleb otse lasteaiast küsida. Minu lapse rühmas (FI-s Hellik) oli terve aasta NELI vaba kohta kooliminevale lapsele, lisaks eelmisel sügisel oleks saanud pererühma- ma arvan, et ka sel aastal on lasteaedades selliseid vakantse.
Iseasi, kas need lasteaiad just sobivas asukohas asuvad.
– teiseks. Sulle ei meeldi Variku-Aardla kant. Mina jälle ei saa aru, kuidas teil Tähtveres elades õnnestub vältida Jakobi mäge????? Päris õudne koht mu arust… ja eriti just õhusaaste koha pealt.
Jõudu valikuteks!
Kairit, Jakobi mäge mina ei salli ka. Aga me kõnnime muidugi Kassitoome kaudu, Oru tänavalt.
Ma arvan, et kes iga päev Jakobi mäel kõnnib, sel on nn suitsetaja kopsud…
Igatahes me oleme nüüd Viljandis paigas (üürilepingule on alla kirjutatud) ja see tundub õige.
Hei!
Ma just hiljuti lugesin “Minu Ameerikaid” ja avastasin, et teie armas pere on mulle peaaegu naabriks (Tartus). Ja nii tore on olnud õhtul teie majast mööda kõndida. Eriti mõnusa tunde loob nagu kõnniks Jaanikingu Madlikese (Marta tundub natukene tema moodi)kodust mööda. Ja olgugi, et tutvust pole (aga tahaks küll, et oleks :D), on ikka hea teile ja teie tegemistele mõelda.
Ja nii ma siis otsustasin, et kirjutan kasvõi siia natukene.
Olete vahvad!
Aitäh! Ja edu teile Viljandis! Kohe palju.
No on teil aga tempo. Vinge! Mul pole selle ajaga Viljandi aias jõudnud värv aiapinkidel kuivada, kui te juba korteri leidnud ja kogu muuu moos. Annan teada, kui aiavilju on yle ja kedagi pole neid noppimas ja äkki on teil puudu.
Edu teile Viljandis! Ja enese leidmist ja mõnusat mõtlusaega ka! Igal juhul müts maha teie tegutsemiskiiruse ees ja tõesti, ka enda kogemusest võin öelda, et need “õiged” otsused tulevad tavaliselt üsna ootamatult ja üsna ootamatust kohast. Just nagu sealt, kus arvasid seina olevat, avaneks uks.
Aga mis puutub kooliküpsusesse, siis tähendab see sõna siiski “küps eesti kooli jaoks” ehk see, et Ameerikas minnakse varem kooli, ei tähenda, et laps peaks ka Eestis sama vanalt koolivalmis olema. Hispaanias minnakse 3-aastaselt “kooli” nimelisse asutusse, mis ei tähenda, et need lapsed oleks küpsed Eestis kooli minema. Eesti kool nõuab püsivust, distsiplineeritust, kohusetunnet, arusaamist, et on asju, mida PEAB, isegi kui ei taha, ja kaldun arvama, et neid, kes selliseks kooliks küpsed ei ole, on ka 7-aastaste seas ikka väga palju. Iseasi, et kas peab see koolivärk nii traumaatiline olema ja saaks äkki teistmoodi ka. Näiteks Waldorfi moodi. Ilus valik teil!
Kati, ma julgeks küll öelda, et see kui lapsele õpetatakse “püsivust, distsiplineeritust, kohusetunnet, arusaamist, et on asju, mida PEAB, isegi kui ei taha” ei ole küll kuidagi traumeeriv. Ok, kui laps alles 7-aastaselt sellega kokku puutub ja varem on kõik olnud lubatud, siis ilmselt jah. Ma olen küll nõus, et vanemaid on igasuguseid, aga seda ei kujuta ette, et on lasteaedu, kus neidsamu omadusi ei õpetata juba ka päris väikestele.
kipa lugeda kuidas asjad kiirelt ja sujuvalt käivad.
tõesti lapse nimel ja enda arengu nimel tasub selliseid asju teha. tublid!
väga inspireeriv lugemine, ausalt.
Ja haakub ‘meil siin’ päevakorras teemaga – äkki Epu-blogi emade seltskond viitsiks mõelda ja mõtteid jagada teemal: “Mida me hindame oma lastes”?
Asi ei ole professionaalne uurimus, alguse sai lihtsalt õpilastega mõtteid vahetades ja ühe inglise keele õpiku teksti põhjal ja on läinud väga huvitavaks, sest selgub, et eestlane tõlgendab sõna “kiitma” väga mitmeti. Sellepärast tõstsin asja esialgsest kinnisest blogist oma avalikku ja lisasin viimaseks vanuse-küsimuse, sest põlvkonniti on asi ka väga põnev.
Et kui keegi tunneb, et tahaks –
http://urknurk.blogspot.com/2010/05/pisuke-korvalepoige.html
Kokkuvõtte teen ja annan vastustest ülevaate ka.
Mina ei saa aru, miks Marta 6a kooli panemise argument on “Ameerikas kõik lähevad 6a ja kui ta Ameerikas peaks mõned aastad koolis käima, siis ta oleks seal teistest aasta vanem”. No Inglismaal minnakse 4a kooli. Ega see ei tähenda, et kui 7a Inglismaa laps tuleb Eestisse, siis pannakse ta 4. klassi Eesti koolis. Kui Marta läheb 7a Eestis kooli ja 8a peaks minema Eestis teise klassi, aga kolite Ameerikasse vahepeal, siis ta loomulikult läheb Ameerikas 3. klassi, nagu ka Ameerika 8a lapsed.
Urk, seda teemat on tegelikult Eestis täitsa teaduslikult ja põhjalikult ka uuritud, professor Tiia Tulviste poolt. Ka on Eesti vanemaid võrreldud Rootsi ja Soome omadega. Kui huvi on, võin saata vastavad artiklid, niisama nad veebis kättesaadavad pole.
tänud, Catalina, tahaks küll!
Tegelikult ei olnud mul algne eesmärk üldse mitte niivõrd ise andmeid saada (pealegi pole ma üldse psühholoog, aint’ tõlkind üht-teist ja ka Pryori “Ära koera maha lase!”) kui kolleege natuke teise nurga alt mõtlema panna. Sest õpilaste jutust tuli välja, et oleks tükati vaja. Aga esimestes vastustes oli tõesti kohe see sõnade/mõistete sisuline tunnetus või mõistmine või (mis filoloogi muidugi elevile ajab)… praegu just lõpetasime tuttavaga ‘kraaklemise’, kes iga asja kohta küsis, et “Aga mis mõttes?” (kui südametunnistuse järgimine, siis kas on oluline, missugune see südametunnistus on?).
JA et suhtlemine – kas silmast-silma või klaviatuuri klõbistamise kiirus? Mina omakorda, et ega see suhtlemist olematuks tee, kui klaviatuuri kaudu… ja siis loen Su vastust, super!
aadressi muidugi leiab, aga.
ursula@toonuspluss.ee
Epp ja Justin, super!
Ma olen tihti mõelnud kui palju on veel selliseid meiesuguseid, kes laste peale mõeldes suuri otsuseid teevad. Ja veel täpselt samasuguseid 🙂 Tõeline äratundmine.
Meie elame hetkel Tallinna külje all, kuid aastapäevi tagasi võtsime vastu otsuse kolida Viljandisse. Eelkõige lastele mõeldes, keskkonna pärast. Mõlemad lähevad ka w-lasteaeda ja kooli 🙂
Meie elukoht saab olema 5 km Viljandist väljas, kolida kavatseme umbes aasta-kahe pärast. Ma nii ootan seda! Minu meelest on Viljandi just SEE. Aga eks Sina tead seda isegi paremini, ikkagi sünnilinn. Mina olen elupõline tallinlane.
Igatahes väga armas uudis, kohtumiseni mõnes August Pulsti õpitoas! 😉
Marta on ikkagi juba päris suur tüdruk ja kindlasti on praegu õige aeg ta kooli panna. Õpihimu on suur ja entusiasm ka. Kui ta aasta veel lasteaias-kodus tiksuks, siis õpiks ta ka muidugi kõik selle ära, mida esimeses klassis õpetatakse ja siis oleks tal jällegi aasta hiljem esimeses klassis päris igav. Ma olen viimasel ajal vaadanud, et laps ise oma küsimuste ja huvidega jõuab juba nii palju omandada, et olla n.ö. kooliküps. On vaid vaja aega kõigi nende küsimuste vastamiseks 🙂 Pealegi Marta on ju eelkooli juba läbi teinud.
Jõudu kolimisel ja ma olen kindel, et kõik läheb täpipealt nii nagu peab. Intuitsioon on teil kõva ja muidugi ärksad olete ka 😉
Haa, Tiia, sa oled mu raamatut lugenud :).
Tänud kõigile ja ma pean ütlema, et tõesti väga õige ja puhas uue lehekülje tunne on.
Hehee, jah, no siit-sealt natuke…
Aaaa, Epp, seda veel, et kui rääkisin w-lasteaiaga mõni aeg tagasi, siis nad ütlesid, et neil on plaan laste toitlustamine vähemalt 2/3 osas mahetoodetele üle viia! Mis iseenesest on ju ka väga oluline. Nad on seal lahedad!
Ohhoi! Ma ei ole ammu lugemas käinud, aga vahepealsed uudised-üllatused on ainult positiivsed. Ei saa ütlemata-kinnitamata-toetamata jätta kaht mõtet. Esiteks on minu jaoks alati olnud kaks väiksemat linna, kuhu aeg-ajalt unistan kunagi elama minekust. Üks on lapsepõlve-põhjustel Rakvere ja teine Viljandi. Nii et toetan seda valikut sada protsenti. Rõõmus äratundmine oli seegi, kuidas, tundes, et kõik on ummikus, otsustab elu (või Jumal) meie eest ise. Tehes valikuid, mis tunduvad hiljem nii ainuõiged, aga milleni ise jõudmine näib olevat samavõrra võimatu. Ma olen seda oi-kui-palju-kordi tundnud…
Jõudu ja edu ja rõõmu teile kõigile!